Olen viimasel ajal palju juurelnud selle üle, milline on seos eestlase hapra hingerahu ja Eesti julgeoleku vahel. Viimased kaks nädalat on paraku vaid kinnitanud arusaama, et kui me ei tee midagi ühiskonnas süvenevate ohtlike lõhede ärahoidmiseks, siis võime eneselegi ootamatult olla silmitsi väga karmide tagajärgedega. Põhiline vastutus lasub siin liidritel.

Viimase 800 aasta ajalugu näitab, et Eesti asub geopoliitiliselt seismilisel alal ja pole mingit põhjust arvata, et tulevikus see muutub. Nii nagu looduses kipuvad maavärinad korduma, nii on ka Eesti julgeolek alati väiksema või suurema surve all. Seismilisus sunnib ettevaatlikkusele ja uue katastroofi ärahoidmiseks vajalike sammude astumisele. Ajaloo valusatest kogemustest oleme õppinud, et ainus võimalus ellu jääda on siduda Eesti ühiskond liberaalse demokraatia väärtusruumiga. Selle materiaalseks kehastuseks on meie liikmelisus NATOs ja Euroopa Liidus.

Märtsi lõpul möödub 15 aastat Eesti liitumisest NATOga ja mai algul 15 aastat ühinemisest Euroopa Liiduga. Eesti inimesed hindavad kõrgelt nende liitude mõju meie julgeolekule ja paremale hakkamasaamisele. Ometi peab just tänases Eestis peaminister Jüri Ratas avalikkust rahustama, et uueks valitsusliiduks pürgivad erakonnad tahavad Eestit ikkagi hoida Euroopa Liidus ja NATOs.

Miks peab Eesti peaminister üleüldse sellest rääkima? Kas rahval on tõesti tekkinud arvamus, et kuidagi teisiti oleks parem?  Küsitlused  näitavad, et mitte. Pigem tuleb vastust otsida mujalt.

Praeguse läänemaailma üks paremaid Venemaa tundjaid Keir Giles kirjutab oma äsja ilmunud raamatus Moscow Rules, et Eestile ja teistele Balti riikidele on stabiilse ja kestva julgeoleku kindlustamisel kõige ohtlikum iga riigi enda ühiskonna murenemine. Seismilises piirkonnas tuleb hoida vundament tugev ja vastupanuvõimeline. Kui ise ollakse valmis panustama, kui ühiskond on kokkuhoidev ja üksmeelne liitlaste väärtusruumiga, siis kokku teeb see heidutuse, mis kõnetab ka kõige agressiivsemat tuumajõudu.

Selle asemel oleme aga jõudnud olukorda, kus eestlase niigi habras hingeseisund on löödud kõikuma. Piirideta sotsiaalmeedia ajastul on avatud ühiskondade fragmenteeritus paratamatu. Paraku on see juhtumas ka Eestis. Ühiskonna killustatus ja ühiste autoriteetide puudumine tekitab omakorda ebakindluse oma identiteedi suhtes. Nii pole imestada, et rahvusriiklust vaid iseenda kitsastes võimuhuvides kasutavad jõud hakkavad propageerima lahendusi sumbumisest käidud teedele ja hirmutama eelarvamustega kõige võõra või kauge suhtes.

Selle kõige taustal oleme tänaseks end täiesti uuest olukorrast avastanud. Peaminister kinnitab oma isiklikke võimuambitsioone kaitstes, et Eesti välispoliitiline kurss liitlassuhetele Euroopa ja Ameerika partneritega ei muutu. See aga pole veenev, sest lähitulevikku üritatakse ehitada väärtustele, mis selgelt isoleerivad Eestit meie liitlastest ja avatud maailma ideedest. Kõigest sellest, mis on taganud Eesti edu viimase veerandsajandi jooksul.

“Kui on must näita ust” -retoorika peaks igas demokraatlikus riigis diskvalifitseerima nii poliitiku kui poliitilise jõu, kes peab sellist suhtumist õigustatuks.

Hapra hingerahuga ühiskonnas on aga hirmuaistingute kasutamine eriti võimas ja ahvatlev relv. Sellega võib teha väga palju kahju, sest võõrvõimu pikaajalistest vintsutustest läbikäinud rahvas ei pruugi leida enesekaitseks ja oma kollektiivse mina positiivseks mõjutamiseks piisavalt paindlikke vahendeid. Piltilikult öeldes oleme rahvana olnud pikka aega sunnitud justkui pinnapealselt hingama ning meie kollektiivne mandeltuum on seetõttu pidevas stressiseisundis, tekitades võitle-või-põgene reaktsiooni.

