Tõrjutuse tunne on meile kõigile tuttav. Oleme kõik tundnud, kuis on olla, kui sind ei kutsuta sünnipäevale, kui su sõber leiab endale uue sõbra või seltskonna ja ei kutsu sind sellega ühinema. Või kui teised sind mängu ei võta või kui sa oled viimane, keda koolis kehalise kasvatuse tunnis võistkonda valitakse. Võibolla on sind narritud või kiusatud. Need olukorrad tabavad meid lapsepõlves.
Oleks, et siis täiskasvanupõli enam tõrjutuse tunnet ei paku. Pakub küll – ja kuidas veel! Tööandja, kelle juures tahaks töötada, ei võta jutule. Tööelus juhtub sedagi, et tänatakse viisakalt ja öeldakse, et see kollektiiv enam su teeneid ei vaja. Ja siis saab enamik meist vastu näppe ka armusuhetes. See kellega soovid suhtesse astuda, ei vasta su tunnetele või saab suhtes tema tunne su vastu otsa. Su partner tõrjub su emotsionaalsed või seksuaalsed lähenemiskatsed. Inimene, kellega tahaksime sõbrustada, ei tundu meist huvitatud. Või pole su sõbral sinu jaoks lihtsalt aega. Juhtub sedagi, sõbrad lähevad kuskile toredasse kohta ja ei kutsu sind kampa. Tahaks kellegi lähedase kohta rohkem teada, aga ta tõrjub su soovi, on suletud ning ei jaga sinuga seda, mis tema elus ja mõtetes toimub.