“Vabandage, Sir. Pakistani suunduvatele lendudele me alkoholi ei müü!” Seisin oma pooleliitrise Chivas Regaliga Dubai lennujaama tax-free poes ja pärast pardakaarti näitamist keelduti mulle viskit müümast.
Teadsin oma varasemast kogemusest, et Pakistanis on alkoholi legaalsel teel võimatu hankida ja reisil peab igaks juhuks külmetuse raviks ja viinasokkide tegemiseks olema natuke viskit kaasas. Olukord lahenes seekord nii, et üks sõbralik hiinlane ostis mulle oma pardakaarti näidates selle pudeli siiski ära.
Jõudsin oma peatuspaika Karachi Marriotti hotellis varahommikul, kui tänavad olid veel tühjad ja ummikuid polnud. Hotelli saabumine on omaette turvarituaal: hotelli ümber on kõrge müür ja värava ees elektriposti jämedune tõkkepuu. Siis tulevad turvamehed koeraga ja uurivad auto põhjalikult läbi. Seejärel saab sõita edasi parklasse ja läbida läbivalgustus – pagas valgustatakse veel eraldi läbi. Ja seejärel veel üks värav ja oledki hotellis!
Pakistanil pole just hea kuulsus – terroriakte on siin toime pandud omajagu. Eelmisel aastal tegin koolitust pealinna Islamabadi Marriotti hotellis, kus üks osaleja mainis justkui muuseas, et 2008. aastal lasti selle hotelli fuajee õhku ja hukkus 56 inimest.
Aga täna on olukord stabiilsem ja pakistanlased ise ütlevad, et nemad kardavad hoopis Pariisi külastada.
Meedia põhjal jääb Pakistanist päris halb mulje – vaesus, terrorism, usufanatism, naiste ahistamine, sõda Indiaga, jne. Aga nagu ikka, tuleb ise kohale minna, et asjast õige pilt saada.
Esinesin seekord Pakistani Turundusassotsiatsiooni aastakonverentsil. Üritus algas tõepoolest palvega, aga sellega religioosne aspekt piirdubki. Naisi oli konverentsil meestega võrdselt ja vaid mõni üksik kandis kerget pearätti. Ei mingeid burkasid. Enamus naisi, kellega vestlesin, surus mul ka tervituseks kätt. Aga siin tuleb olla ettevaatlik ja mitte ise liiga aktiivne olla.
Kui läks küsimuste esitamiseks, siis olid naised aktiivsemad kui mehed ja ütlesid oma arvamuse ka julgelt välja. Konverentsil osalejad kuulusid muidugi ühiskonna ülemkihti, paljud olid Läänes ülikoolides õppinud ja maailma näinud. Loomulikult on riigi hõimualadel teised kombed ja traditsioonid.
Hämmastavalt paljud inimesed olid Eestist kuulnud – meie tuntus digiriigina on ka Pakistani levinud. Üks mees rääkis, kuidas ta paar nädalat tagasi Californias president Ilvesega kohtus. Teine härra käis eelmisel suvel Tallinnas (“Väga halvad mälestused… mul jäi jalg vanalinnas tänavakivide vahele kinni, kukkusin maha ning ei saanud enam püsti. Keegi appi ei tulnud, inimesed arvasid, et olen purjus.”)
Indiaga on suhted tõepoolest halvad. Lugesin kohalikust lehest, et Pakistani kultuuriministeerium keelas ära igasuguse India saadete ja filmide näitamise Pakistani telekanalites, sest tegu olevat kultuuripropagandaga. Samas lehes oli lugu sellest, kuidas Pakistani filmitähele on juba viies kord keeldutud India viisa andmisest. Seda kahe suure riigi konflikti on hästi ära kasutamas Hiina, kellest on saanud Pakistani tähtsaim kaubanduspartner. Ka Marriottis on enamik külastajatest hiinlased.
Tundsin ennast Karachi Marriottis nagu luksusvanglas. Ausalt öeldes ei jätnud linn autoaknast vaadates ka väga kutsuvat muljet. Enamik hooneid asub kõrgete müüride taga ja arhitektidel pole siinkandis väga palju ka tööd olnud.
Tänavale minna ei tohi (“ohtlik”, “endast lugupidavad inimesed ei hulgu tänavatel, vaid sõidavad autoga”) ja sestap sõitsin taksoga ühte suuremasse kohalikku kaubanduskeskusesse nimega Dolmen Mall. See on moodne ja näeb välja samasugune, nagu mistahes uus kaubanduskeskus – olgu see siis Tallinnas või Hiinas. Ja pärast kolme päeva Pakistani curry dieedil olekut maitseb Big Mac nii hästi!
Sihtkoht: Karachi, Pakistan
Karachi (Urdu: كراچى, Sindhi: ڪراچي) on linn Pakistanis, Sindhi provintsi keskus. Asub Lõuna-Pakistanis Araabia mere kaldal. Linna läbivad Maliri ja Lyari jõgi.
Karachi on Pakistani peamine tööstus- ja ärikeskus ning suurim linn ja ka üks maailma suurimaid linnu. Erinevatel hinnangutel on rahvaarv koos eeslinnadega kuni 24 miljonit. Linn rajati kaluriküla kohale 18. sajandi lõpus. Karachi oli alates Pakistani iseseisvumisest 1947. aastal kuni 1959. aastani Pakistani pealinn.
Rannikul asuva linna kliima on suhteliselt pehme ning sademete hulk väike – umbes 250 mm aastas, millest suurem osa sajab alla juulisse ja augustisse jääval vihmaperioodil. Talved on pehmed ja suved kuumad. (Allikas: Wikipedia)
Praktiline info:
Pakistani reisimiseks on vaja viisat, mille saab Varssavis asuvast saatkonnast. Alustades reisi Tallinnas on mugavaimad lennuühendused on läbi Istanbuli, Dubai või Doha ning piletid on üsna kallid, suurusjärgus 700 – 800 eurot edasi-tagasi lennu eest turistiklassis. Karachil on otseühendused enamuse maailma suurlinnadega, sh New Yorgi, Toronto, Londoniga.
Hotellidest olen peatunud Karachi Marriottis, kus hind on umbes 220 eurot/öö.
Kuhu minna, mida teha?
Dolmen Mal. Kaasa tasub osta tekstiili, vaipu ja näiteks ka raamatuid – ingliskeelseid raamatuid müüakse Pakistani ostujõudu arvestades umbes kolm korda odavama hinnaga kui Tallinnas.
Kohalik disainifenomen on “truck art”. Nimelt armastavad pakistanlased oma veoautod ja bussid täielikult ära dekoreerida ja sellest kunstist inspireerituna valmistatakse ka mitmesuguseid tarbeesemeid – klaasialuseid, peegleid, jms.
Siin saad jälgida reisitähestiku teekonda punktist A punkti Y.
Hando Sinisalu on korraldanud konverentse rohkem kui 30-s riigis ja turistina külastanud umbes 70 riiki. “Reisitähestik” on tema reisimuljete sari Edasis. Lood ei ilmu alfabeetilises järjekorras, aga aasta jooksul saab kaetud kogu tähestik A-st kuni Y-ni. Mõnel juhul mahub tähestiku tähe alla linn, vahel riik, aga vahel ka mõni linnaosa, tänav või lennufirma. Kõiki lugusid ühendab meeleolu – siit ei tasu otsida klassikalisi reisinõuandeid või fakte. Pigem püüab Hando edasi anda kindla kohaga seotud meelolu, tundeid, kohtumisi inimestega ja seiklusi.
