Taavi Veskimägi: avatud ja erainitsiatiivil põhinev Eesti. Tuulelohe lend 2019

Minu välja kuulutatud sõnavõtu pealkirjana seisab küll „ Milline on ettevõtete jaoks hea ettevõtluskeskkond?”, kuid pealkirjastaksin ise oma järgneva sõnavõtu hoopis „Avatud ja erainitsiatiivil põhinev Eesti“, sest just sellest tuleb järgnevas sõnasvõtus juttu. See on Eesti, mida Tööandjate Keskliit soovib näha.

Artikkel põhineb Tööandjate Keskliidu konverentsil “Tuulelohe lend 2019” peetud kõnel.

Kuna president Meri juba täna esines siin, siis lubage ka mul alustada president Meri mõttega: täpne sõna peegeldab täpset mõtet. Tänast sõnavõttu ettevalmistades paluti mul vaadata läbi erakondade valmisprogrammid ja mida ma seal nägin – palju mõtteid, palju sõnu…väga palju sõnu. Kuid mida ma sealt ei leidnud oli TÄPNE SÕNA ja TÄPNE MÕTE. Ja see ilmestab tänast ühiskonda. Ei maksa süüdistada peeglit kui nina on kõver peas

Valimisprogrammid on muutunud poliit-korrektseks retoorikaks, erakonnad on õppinud parketil libastumata liikuma ja tunnevad enam-vähem etiketti. Kuid jällegi president Meri sõnu kasutades: Ei ole midagi haledamat rääkimise kohustusest. Sellele järeleandmine ongi kaotus. Sõnad sõnade pärast. Mõte sõnade taga on läbi töötamata või hüplik.

Kokkuvõttes, valimisprogrammid ei anna meile mingisugust tegelikku ettekujutust järgmise valimistsükli valitsemisprogrammist. See selgub tõenäoliselt koalitsioonileppe tegemisel.

Majanduskeskkonna etteennustatavus loob usalduse

Ja siit jõuame esimese küsimuseni, mis tööandjate majandusarengu töörühmas tööandjate manifesti „Ajaga Võidu“ koostades ikka ja jälle meie liikmete poolt laua tuli – majanduskeskkonna etteennustatavus.

Tunnetuslikult on ettevõtete ebakindlus majanduskeskkonna etteennustatavuse osas kasvanud. Siiani oli võimalik suures plaanis öelda, mis on Eesti majandusmudel, majanduspoliitika printsiibid, mida tehakse ja mida EI TEHTA. Mida ettevõtjad võisid karta või oodata!

Oli paigas suures piiris majanduspoliitiliste valikute raamistik – tasakaalus eelarve, proportsionaalne maksustamine koos madalate maksumäärade ja laia maksubaasiga, valitsuse minimaalne osalemine reaalmajanduses, konservatiivne rahapoliitika. Tähtis pole, kas need eeldused olid head või halvad, vaid see, et need olid olemas ja kõigile selged. Nüüd tajume, et need printsiibid enam ei kehti, vähemalt mitte täielikult, kuid keegi ei ole nende asemel ka midagi uut sõnastanud.

Mis on Eesti majandusmudel? Mida tehakse ja mida ei tehta?

Ettevõtete jaoks on maksukeskkonna etteennustatavus põhiline. Maksudega tõesti ei tohi mängida! Eesmärk ei tohi pühitseda abinõu. Näiteks, kui riigil on vaja saada omanikutulu riigile kuuluvast ettevõttest, siis selle nimel ei tohi riik tallata jalge alla vabaturu võrdse konkurentsi ja võrdse kohtlemise printsiipe. Riik ei tohi enda ettevõtteid eelistada erakapitali põhistele ettevõtele.

