Rein Pakk: uudisväärtusest

Täna tunduvad halvad uudised igatahes kahjulikud, kui mitte muus osas, siis tervisele küll. Ja kahjulikud on nad sellega, millega alati – nad köidavad. I Foto: David van der Mark, Flickr, Creative Commons

Kas te mäletate Tõnu Tepandi laulu „Kiri kodukandist“? Mulle meeldib seda aeg-ajalt kuulata, soovitan. Möödunud sajandi seitsmekümnendatel loodud laul räägib postiga saadetud kirjast, milles keegi maal elav isik jutustab linna kolinud sugulasele, mis kodukülas uudist on. Alguses tundub kirjutajale, et eriti nagu midagi uudist polegi, siis aga hakkab meenuma, mis kõik vahepeal ümber ehitatud või maha lammutatud on ja kes kõik vahepeal surnud on. Surnuid saab laulu jooksul kokku muljetavaldav hulk, hinnanguliselt tublisti üle poole küla ning puändina soovitakse kirja ehk laulu lõpus adressaadile ikka ja alatist edu ja õnne.

Tore nostalgiline lugu, kus kõik on vanaaegne. Žanriks on melodeklamatsioon ehk euroopapärane räpi eelkäija ja kiri ise on postikiri, mitte meil. Ainus sarnansus tänapäevaga on tõsiasi, et rõhuv enamus uudiseid on halvad.

Ka täna vaatavad meie rohketest meediaakendest meile vastu enamjaolt halvad uudised. Kui mitte halvad, siis vähemalt sama dramaatilised, nagu mõne külaelaniku surmauudis Tepandi laulus.

On neid, kes räägivad, et see on alati nii olnud, et uudised on valdavalt halvad, sest halvad uudised on headest palju kasulikumad. Näiteks, kui meie kauge esivanem tõi külale uudise, et ta nägi küla lähedal hunti või veel parem röövlit või veelgi parem mõrtsukat ja mõrtsuka ohvrit ka, siis oli sel uudisel – nagu tänapäeval öeldakse – uudisväärtus. Väärtus seisnes selles, et uudist teades oli võimalik võtta tarvitusele ettevaatusabinõud, olla valvas ja halvaks valmistuda. Muiste ei tulnud keegi uudisega, et ta ei näinud hunti, röövlit ega mõrtsukat, et pole juba tükk aega näinud. See, et elu juba tükk aega ilus on olnud tundub ju tore uudis, aga selline naeruväärselt sisutu sõnum ei ületanud uudiskünnist, sellega polnud nagu midagi peale hakata, keegi poleks hakanud oma muistset kõvaketast selle teadmiseks võtmisega koormamagi. Sellise uudise tooja riskinuks lausa külalolliks jäämisega.

Nii et õiged uudised ongi halvad, sest annavad võimaluse ellu jääda ehk siis halvad uudised on head uudised. Sest tõesti, kohata hunti, röövlit või mõrtsukat on palju halvem kui samasisulist uudist kohata.

Samas on jällegi neid, kes räägivad, et halbade uudiste tulv on nii tohutu, et püüd kõigi nende põhjal valvas olla viiks meid kiresti psühhilisse kriisi, paiskaks lohutamatute meeleoluhäirete auku. On neid, kes räägivad, et nii meiega läinud ongi. Ja nende hulk, kes seda viimast räägivad kasvab. Mis on muidugi halb uudis.

Ülemaailmne tähelepanumajandus toob meieni nii palju halbu uudiseid, et ainus ettevaatusabinõu, mille tarvitusele võtame on kerges stressikastmes äraootav olek. Olen kohanud dialoogi, mida siinkohal näiteks tuua:

– “Kuulsid mis see Trump jälle tegi?”
– “Jah! Täiesti uskumatu!”
– “Samas ma kuulsin, et see ei pruugi tõsi olla.”
– “Päriselt vä?”
– “Jajah…Teagi, mida arvata.”
– “Hmhm… Näis, millega see kõik lõpeb.”

Ja nii see muudkui lainetab, igapäevaselt, ega lõpe õieti mitte kunagi ega mitte millegagi ja meie apaatia muudkui süveneb ja muudab meist aina soodsama kasvulava autokraatiatele, kleptokraatiatele ja muule seesugusele, mida keegi meist tegelikult ei soovi. Niimoodi paistab, et uudised võivadki olla see häll, mis demokraatliku ärksuse magama äiutab.

On neid, kes räägivad, et uudised, iseäranis halvad võivad olla ka tõhusaks relvaks.

Kui uudiseid korralikult kallutada või ka lihtsalt välja mõelda – sest kasvav hulk inimesi ja jõudusid maailmas on arvamusel, et vahet pole – siis võivad uudised olla ülitõhusaks relvaks. USA ajaloolane Timothy Snyder märkis hiljuti, et kogu Venemaa kübersõja masinavärgi aasta eelarve on väiksem, kui ühe USA F-35 hävituslennuki hind ja küsis selle juurde retooriliselt, et kumb neist relvadest kujundab tänaseid maailma sündmusi enam?

Siis on veel Yuval Noah Harari, populaarse Sapiensi-raamatute sarja autor, kes ütleb, et inimesed maksavad korralikult kvaliteetse toidu eest, kvaliteetse auto eest, kvaliteetse hariduse eest ja küsib imestusega, et miks ei maksa nad kvaliteetse info eest? Tasuta lõunaid pole ju olemas. Miski pole tasuta, siis miks peaks olema tasuta uudised?! Tema arvates peaksid inimesed valitud ja usaldusväärset infot ostma. Loomulikult peaks see info olema ennekõike tõene, kuid see peaks olema ka mõttekas, sellest peaks olema kasu. Kuidas seda täpselt korralda, seda ta ei tea, aga igatahes imestab ta, et me oleme valmis tasuta ajupesuks ja selle üle veel rõõmsad ka! Muide, tal endal pole nutitelefoni, ta mediteerib 2 tundi päevas ja veedab retriidis 60 päeva aastas.

Digikoristuspäeva paiku kirjutas Kristjan Port siinsamas Edasis infojäätmetest, mida peaksime käitlema samamoodi, nagu materiaalsetki prügi. Olen samal teemal isegi sõna võtnud, juba aastal 2003 rääkisin, et kui juba materiaalse maailma jääkidega on nii keeruline toime tulla, siis mis saab kõigest sellest prahist mida on täis meie pead ja meie peavälised kandjad. Tookord rääkisin, et info maht on kasvanud nii päratuks, et keegi ei suuda nii tohutu mahuga vaimsest varalaekast enam leida üles sobivaid juppe, millest oma identiteeti kokku panna. Täna näen kurvastusega, et liigagi paljud oskavad endale infotulvast ja halbadest uudistest iseäranis klopisda kokku identiteete, mis toimivad umbes sarnaselt nagu dr. V. Frankensteini või prof. F. Preobraženski loodud inimesed.

Täna tunduvad halvad uudised igatahes kahjulikud, kui mitte muus osas, siis tervisele küll. Ja kahjulikud on nad sellega, millega alati – nad köidavad. Neis sisalduv draama köidab, loob väikese sideme minu ja halva uudise vahele, väikese nähtamatu niidikese, õieti soonekese, mida mööda minu energia kuhugi välja voolab. Kuidas oleks aga võimalik neid soonekesi katkestada? Ja millega see veel lõppeda võiks?

Rein Pakk

Rein Pakk

Rein Pakk on näitleja ja lavastaja. Loe artikleid (19)