Argo Vals: tuleb käia oma sisetunde järgi

Argo Vals. | Foto: Saara-Nette Tõugjas.

Argo Vals on helilooja, kitarrist ja atmosfäärivõlur. Hingavate instrumentaali kihtide abil ehitab ta oma muusikas sundimatult kirju meeleolude spektri, milles kuulaja end unustades kulgeda saab.

Kohtun Valsiga ühel järjekordselt halli-sopasel esmaspäeva lõunal tema Pelgulinnas asuvas kodustuudios, mille põrandaid katavad kaltsuvaibad ja kitarriplokid. Nagu Valsist endastki kiirgab ka ruumist justkui helget ja elevat loomisenergiat ning rahu. Hetkel otsib Vals uut tööpinda, sest peagi on boheemlaslikku idülli sündimas tema teine laps. Uksel tervitab mind oranž kass Vitaali. Teine, kelle nimeks Arkaadi, minuga tutvust tegema ei tule. “Elame ennast nimedega kasside peal välja,” mainib Vals selgituseks. Kasse stuudiotuppa ei lubata, mind aga küll ning räägimegi seal Valsiga linnaruumist, muusikast ja oma sisetunde kuulamisest.

Millal otsustasid, et vokaal sinu loomingus rolli mängima ei hakka?

Kunagi oli mul väga keeruline end sõnaliselt väljendada juba hetkest, kui pidin rääkima rohkem kui kahe inimese ees. Kohutav ärevus tuli sisse. Alustasin instrumentaalmuusikaga ja see lihtsalt kujunes nii välja.

Kui sa muusikat kuulad, kas ka siis on sinu jaoks pigem instrumentaalne pool oluline ning vokaal on pigem segav element?

Vähe on muusikat, milles lauljate tämbrid ja häälekasutus mulle päriselt korda läheb. Kui laulja ise oma lugusid loob ja sõnavara on suurem kui mõnisada ingliskeelset sõna, on see juba hea algus, hehe. Lauljatel on mu maitse jaoks lihtne liialt pehmeks, imalalaks või mittemidagiütlevaks muutuda. Reeglina tahab aga laul iseenesest endale ülemäära tähelepanu tõmmata, kuigi just seal toimub reeglina kõige vähem.

Oma viimase lansseeritud topeltsingli ühe inspiratsiooniallikana tõid välja Google Mapsi ning ütlesid, et sulle jäi seal kaarte vaadates silma, kuidas inimene ümbritsevat keskkonda ümber kujundab ning see on ühtaegu nii hirmutav kui ka paeluv vaatepilt. Kuidas sulle siinne keskkond mōjub? Mis võiks meie linnaruumis teisiti olla?

Tuleb mõelda sellele, millega end ja teisi ümbritseda, mis on jätkusuutlik ning mis mitte. Olen helide osas tundlik ja Tallinnas elades on tunne, et siin on väga vali. Tänavad on kitsad ja üksteise otsas on liiga palju autosid. Ma pole kolme siin elatud aastaga konstantse automüraga endiselt ära harjunud. Ei kujuta isegi ette, mida võib tunda ja mõelda inimene, kes elab suurlinnas, milles samuti autokultuur kõrgelt hinnas on. Ehk siis minu maailmaparanduslik soov on, et kasutataks rohkem ühistransporti. Lisaks võiks valimistega juba ühele poole saada, et tänavate korrashoiule taas rohkem mõelda suudetaks. Mõne nädala eest sadas mõnus paks lumi maha ja paistab, et kõrvaltänavatel liikumine on kaootiline lume ja jää sulamiseni. Sellised argipraktilised mõtted siis.

Millest sinu tulevane kauamängiv sündis?

See veel kujuneb, aga ta sünnib vajadusest millegi loominguliselt värske ja enda osalise taasleiutamise järele. Kasutan ka elemente, mis on aja jooksul mulle omaseks saanud, kuid ma ei taha end korrata. Olen võtnud aega, et jõuda palju uut läbi katsetada. Kogu aeg midagi toota pole loojale tervislik. On olnud hetki, mil mul on tekkinud tunne, et pean kogu aeg produktiivne ja n-ö pildil olema. See mõjub raskelt ja on ebavajalik. Kui aeg maha võtta, ei tunne loomisel survet ning saab rahulikumalt mõelda selle üle, mis päriselt oluline on. Ma ei taha oma loomingus ja üldises olemuses raskekoeliselt mõjuda ja kui gruuvipõhine küttemuusika välja arvata, siis ei kuula ma ka sellist muusikat. Minu loomingus ja mõtetes on oluline helgus, küll alati ka mõtlikkus ning väga oluline on mitte liialt tõsimeelsusse vajuda.