Mul on mõneti heameel, et Elering ja Eesti Energia on nii sisuliselt kui avalikult mõnedes küsimustes erinevatel seisukohtadel. Paljud ametnikud ja poliitikud on öelnud, et kaks riigi äriühingut no kuidas te siis ei saa kokku lepitud…Eleringi ülesanne on korraldada energiaturu toimimist Eestis, meie visioon on paljude turuosalistega konkurentsipoõhine hulgi- ja jaeturg. Ja oleks põhimõtteliselt vale, kui me Eesti Energiaga lepiks asjad laua all kokku ja vendade Sõnajalgadega või Latvenergoga diskuteeriks avalikult. Nii vennad Sõnajalad, Latvenergo kui Eesti Energia peavad saama võrdselt koheldud. Nii sisuliselt kui näiliselt. Ja nende varsti pea 10 aasta jooksul Eleringis olen ma alati ka nii käitunud. Ei olnud mul midagi isiklikku Sandor Liivega ega ole Hando Sutteriga.

Kahjuks riigil kipub ikka ja jälle minema sassi üldises avalikus huvi tegutsemine ja enda ettevõtluse toetamine omanikuna. Avalikku poliitikat ei tohi vedada riigi äriühingute majandushuvid.

Tahaksin siin teie ees tunnistada ka ühte oma eksirännakut. Nimelt, mängisin ka ise vahepeal Euroopa üldise riigikapitalismi foonil mõtetega, et riigile kuuluvad äriühingud ei pruugi olla saatanast. Erkki Raasuke mäletab seda ilmselt meie poolt peaminister Rõivasele Majandusarengu raporti kirjutamise aruteludest, kuid jumal tänatud, tänaseks olen jõudnud tagasi ideoloogilise selguse juurde – mida vähem riigi omanduses olevat ettevõtlust, seda vähem turumoonutust. Riigi muskliga võib erakapitali trügida välja alates saiapoe pidamisest kuni elektri tootmiseni. Eesti peab olema vabaturu usku. Majanduspoliitika ei ole ole kunagi maailmavaate vaba!

Majanduspoliitika etteennustatavus loob usalduse. Ja usaldus on keskne, kui me räägime – Eesti peab olema erk. Erk tähendab kiiret, paindlikku ja vähese kuluga tegutsemist. See on võimalik ainult kõrge USALDUSEGA ühiskonnas. Me teame kõik äris usaldamatus kahekordistab äritegemise kulu. Sama on ka ühiskonnas. Kõige lihtsam näide on see ekstra aeg ja kulu, mida ilmselt kõik siin saalis olijad on pidanud maksma turva meetme eest peale 9/11 terroriakte. Madal usaldus teeb tegutsemise aeglaseks ja kulukaks.

Usalduse toob aga riigi motivatsiooni transparentsus. Riik ei tõsta alkoholi aktsiisi mitte selleks, et täita riigieelarvet, vaid tõesti on usk, et aktsiisi tõus aitab alkoholi tarbimist ohjata. Nagu meile räägitakse. Või liiklustrahvide tõstmine väärkäitumist vähendada. Mitte selleks, et eelarvest on veel mõni miljon puudu! Mis on tegelikkus. Eesmärk pühitseb abinõu.

Ainult usaldus tagab avaliku võimu legitiimsuse. Mitte formaalne võim, keelud-käsud, vaid sisuline otsuste legitiimsus ühiskonna enamuse silmis. Ja otsuste etteennustamatus on viinud usalduse madalaks, alati tuleb olla valmis ettevõtjana negatiivseteks üllatusteks.

Ettevõtja ei usalda riiki. Aga veel enam ei usalda riik eraettevõtjat.

Riigile tundub, et eraettevõtja on suli, keda tuleb massiivselt kontrollida. Aga me kõik teame oma organisatsioonidest, kui suur jõud on usaldusel. Mis juhtub siis kui inimesed ei näe ennast osana organisatsioonist. Nad kas lahkuvad või hakkavad vastu töötama. Sama kehtib ka ühiskondades.

Ja nagu igas teises organisatsioonis vajame ka riigi organisatsiooni juhtimiseks professionaalseid juhte. Ja olen seda meelt, et nagu ikka tööjõuturul, paremate inimeste saamiseks tuleb rohkem maksta. Kui see kehtib kõigis muudes eluvaldkondades, miks ei peaks see siis kehtima riigihalduses?! Seega, riigijuhtide parem tasustamine koos isikliku vastutusega (nt preemiad tulemuste saavutamise eest valimistsükli põhiselt) ja lubatud tulemuste saavutamiseks pikemad valimistüsklid (nt 4 aasta asemel 7 aastat) võiks muuta riigi juhtimist professionaalsemaks.

