Ma sain äsja 33. Ilus number, aga muus osas täiesti tähtsusetu tähis… või vähemalt nii mulle siiani tundus. Kõlab endalegi imelikult, kuid tunnen järsku, et olen alles nüüd täiskasvanuks saanud.
Milles see väljendub? Paljud asjad, mis siiani on tundunud elus tohutult olulised, on kaotanud oma tähtsuse ning prioriteedid on peapeale pöördumas. See on ühest küljest hirmutav, aga teisalt ääretult põnev. Justkui oleks lõpuks iseendaga tuttavaks saanud ja avastad nüüd, mis inimesega tegelikult tegemist on.
Olen terve elu olnud tohutult ambitsioonikas ning näinud kõvasti vaeva, et elus midagi saavutada. See kõik on olnud viimase 10 aasta sihikindel töö, mis on paljuski tulnud hobide ja perekonna arvelt. Raamatud, seminarid, audiomaterjalid jms, mis on aidanud õppida inimestega töötama ja inimesi hindama. Lisaks kõigele veel ka sinna juurde kuuluv isiksuse areng. See kõik on oluline ja arvan, et igal inimesel peab olema isiklik arengukava, mis aitab tal soovitud eesmärke saavutada.
Alles nüüd olen aru saanud sellest, et enamikul noortel on vaid üks eesmärk – raha, palju raha. Jah, raha on oluline, sest see loob teatud elustandardi ja võimalused. Mulle hakkab alles nüüd kohale jõudma, et olen ka ise viimased 10 aastat selles „rahalõksus“ olnud. Kuidas saaks rohkem, kuidas saaks lihtsamini, kuidas saaks kiiremini… Tagantjärele mõeldes on see teatud eluperioodil kaasa toonud ka äärmuslikuse, kus muud põhimõtted ja väärtused on jäänud tahaplaanile, sest soov rahajõgedes ujuda on katuse sõitma pannud.
Me elame saavutuspõhisel ajastul. Võin võtta mürki, et tead oma tutvusringkonnas vähemalt üht (tõenäoliselt rohkem) inimest, kes on valmis edu ja jõukuse nimel üle laipade minema. Tal on täiesti ükskõik teistest inimestest ning asju aetakse „pärast mind tulgu või uputus“ suhtumisega. Lisaks enda heaolule arvatakse, et see on oluline ka ühiskonna vaatevinklist. Meid ümbritseb pidev show-off, kus inimesed üritavad üksteist üle trumbata.
Elu on justkui üks lõpmatu maskiball, kus kipume kaotama enda tõelist mina ja erinevate maskidega üritame näida paremana kui tegelikult oleme.
Sina kui inimene – kelle või mille nimel Sa tegelikult rabeled?
Kas Sinu tänane töökoht või äri on selline, mille puhul saad iseendale (jah, iseendale mitte teistele!) ausalt otsa vaadata ja tunnistada, et oled rahul ja õnnelik? Või oled läinud valikuid tehes seda teed, et paistaksid oma lähedaste sõprade või sugulaste silmis edukas?
Just mõned päevad tagasi vestlesin ühe endavanuse ettevõtjaga. Kogu tema elu keerleb ümber ettevõtluse ning peret tal siiani pole. Vestluse käigus tunnistas ta, et on end avastanud õhtuti kodus kurva ja üksikuna. Kuidas on lood Sinuga? Kas käid samuti avalikkuse ees õnneliku maskiga, aga koduseinte vahel kadestad neid, kelle elu on igas mõttes tasakaalus?
Sina kui juht või ettevõtte omanik – millisena Sind alluvad näevad?
Olles suhelnud juhtimise teemadel väga erinevate inimestega, on minu jaoks suure üllatusena pinnale kerkinud sarnased murekohad. Üheks neist on probleemidega tegelemine. Probleemidele lahenduste otsimist kas lükatakse edasi või tehakse suisa nägu, et probleemi ei eksisteeri. Selle maski nimi on EGO.
Teine on juhi suhtumine inimestesse – ükskõikne ja pealiskaudne hoiak tekitab juhi ja tema meeskonna vahele barjääri. Kui soovid oma alluvatelt respekti ja ühtekuuluvust, on vaja mask oma laua sahtlisse panna ning näidata inimestele, et Sa hoolid neist. Ja seda tuleb teha siiralt.
Aastate jooksul tehtud sajad arenguvestlused on mulle kinnitanud üht – inimesed on rahul ja motiveeritud, kui neid ümbritsevad siirad, head ja positiivsed kolleegid (sh juht), kellega saab koos uusi kõrgusi vallutada.
Tasub meeles pidada, et töötajad veedavad kolleegidega rohkem aega kui oma pere seltsis. Seega, keskkond, milles nad viibivad, on ääretult oluline ja määrav. See on põhjus, miks mõni töötab ettevõttes 10+ aastat ja ei kavatsegi lahkuda.
See kõik saab olla võimalik aga vaid siis, kui juhina loobud oma maskidest. Sinu meeskond saab aru, kas Sa oled ehe või üritad neid ära kasutades edu saavutada.
Hea juht on autentne. See tähendab juhtimist südamega.
Ekslikult arvatakse, et inimesi hoiab tööl kinni vaid raha. Vale. Raha on lühiajaline motivaator ning erinevad uuringud näitavad, et see pole põhjus, miks töökohta vahetatakse. Enamikul juhtudest kaotab ettevõte oma parimad tegijad puuduliku juhtimise, ebameeldiva töökeskkonna ja/või kolleegide tõttu.
Kohe on käes uus aasta, ettevõtted ja meeskonnad seavad ühiselt uusi eesmärke. See on aeg, kus Sul on võimalus näidata oma tõeliselt palet ja olla ehe. Olen kindel, et Sa saad sellega hakkama.
Soovin Sulle uueks aastaks edu!
Algis Liblik
Algis Liblik on endine TV3 müügidirektor. Pärast meediavaldkonnast lahkumist 2015. aastal töötas ta tudengitele majutust pakkuva kinnisvaraettevõtte 1Home Baltikumi tegevjuhina. Hetkel on ta FranklinCovey Eesti konsultant ning samal ajal peab ta motivatsiooniteemalist blogi makeit.ee. Algis kirjutab Edasile isikliku arengu põhitõdede, motivatsiooni, eesmärkide seadmise ja juhtimise teemadel. Loe artikleid (16)
