Aastavahetus on sümboolne hetk kokkuvõtete tegemiseks, teadlikult või vähemteadlikult teevad seda kõik, usun. Eks neid momente on teisigi kui igavikulisemad küsimused kiusama kipuvad ja “mõte uitama läheb”. Kuidas mul läheb, kas ma teen õiget asja, kas olen rahul, mida ma päriselt tahan. Kuidas…edasi.
Kuigi tegemist on pelgalt ühe kuupäevaga ja omistame sellele ebaproportsionaalselt suurt tähendust, on tagasi ja edasi vaatamine vajalik, ühel hetkel tuleb seda teha niikuinii, miks mitte siis aastanumbri vahetuse paiku.
See kirjatükk ei ole juhuslikkusest või ettemääratusest (tehtud valikute tagajärg), ju on elus mõlemat. Küll aga on selge, et otsustamine mängib elus tähtsat rolli ja me kaalume/kalkuleerime pidevalt – kas plaanitav muutus on piisavalt turvaline, kas me ole(ksi)me tehtud otsusega rohkem plussis voi miinuses.
Millal on õige hetk armastust avaldada? Nii võib küsida eraeluliselt või siis üldistatuna mistahes suhete ja tegevuste kontekstis – mida pean tegema/muutma oma elus, mis on mulle parim?
Väljakutse peitub asjaolus, et me tahame turvalist valikut (vältida status quo halvenemist) ja samal ajal ka korralikku võitu (rahulolu, õnne, raha – kuidas keegi). Tahame “kulusid vähendada ja äri kasvatada” üheaegselt.
On päris selge, et lõpmatuseni ei ole mõtet ega saa otsustamist edasi lükata. Kui ikka näed vihmapilve lähenemas ja Sul loog alles lahti, ei ole tark tegevusetult pealt vaadata.
Tuleb teha otsuseid.
Laias laastus on 2 valikut – õige ja …õige. On lühem tee ja pikem tee. Sealhulgas ka otsus mitte (midagi) teha on otsus. Filosoofiliselt ja kokkuvõtvalt, otseselt valesid valikuid ei olegi – jõuame kõik sinna, kuhu peame jõudma. Varem või hiljem. Asjad on just sellised, mis tähenduse oma peas neile omistame. Iga selline hetk võib olla momentum. Mõni hetk on lihtsalt ilusam kui teine, nagu laulab Jaan Tätte. Või nagu ütleb kirjanik Daniel Handler: If we wait until we’re ready we’ll be waiting for the rest of our lives.
Kindlasti on asjatundjad, kes on erinevatel seisukohtadel näiteks ka Vene vägede lahkumist puudutavate juulilepete osas, aga üks on selge – see aeg oli Eesti jaoks võimaluse aken. Ja õnneks see kasutati ära.
Õiged küsimused aitavad õiget hetke ära tunda
Minu isiklik kogemus. Ühel suvelõpupäeval esitas poeg mulle 2 võimsat coaching‘u küsimust. Olime perega maanteel ja jutt autos tiirles ümber Edasi.
Millal sa portaali avad? Kaugel sa oled?
Olin üllatusest keeletu. Kust ta need küsimused võttis? Olime pojaga minu coachi-koolitusest palju rääkinud, aga ei mäleta, et oleksime neid teemasid nii detailselt lahanud.
Küsimused olid täpsed, väga to the point. Keerutada polnud enam võimalik, mõtlesin hetke ja andsin tärmini.
Tagantjärele, see suvine hetk autos oli minu jaoks kindlasti üks neid momente, mis mind edasi viis ja kogu Edasi-projektist rääkimise tingivast kõneviisist kindlamaks muutis. Nagu elus ikka, pole seda ühtainsat õiget hetke, tulemus on erinevate otsuste summa, üks asi viib teiseni, teine kolmandani jne. See on punktide ühendamine. Teekond.
Mõtlen tänulikult tagasi sellele autosõidule, liikumapanev torge võib tulla sealt, kust sa seda kõige vähem oskad oodata. Tuleb olla tähelepanelik ja avatud.
Last, but not least
Edasi on tänaseks igapäevaselt ilmunud 3 kuud ja olen endiselt sellest väga sisse võetud. Isegi niipalju, et olen otsustanud sellele anda veel rohkem energiat. Taaskord, momentum.
Tahan tänada toetuse eest oma pere, sealhulgas meie pere kasse. On hämmastav, millist tuge – ja täpselt õigel hetkel, kui motivatsioontase on languses – suudab pakkuda kassi pugemine su külje alla. Ju loom tajub.
Tänan kaasautoreid, kes on oma isikupära ja mõjuga Edasi brändi kujundamisele kaasa aidanud. Ilma teie sisulise panuseta ei oleks Edasi jõudnud siia, kus me hetkel oleme. Ma olen tänulik ja uhke teie toetuse üle.
Tänan kõiki lugejaid ning soovin tegusat ja rahuldustpakkuvat uut aastat!
Koos edasi.
