Mihkel Muti raamatus “Kõik on hästi” on essee, milles ta ütleb: “Kodumaist söögikraami eelistatakse sageli välismaisele, eesti jogurt meeldib siinsetele rohkem kui import. […] Aga miks ei toimu midagi sarnast vaimumaailma toodetega? Miks ei mõelda, et mõnigi asi on meil parem kui mujal?”
Mulle tundub, et ma tean vastust. Nimelt sellepärast, et eestlased kui rahvas, kes üldlevinud arusaama järgi midagi müüa ei oska, ei suuda oma müügijutuga enam absoluutselt piiri pidada.