Jah, pealkiri on parafraas meieisapalvest. Aga seal, kus palutakse „igapäevast leiba“, on täna sama tähtis enesevalitsemine, mida stoikutest peale seotakse (enese)väärikusega. Kõlbelise elu peamine ülesanne stoikutel seisnebki afektide, nagu hirmu, valu, lõbu, himu taltsutamises, sest igaüks neist kannab oma äärmuses lammutavat toimet. Tarkus ei tähenda veel teadmisi, vaid arukat suhtumist ellu ning selle erinevatesse nähtustesse. Võib-olla on stoikud pärandanud meieni ulatunud maksiimi „püüa mõista, enne kui hukka mõistad“, ehkki me teame ka selle piibellikku päritolu („Kes teie seast on patuta, see olgu esimene tema peale kivi viskama.“)
Mõtlen selle peale, jälgides, aga kahjuks ka kaela saades seda tohuvabohu, mis riigikogu valimiste aegu ja eriti sellele järgnenud „kes aias“-poliitmängus on vallandunud. Nii tava- kui ka sotsiaalmeedias, mis teineteisega juba sel määral läbi põimunud, et võimatuks muutub asjaliku arutluse eristamine manamistest või tõekuulutajate või selle kummutajate kompromissitust sõnakaklusest. See on ju teada, et sotsiaalmeedia algoritmid võimendavad konflikte. Aga draamad ja konfliktsus – kogu vastandumise kultuur, mis iseloomustab eesti avalikkust – toidab reklaamist elatuvat trükimeediatki ning veebiplatvorme.