Kust tuleb raha?

Ühes eelmises elus joonistasime Rein Taagepera juhtimisel MUREPUU…. Mis on Eesti mured? Mulle tuli murepuu tänast sõnavõttu ettevalmistades meelde. Erakondade soov pakkuda üha rohkem, üha enamatele inimestele, üha laiema kättesaadavusega, üha kallemaid avalikke teenuseid! Hariduses, tervishoius, sotsiaalkaitses sise- ja välisjulgeolekus ja nii edasi. Kõik erakonnad räägivad vajadusest tagada põhiliste teenuste võimalikult ühetaoline kättesaadavus üle Eesti.

Aga kust tuleb raha? Olles ise olnud eelmises elus vastutav riigieelarve kulude poole kokku panemise eest nii ametnikuna kui ministrina siis vastuolu erakondade lubaduste maksumuse ja võimaluste vahel on ilma igasuguse analüüsita sedavõrd suur, et pelgalt riigihalduse optimeerimisest küll vajalikku raha kokku ei saada. Lisaks olen ma reaalses elus pehmelt öeldes kahtlev valitsuse suutlikkuses riigiaparaadi kulusid (ja just kulusid, mitte koosseisu, sest koosseisu on lihtne outsourcingu abil vähendada) optimeerida. Mul oli kunagi seinal välja trükituna Sopperi seadus – mis kõlas: Iga bürokraatia, mis on kohandatud ümber oma teovõime suurendamiseks muutub kohe eristamatuks oma eelkäiast! Ja nagu on öelnud: kogemus õpetab rohkem, kui ei miski muu, aga võtab selle eest kõrget tasu…

Just riigieelarve kulude finantseerimise surve paneb riiki käituma kui narkomaani, kes on valmis järgmise doosi nimel tegema mida iganes. Mitte hoolides etteennustatavusest, usaldusest, läbipaistvusest. Olles valmis mõne miljoni nimel keeramata maksukeskkonna pea peale, kahjustama ettevõtte konkurentsivõimet välisturgudel, looma riigi äriühingutele selged eeliseid turul. Kõik see on tagajärg ekspansiivsele kulupoliitikale. Võtame pensionide näite, lihtne on muuta pensioni II sammas vabatahtlikuks, kuid meil on juba vabatahtlik III pensionisammas. Inimesed ei säästa vabatahtlikult enda vanaduspõlveks nagu praktika kinnitab, siis kas see tähendab, et me jätame nad tulevikus tänavale vedelema? See ei ole sisuliselt ega moraalselt õige. Järelikult peame finantseerima inimeste pensioni tulevikus riigieelarve tuludest kui nad täna ise ei ole kohustatud oma vanaduspõlveks raha koguma. Ja siis on juba riigi võla kasv või maksukoormuse kasv eelnevate otsuste tagajärg.

Kui me laseme riigil võtta kohustusi, mille katteks raha ei ole, siis on igal korral, kui riigikogu koguneb, meie kõigi vara ja heaolu ohus!

Küsimus – kust tuleb raha riigieelarvesse? – viib meid küsimuseni – Kui palju ühiskondlikust rikkusest me ringi jaotame? 30% – 35% – 40%? See on kõige olulisem number ühiskonnas kokku leppida. Ja loomulikult, mis siis selle eest saab? Tööandjad mõistavad ühiskondliku rikkuse ringi jagamise vajadust.

On oluline, et neid, kes viskaks paadist vett välja oleks alati enam kui neid, kes viskaks vett paati.

Kõik Eesti inimesed peavad saama majandusarengust osa. Ei saa olla käputäis rikkaid ja palju vaeseid. Aga selleks, et rikkust ringi jaotada tuleb see esmalt luua.