Kas mingid kohad või helid on ka sind inspireerinud?

Oluline on, et mul on oma pill või pillid, piiramatu aeg ja ruum. Viimase kahe aasta jooksul olen muusikat loonud lapsepõlvekodus Ahjal, sest linnas ei saa rahulikult keskenduda, põhiliselt vaid öösiti. Käin maal nii tihti kui saan. Sagedus on keskmiselt kord kuus ja siis võimalusel kolm-neli päeva järjest. Seal saan heliloomega tegeleda ka päevasel ajal, sest seal on vaikne.

Ahja proovikaruumi minnes ootab koheselt ees ka mõnus pliidikütmise tseremoonia. Kui soe sisse tulemas, saab mõne aja pärast muusika ette võtta. Ahjal salvestan enamasti kitarre ja süntesaatoreid, Tallinnas tegelen lugudega põhiliselt vaid arvutis ja valmistun salvestamisteks ette. Linnas pean ka teistega, esmalt alumise naabriga arvestama ja tean, et talle väga meeldiks kui ma kitarrivõimendit enam tööle ei paneks. Tema õnneks mängin elektrikitarri enamjaolt akustiliselt ja töötan madalal volüümil või kõrvaklappidega. Mul on ebamugav kui keegi mu pilliharjutamist kuuleb. Sest samal ajal tekib ka looalgeid ning saab igasuguseid suvalisi ideid läbi proovida. Parem on teha seda täielikult omaette.

Kas ka sel korral teed Martin Kikasega produsteerimisel koostööd?

Kindlasti, kuid on mõtteid ka teiste helikunstnikega koostööd teha. Aga jah, tal on stuudiotöö tegemiseks palju häid omadusi, mida olen alati esile toonud, kui jutuks tuleb. Martin suudab välja näidata ülimat kannatlikkust. Temalt tuleb ka loomulik muusika produtseerimise pool. Katsetame ideid läbi ja teen lõpliku valiku, kuid mind huvitab alati tema arvamus. Nii ma olengi seal kümme aastat oma muusikale lõppviimistlust tegemas käinud ja mujal vaid üksikud korrad.

Sind on tihti kirjeldatud kui atmosfääri loojat. Mis meeleolu uue albumiga tekitada soovid?

Kandvaid meeleolusid ja atmosfääre on erinevaid, sest ma ei loo albumit pärast ühte või paari pikemat loome- ja salvestuslaagrit, vaid see sünnib mitme aasta jooksul, erinevatel perioodidel. Neil aegadel on oma minek ja nii satub kokku palju erinevat, millest hilisem valik teha. Koos võib olla väga rahulikke ja intensiivseid meeleolusid. Mulle meeldib neid omavahel kokku segada ja vaadata, mis saab. Annab hoopis kolmanda efekti. Mu muusika käänab ja pöörab end rohkem kui varem. Endiselt on mulle kõige lähedasem kitarri kõla. See on selliseks heaks stardipositsiooniks, millega või millest edasi liikuda. Lähenen ideede hilisemale töötlemisele vabamalt. Lõigun, kleebin, lõbutsen.

Kas isaks saamine on sind ka kuidagi loominguliselt mõjutanud?

Ikka on, kuid kaudsemalt. Kõige rohkem saab vatti aja planeerimine (naerab). Loomeaeg on nüüd hapram, kuid kõike annab sättida kui on plaan ja kõrval hea kaaslane. Aitäh, Kaie. Ma pole oma loomingulist mina kogu selle karusselliga kaotanud või maha jätnud. Isa ja muusikuna olen õppinud rohkem improviseerima.

