Tundub, et ma pole kaua kirjutanud, laulnud või üldse midagi loomingulist teinud. Olen seetõttu veidi häiritud ja samas mitte eriti. Sest ma tean – see tühi tunne on minus aasta esimestel kuudel ikka olnud.

Esinejatel on aasta algus üldiselt vaikne aeg, peale aastalõputralli on see isegi teatud mõttes kosutav. Jõudlusega on kah nii nagu on, selles kaua kestnud valguseta ajas, kui vaid mõned päevad päikest näed, et siis jälle halli udusse mattuda. Ümberringi on paljud väsinud ja haiged, mu enda lapsed köhivad juba teist kuud. Ühesõnaga, talv on ära kurnanud ja sooja kevade saabumine võtab veel aega. Tihaste kevadelaul on küll juba rõõmustav, kuid need tuulised ilmad ja jäised teerajad ning null-temperatuurid nullivad taas miskit su ootusest. Meeleolulangus pidi eriti tugevalt tabama tundlikke hingi just varakevadel. Ses suhtes on mulle taoline tardunud olek tuttav ja püüangi seda letargiat teadlikult rahulikult võtta. Kuigi, jah, need muutlikud ilmad mõjutavad meeleolu tugevasti, usun, et meie laiuskraadidel on madal- ja kõrgrõhkkondade tihe vaheldumine otseses seoses ka meie olekutega. Pole siis ime, kui me just hilistalviti-varakevadeti emotsionaaalselt enam laperdame. Ilm mõjutab tujusid ilmselgelt. Tervisest rääkimata.

Teine põhjus, miks mul puudub loominguline tuhin, on see, et mu aja võtavad argised toimetused ja kohustused. Ikka see poeskäimine, puude tassimine, ahjude kütmine, söögi tegemine, koristamine, nõude pesemine. Tüütu! Kohusetundliku inimesena teen need asjad ära ka siis, kui pole tuju, isegi haigena teen ära! Sest teisiti ka ei saa.

Olen tundnud puudust ajast iseendale, niisama olemisest. Looming sünnib haruharva rutiinse olme kõrvalt. Olen lohutanud end sellega, et olen küllalt saanud loominguga tegeleda, tuleb siis vahel ka selleta suuta elada. Mõistlikkus ja töökus on mind elus päästnud. Nii nagu on päästnud ka looming. Ühel õhtul tänaval jalutades tabas mind arusaam, et vaatamata keerulistele peresuhetele peaksin olema väga tänulik oma esivanematele – isa ja peamiselt isaema poolt olen saanud parajas annuses lavalist sära ja tungi luua, lennata…ema ja emaema poolt olen pärinud töökuse, vastutustunde, mõistlikkkuse. Mitte et nad poleks emotsionaalsed. Seda niikuinii.

Nii et ma ei lange masendusse, kui ma pole mõnda aega midagi uut loonud. Pigem olen tundlik inimsuhetes. Sealsed karid on minu jaoks olnud raskemini läbitavad. Sedagi suhtlust on võimalik õppida, teadlikult näha, mõista, lahti lasta.

Vahel otsin ma midagi uut – uusi tundmusi, uusi suundi, inspiratsiooni. Mind tüütab see üks ja seesama, kõige kordumine päevast-päeva. Vahel mind tüütab isegi igapäevane hambapesu või mu enda nägu peeglis. Tõsi!

Rääkimata pidevatest arvetest, samast kaubast toidukorvis, samadest repliikidest oma poegadele, mis korduvad päevast päeva, aastast aastasse (“miks riided on põrandal?”, “ära kiusa venda!”, “palun pange muusika vaiksemaks!”, “aitab telefonis istumisest!”, “ära väntsuta kassi!” jne.) Kui siis kõik ära viskab, vajan ma vaikust ja rahu. Kui võimalik, lähen loodusesse, jalutama. Lootes saada miskit uut, mõnd vastust või vähemalt väikestki hingetõmmet.

Sel pühapäeval, vabariigi aastapäeval, oli mul võimalus sügavamaks hingetõmbeks.

Pojad on mu emaga väikesel koolvaheajareisil ja mina puhkan mõned päevad oma lapsepõlvekodus. Aeg, kui võid teha, mida tahad või hoopis kõik tegemata jätta, lihtsalt ennast kuulata, on kuldaväärt aeg. Hommik on pikk ja aeglane. Telefon ei ärata kell seitse hommikul, veel pool kümme olen ma voodis…eks ta ole, õues on jälle nii hall ja küll ei viitsiks midagi teha, aga ringutan ja sooritan mõned võimlemisharjutused. Kass piidleb mind voodist unise ilmega, justkui tahaks küsida, et mis siis nüüd, mõnus on ju voodis lesida ja tema küll ei kavatse õue minna.

Kütan vanaema toa ahju. Nüüd on see ema tuba, aga siiski, minu jaoks alati vanaema tuba. Ka mööbel on seal tema ajast – 60ndate riidekapp ja peeglikapp, väike öökapp. Raamatukapi viisime paarkümmend aastat tagasi kuuri ja sinna see jäi, tolmu kätte. Mulle meeldib siin juba seepärast, et on asju, mis meenutavad mu vanaema. Ja tore on ta ahju kütta.

Kass ajab end laisalt trepist alla ja ma viskan ta õue. Ta raputab oma käppa, sest õues on ebameeldivalt niiske, räästad tilguvad ja maa on vesine. Ta vaatab mulle terassiukse taga silma ja teeb seda solvunud nägu, mis mulle juba tuttav. Aga tuulutagu ka end!