Oleme viimase 20 aastaga saanud palju rikkamaks, aga meie majandus ei ole saanud palju targemaks. Tööandjaid paneb muretsema jätkuvalt stagneeruv tootlikkus. Eesti konkurentsivõime kava „Eesti 2020“ seadis põhieesmärgiks saavutada tootlikkuse tase töötaja kohta 80 protsendile EL keskmisest. Tegelikult aga on tootlikkuse tase vahepealsetel aastatel hoopis langenud ja nüüdseks jõudnud ca 75% tasemele EL keskmisest.

Majanduskasv tuleb ikka veel enam jaolt tööst, mitte lisandunud tarkusest. Võib ju öelda, et majanduskasv ületab niigi potentsiaali, aga probleem ei ole mitte see, et ületab, vaid et potentsiaal on madal. Ja riigina puudub meil jätkuvalt hea plaan majanduse struktuursete väljakutsetega tegelemiseks. Kõik plaanid on kohe peale nende valmimist heidetud kõrvale. Need ei leia mingit kasutust. Näiteks, viimane katse mõni aasta tagasi koostatud Majandusarengu raport.

Plaani on vaja kasvõi nii lihtsate asjad kokku leppimiseks nagu riigi teaduse ja arendustegevuse rahastamine jõudmaks 1% tasemele SKP’st. Ja kindlasti ei ole see riik üksi. Ka ettevõtted peavad suurendama fookust teadusele, meie ettevõtted on oma arengus jõudnud sinna, et seda saab ja võib teha. Elering on leppinud omanikuga kokku juba ca 5 aastat tagasi, et paneme vähemalt 1% oma käibest yeaduse ja arendustegevuse rahastamiseks. Aga veel enam vajame ärimudeleid nagu Milrem Roboticsis, kus sellesse suunatakse 50-60%. Vaja on just intellektuaalomandil põhinevate ärimudelite osakaalu kasvu majanduses. Selliseid ettevõtteid nagu Milrem Robotics ongi Eestil vaja.

Lõpetuseks

Tahan korrata juba eelnevalt öeldud mõtet – Eesti peab olema vabaturu-usku. Majanduspoliitika ei ole ega saagi olla maailmavaate vaba!

Tööandjate Keskliit rõhutab, et Eesti inimeste heaolu tagamiseks vajab majandusarengule tuginev kestlik kasv tugevat liberaalset demokraatiat. Liberaalne demokraatia ja majandusareng on sama medali kaks külge Eestis. Vajame majandusarengut oma senise elukorralduse säilitamiseks. Ja majandusareng Eestis ja ka Euroopas vajab liberaalse demokraatia põhimõtete edasi kestmist. Majandusareng peab andma Eesti ühiskonnale ressursi hoida kõiki inimesi pardal, et ühiskonna absoluutse enamuse jaoks oleks liberaalne demokraatia tajutav ühiskonna korraldamise viisina, mis annab lootuse heaolule ja õnnele.

Tööandjate manifesti väärtuste osa sisse toomisega tahtsime just öelda, et tööandjad huvitab laiemalt, milline on see vaimne õhustik, kuidas siin elatakse. Kas ja kuidas on indiviidi vabadus kaitstud? Autoritaarsus paneb ette aina uusi maske. Vabadus on nagu õhk. Kui sul see on siis sa ei tunne, et see on vajalik, aga kui seda pole, hakkad lämbuma. Virge vaimuga koos kärbub ka majanduskasv.

Erich Maria Remarque on kirjutanud, et ainult meie fantaasia kingib meile eluõiguse. Inimene vajab, et tulevikuvisioon teeks tänastest tõsiasjade pesupostidest unistuste lipumastid. Inimesed ei järgne teistele inimestele, vaid visioonile. Teekond visioonini poole pole sirgtee ja visioon ise ajas muutuv.

Aga lubage mul ka lõpetada president Meri sõnadega: Inimese kõige inimlikum, kõige enam tähtsust omav küsimus kõlab „Kust ma tulen, kuhu lähen?“ Minevik toetab, tulevik kutsub.