Liidrite vastutus

Vastutus selle pingeseisundi ees lasub peamiselt poliitilistel liidritel. Vastandu või sure on poliitikas tuntud postulaat, kuid teadlikult vihakõnet ja trollimist stimuleeriv käitumine on eriti vastutustundetu ühiskonnas, kus julgeolek sõltub viimase sidususest ja sellele ehitatud konsensuslikust välispoliitikast.

Kui kõlavad arvamused, et Euroopa Liit on muutunud ohuks Eesti rahvuslikele huvidele, et liberaalne demokraatia on pelgalt soroslaste vandenõu, et rahulolematud võiksid kotid pakkida ja Kanadasse sõita, et trollimine ja valetamine on normaalne, siis oleme jõudnud ohtliku piirini. Alles mõned päevad tagasi teatas üks meile olulise liitlasriigi diplomaat Tallinnas, et neil on keelatud suhelda äärmuslikkust õhutavate poliitiliste jõududega Eestis. Mis oleks siin järgmine samm?

Kogu pildi muudab veelgi keerulisemaks teadmine, et Eestis toimuv pole kaugeltki erandiks. Liberaalse demokraatia vastu suunatud rünnakud on tunnetatavad autoritaarsete jõudude poolt, kuid lähtuvad ka demokraatiate endi seest. Meie liitlasruum tervikuna on mitmelt poolt rebenemas.

Sellest kirjutas hiljuti suurepärase analüüsi USA tuntumaid kaasaegseid mõtlejaid Robert Kagan. Ta rõhutab, et liberalismi tagatud kodanike põhiõiguste kaitset riigi omavoli eest võetakse liiga enesestmõistetavana. Kagan vihjab, et riikides, kus liberaalse demokraatia kogemus on lühike ja kus rahvuslus on seotud vere ja maaga, on möödapääsmatu selliste poliitiliste jõudude esile kerkimine, kes asuvad traditsioonide, kultuuri ja kogukonna kaitsele individualismi “türannia” vastu.

Kagan viitab oma essees poliitilisele teoreetikule Marc Plattnerile, kelle meelest lähtub kõige suurem oht liberaalsele demokraatiale tänapäeval sellest, et peavoolu paremtsentristlikud parteid on “haaratud tendentsidest, mis on liberaalse demokraatia suhtes ükskõiksed või isegi vaenulikud ”.

Eesti jaoks muudab tänase olukorra veel eriti tundlikuks teadmine, et neid samu liberaalse demokraatia vastaseid tendentse kasutab läänemaailma nõrgestamiseks ära meie eksistentsi suurim ohustaja Venemaa.

Tahes või tahtmata asuvad liberaalse demokraatia vaenajad ühte ritta kõigi nende läänemaailma “kasulike idiootidega”, kes leppega või leppeta tunnustavad Putinit “traditsiooniliste väärtuste” kaitsjana.

Kagan võtab essee kokku lihtsa tõdemusega, et tänapäeva demokraatia pole võimalik liberalismita ja liberalism ei saa eksisteerida demokraatiata. Kaganit parafraseerides võiks öelda, et Eesti iseseisvus ja julgeolek on tagatud meie põhiseadust aluseks võttes üksnes liberaalse demokraatia tingimustes.

Need aga, kes täna sokutavad Eestit meist olemuslikult täiesti erinevasse kultuuriruumi ja tekitavad ühiskonnas alusetuid kõhklusi lääne väärtusruumi osas, seavad meid kõiki ohtu. Eesti on ohus, kui lõhestame rahva, loovutame tõe valedele, tallame jalge alla liberaalse demokraatia ja inimeste universaalsed õigused ning loodame üksi hakkamasaamisele.

Marko Mihkelson

Marko Mihkelson on ajaloolase haridusega ajakirjanik ja poliitik. Ta on töötanud Postimehe Moskva korrespondendi ja peatoimetajana ning juhtinud Riigikogus väliskomisjoni, Euroopa Liidu asjade komisjoni ja riigikaitsekomisjoni. Ta on raamatute "Venemaa: valguses ja varjus" ja "Murdeajastu" autor, kirjutanud õpikutekste ning analüüsinud rahvusvahelisi sündmusi nii Eesti kui välisajakirjanduses. Edasis kirjutab Marko Mihkelson kord kuus Eestile olulistel välispoliitilistel teemadel. Loe artikleid (88)