Keedan endale putru, joon kohvi ja lähen jalutama. Ilm on hallimast hallim ja tuju ka mittemidagiütlev. Aga jalutades see paraneb, ma usun.

Vaikus on raviv. Astun oma tuttavaid radupidi parki ja kuulen äkki Ott Leplandi laulmas. Üle metsa kaigub tema südantlõhestav ballaad ja mehe hääl on nii dramaatiline ja kandev. Selge, keegi mängib muusikat, ju siis miski aastapäevaüritus, mis kesklinnast kostub. Juba teine lugu Leplandilt ja siis kolmas…tundub, et ongi päris kontsert…jalutan kaugemale metsa, lootes, et muusika sinna ei kostu. Ott laulab kenasti, kogu hingest, aga ma lihtsalt vajan oma metsavaikust. Ma saan selle.

Ja kuigi taevas on nii pilves ja jõevesi nii süngelt tume, teed porised ja jäised, on ikkagi hea kerge hingata…

Metsast tagasi tulles laulab Lepland ikka veel ja nüüd juba duetti, Liis Lemsaluga…suured staarid väikelinnas!

Jõuan koju ja otsin kuurist välja vanaema raamatukapi, tirin selle õue, et tolmust ja ämblikuvõrkudest puhastada…ja näen kapi taga liblikat. Ta ei magagi, ta sirutab oma tiibu. Päevapaabusilm. See silmamustriga kirju liblikas. Ta tiivad on räsitud, aga ta paotab neid rütmiliselt kokku ja lahti. Filmin telefoniga liiga vara äratatud liblikat. Viin ta õrnalt kuuri tagasi, ehk magab edasi ja ärkab veel…

 

Katkun raamatukapilt murenenud spoonikihti, sest mul tekkis jalutades plaan see kapp uuele elule äratada. Ja mõtlen liblikale. Ning mulle tuleb meelde lugu lapsepõlvest, kui elasin koos vanaemaga ja kartsin niiväga teda kaotada. Pelgasin, et ta sureb. Enda lohutuseks palusin teda, et lubaks mulle, et surres muutub ta liblikaks ja lendab mu juurde – siis ma tean, et see on tema…mulle niiväga meeldisid liblikad! Vanaema lubas, et teeb seda…Kui ilus, et leidsin liblika just vanaema raamatukapi tagant!

Ott Leplandi laul kostub isegi mu koduaeda, ta laulab nüüd: “Siin me kokku saime, saime, saime…” ma otsisin müstikat, midagi uut ja leidsin selle ühe vana mööblieseme kaudu.

Otsisin välja pintslid ja kriidivärvid ja tarisin kapi kööki. Värvisin selle roosakashalliks ja tundsin rõõmu teistmoodi loomisest. Jätsin kapi kuivama ja kell kuus, kui kõik inimesed olid sättinud end telekate ette, et kuulata presidendikõnet ja arvustada õhtukleite, läksin mina sauna.

Pole mõnusamat, kui enda köetud saun, eriti meeldib mulle lamada pärast pesemist eesruumi põrandal, süüa veel mõni poolenisti mädanenud “Paide taliõun” ja lihtsalt olla, õndsas rammestuses. Mõtlemata, et kuidas ma raamatupidajale ütlen, et suur osa firma kuludest on läinud laste toidurahaks või et kuidas mu maja- ja korterimüük õnnestuvad ning kas ma jaksan uut maja üleval pidada…kas ma jaksan, üksi…kui pean olema laste jaoks kodune, aga tööd oleks vaja teha ringi sõites. Siin, sauna eesruumi põrandal on hea ja kerge olla…oled nagu uuestisündinud.

Raamatukapp saab õhtul peale veel mattlaki ning selle tagumisele seinale liimin romantiliseks momendiks lillaka mööblikanga, mis tumbadest üle jäi. Ja vana kappki on uuestisündinud. See jõuab tagasi vanaema tuppa. Üle mõnekümne aasta kuuris konutamist.

Nii nagu jõudis mõne päeva eest mu maalt ärakolimise tõttu tagasi päriskoju pianiino, mis ligi 30 aastat kolmes erinevas kodus kõlas. Siin kõlab ta kõige sügavamalt. Vanaaegne seinakell tiksub, kohe lööb see üksteist korda. Kass magab juba ööund, ahjud on soojad, süda samuti. Vaatamata, et on hall veebruar. Tuju, see muutub. On hea teada, ühel päeval on taas päikesevalgust. Ja et kõik laheneb nii või naa…Loen täna veel Mikitat, tema mõtted on toeks hingele:

“Ülitundlikke inimesi iseloomustavad mõned asjad, mille taipamine on suureks kergenduseks eelkõige neile endile. Esiteks see, et nad kannatavad tihtipeale ränga maailmavalu all ja neil on sageli raske leida elus endale kohta. Kuna maailm on üldjuhul kokku klopsitud vähem tundlike inimeste poolt, siis tundub nende jaoks kõik valesti. Nad tajuvad ebakõla seal, kus tavalise inimese jaoks avaldub maailm veel oma täies ilus. Mõte, mille ülitundlik loomus võiks kõrva taha panna, on see, et nende jaoks ei olegi maailmas kohta. Ainuke võimalus on see iseendale luua. Just need on parimad näited ülitundlike inimeste elust, sest oma loomust muuta pole võimalik.“

Loodan, et päevpaabusilm leidis tukkumiseks uue mõnusa tolmuse ja ämbrikuvõrkudega kaetud orvakese ja ma näen teda veel ühel soojal kevadpäeval lendu tõusmas…