Vōtsid mōned aastad tagasi vastu otsuse lülituda n-ö täiskohaga vabakutselise loometegevuse lainele. See on ilmselt otsus, millega enamus muusikuid siin silmitsi seisavad ning kahtlemata pole see kerge. Mida sa nüüd, kus otsusest on möödas arvestatav aeg, julgustuseks/hoiatuseks ütleksid neile, kes veel selle lävel seisavad?

Arvan, et tuleb minna oma sisetunde järgi. See, kui kiiresti soovitud tulemus kohale jõuab, oleneb nii palju inimesest endast ja sellest, millise muusikaga ta tegeleb. Ambitsiooni popmuusikas mul küll pole, kuid tundub, et sfääris, milles olen, vajab sihtideni jõudmine võib-olla rohkem kannatlikkust. See pole lihtne, kuid kui tunnen, et loominguga tegelemine on mulle elus põhiliseks missiooniks, siis ei saa seda võimalust raisku lasta; kui olen riskialdis ja suuteline oma mugavustsoonist välja astuma, tuleb see ära proovida. Hilisem kahetsemine oleks kõige tobedam. Olen katsetanud, et leida elus vajalik balanss ning nüüdseks tean kui palju loomise kõrvalt teisi kohustusi juurde võtta saan.

Oled osalenud mitmes residentuuri programmis nii Eestis kui välismaal ja hetkel oled Music Estonia arenguprogrammis VOLÜÜM. Kas soovitaksid neid ka teistele artistidele?

Kui muusikul on siht ja eesmärk, siis on taolised programmid väga kasulikud. Ise peab aktiivne olema. See on lahe, et meil sellised programmid on, sest igas riigis neid ei leidu.

Kuidas kohalik muusikaareen artisti vaatenurgast hetkel toimib? Palju tuuakse esile kompetentsi probleemi professionaalsete manageride, agentide jne puuduse näol. Mida sina siinse muusikatööstuse puhul välja tooksid?

Hea küsimus…Arvestades riigi väiksust mingit valusat punkti ma hetkel ei näe või ei näe vajadust sellele vajutada. 10 aasta lõikes on muusikavaldkond meeletult muutunud. Kuna aga olen samal ajal ka ise seda teinud ja olen ses ringis, siis puudub täielik ülevaatlik pilt. Mis muusikute puhul vahel silma on jäänud on see, et mõne teise valdkonna inimesed tunduvad omavahel rohkem pingevabalt lävivat. Kui suhelda näiteks tantsukunstnikega, siis paistab, et nad hoiavad kokku, nad on selline suure pere.

Mis on kõige suuremad kogemused, mida muusikaga tegelemine sinuni toonud on?

Olen leidnud palju muusikuid, keda huvitab samuti sarnane asi, mis mindki. Kord aastas kogun nad oma väikesele kodusele muusikafestivalile kokku, sel aastal juba 10ndat korda. Saan selle korraldamisest tagasi kõige erilisemaid emotsioone, mida mul ikka uuesti ja uuesti vaja kogeda on. Just praegusel ajal veebruaris on mega hea mõelda sellele, et see on olnud ja toimub veel.

Keda sa kuulad, kelle puhul seda ühes rütmis hingamist tunned?

Kindlasti Karl Petti, Liis Ring, Taavi Laatsit, Taavi Tulev, Ekke Västrik, Talbot, Lowfuture, Andres Lõo, Alan Olonen, Tõnu Tubli, Kirke Karja, heligeariotsingud Martin Rästaga ja viimasel ajal kohale jõudnud ka Mart Avi muusika. MIMstuudio seltskond on lahe.

Üks ägedamaid kooslusi, mille möödunud aastal avastasin, on Oslo duo Aiming for Enrike. Värskemate avastustena maailmast veel Hiatus Kaiyote, Polyphia, Machinedrum, Jojo Mayer / Nerve. Ka IDA Raadios saate tegemise (Lan Guage – toim.) kaudu olen hakanud rohkem muusikat otsima ja kuulama. See on hea väike piits. Teen märkmeid ja ülestähendusi kohe, kui midagi kõrvu kergitab.

Tuleme veel tagasi tulevase albumi juurde. Mille üle uue plaadi puhul ise kōige enam elevil oled?

Lõpptulemuse. Töötan selle hetke nimel, et see kõik valmis saaks, seda ootan. Ja et kuulda lõplikke versioone.

Millest sa hetkel muusikuna unistad?

Tulevasest plaadist kindlasti, kuid ei saa ainult unistama jääda. Veel loodan, et ei tule tagasi kogetud pikka ebakindlalt perioodi. Praegu on kõik hästi ja loodan, et tulevik on vähemalt sama helge kui olevik (naerab) ja, et Eesti muusika ja uus muusika üleüldiselt oleks otsiv ja julge.

Argo Valsi saab kontserdil näha 20. märtsil Linnateatris, mille kohta leiad rohkem infot SIIT. Valsi tegemisi saad jälgida SIIN.

***

Edasi ankeet

Iga usutluse lõpus saab intervjueeritav Edasi ankeedi, kus palun vastata viiele küsimusele.

1. Esimene ja viimane helikandja mille ostsid?

Nüüd tuleb üks pikk vastus. Esimene oli Guano Apes “Proud Like a God” CD, mille sain klassivenna kaudu. Ta vahendas Poolast toodud vuffelplaate. Siis olid sellised ajad ning sedasi muusika hankimine oli vähemalt minu sõprade ja tuttavate jaoks normaalsus ning mulle isiklikult muusikas tuhnimiseks väga vajalik. Mul polnud ka kodust internetti ja satelliittelevisiooni ning plaadipoest olid originaalkoopiaid mu jaoks tollal liiga kallid. Väga kummaline ja tagantjärele naljakas oli see, kuidas nendel fake CD-l võisid olla albumi lood kas täiesti suvalises järjekorras või midagi olulist oli puudu, topelt või meeldiva üllatusena teinekord kõrvasti üle, haha. Juhtus ka seda, et said plaadi kätte, asetasid mängijasse ning see ei läinud tööle. Siis sai hetkeks nõutu pilguga tühjusesse vaadata. Kusjuures kokkuvõttes ostsingi kokku vaid mõned piraat-CD-d, sest läksin kiiresti üle kogu oma teenitud raha plaadipoodidesse viimisele. Esimeseks originaal-helikandjaks sai mulle Deftones “White Pony” CD. Lisaks kindlale helilisele sisule, mida originaalplaadid pakkusid, olid nende
juures eriti ägedad booklet’id. Selline boonus oli mulle kui fännile eriti magus.

Hetke viimane ostetud album oli Galaktlan’I “En Garde” vinüül.

2. Lugu, mis on sinu jaoks aegumatu?

Galaktlanit mainides tuli kohe esimesena meelde tema “Sinine platoo” albumi rajad “-15” ja “Mina kaheks”.

3. Sinu lemmik paik maailmas?

Olen tänu muusikale küllaltki palju reisinud, kuid huvitaval kombel pole seni veel Euroopast kaugemal käinud, millest saab küll Jekaternburgi põhimõtteliselt välja arvata. Senisest kogetust ilmselt Ungari (kuid selle poliitilisi suundumusi mite arvestades) ja pidepunktina lapsepõlvekodu
Ahjal, kus olen hiljutistel aegadel leidnud muusika loomiseks suurima meelerahu.

4. Kui saaksid ajas rännata, mis aega ja kuhu reisiksid?

Üks, mida näha tahaks, oleks aeg enne plastikut, mis oli veel 115 aasta eest ning tulevikku läheks ka kindlasti. Teeks tuuri 100, 200, 500 aastat praegusest edasi.

5. Hetk elus, mil muusika on üleliigne?

Intensiivne mõttetegevus hetkedel, kui on vaja mõelda olevikule, mitte lähitulevikule.

Johanna Maria Mängel

Johanna Maria Mängel

Johanna Maria Mängel on õppinud 3 aastat muusikaajakirjandust Huddersfieldi ülikoolis Inglismaal. Ta on teinud kaastööd Eesti Ekspressile, Sirbile ja peab isiklikku muusikablogi Saundeskeips. Edasis käib Johanna Maria mööda nii tuntuid ja värskeid kui ka varjatud ja ununenud heliradu; jagab ja lahkab huvitavaid filmide ja sarjade elamusi ning püüab valgust heita erinevate kultuurinähtuste allikatele, allhoovustele ja mõjudele. Loe artikleid (36)