Rein Pakk: arvamusest endast

Arvamused on toredad asjad. Inimesed on õppinud neid sedavõrd armastama, et neile on kohe päris omaette festival tehtud ja seda juba aastaid edukalt peetud. Arvamuste fännid käivad seal arvamusliidreid nautimas, koos rokitakse.

Muidugi käib arvamusfestivalil veidi teistsugune rahvas kui näiteks Weekendil. Arvamusfestivali meediakajastustest ei saa lugeda, kui palju küsiti ecstasy tableti eest ja kui mitu mõnuainetega liialdanud alaealist arstiabi vajas.

EKREgi leidis, et pole mõtet Arvamusfestivalil üles astuda, kuna nende sihtgruppi seal pole. Osundan, et tegemist pole võrdlusega, EKRE ei astunud üles ka Weekendil.

Arvamusfestivali meediakajastustest saab tänavu lugeda, et kuus aastat tagasi alustanud sõltumatut, emotsionaalset ja värsket arutelu pakkunud sündmusest on saanud liialt institutsionaliseerunud turundusüritus. Tähelepanumajandus kaaperdab meie unistusi pidevalt, sellest ta elabki ja mõni ime, kui üks festival – ehk siis olemuselt meelelahutuslik vorm – kutseliste arvamuskujundajate saagiks kipub langema.

Aga kuidas üldse on arvamusest saanud asi, mis rahva suvel festivalile kokku toob? Kuidas on saanud arvamusest miski, mis rokib?

Arvamus on moodne asi, kuulub iga endast lugupidava inimese garderoobi. Kahjuks on arvamus tõrjunud paljude garderoobidest välja ühe vanamoodsa, ent minule isiklikult küll väga sümpaatse asja, nimelt seisukoha.

Seisukoht ei ole enam moes, seisukoht on kivinenud, kuid arvamus on dünaamiline, seda võib muuta. Aga muutumine, pidevas muutuses olek on kindlasti moes.

Raamatupoodide riiuleid täitvad sajad eneseabiraamatud, gurud ja kursused, metoodikad ja koolitused soovitavad kõik pidevat muutumist, iseennast olevat võimalik leida vaid käesolevas hetkes, ei minevikus ega tulevikus vaid ainult olevikus.

Paraku on meie kõigi ühises arvamustest tiines ekraanidel kuvatavas maailmas küll minevik, olevik ja tulevik enamjaolt pidevas sasipuntras, millele sobib nimeks ärevik.

Seisukoha moestmineku pärast on kahju ka veel seepärast, et vastupidi arvamusele oli tegemist asjaga, millele sai toetuda, teinekord isegi kohe pikemat aega. Mõnikord lausa aastaid ja see lisas elule turvatunnet, eriti kui seisukohta omas ja kandis avaliku elu tegelane, kelle sõnad eluolu mõjutada võisid. 

Moest läinuna on seisukoht tänapäeval ka kergesti haavatav. Igat seisukohta saab pisendada öeldes, et see on lihtsalt arvamus. Ka juttudes tõejärgsest ajastust on sees sõnum, et täna loeb arvamus. Trump on Einsteini fänn – kõik on suhteline. Tõde on lihtsalt üks võimalus, tõejärgse maailma suurkujud on selles mõttes Einsteini fännid, et nende jaoks on kõik suhteline.

Riho Sibul ütles hiljaaegu oma 60nda juubeli intervjuus, et ta ei taha midagi millestki arvata, sest kõik niikuinii arvavad nii, et luu paistab. Mõistan, ei tahaks ka üldse arvata, praegugi kirjutades tunnen pingutust ja vastumeelsustki, aga tunnen ka, et peab arvama.

Äkki tuleb see vastuolu sellest, et debatt – asi, mis arvamuste kohtudes parimal juhul sünnib – on üks vastuoluline asi. Nimelt, debatt peab käima kogu aeg ja samas ei saa käia kogu aeg! Peab käima kogu aeg, sest muidu võtavad võimust seisukohad, mis pole debattides sündinud, näiteks sallimatud või totalitaarsed. Ja ei saa käia kogu aeg, sest arvamust tuleb kujundada, see lihtsalt nõuab oma aja. Kui arvamust kogu aeg avaldada siis ei jää kujundamiseks aega. Kui arvamust kogu aeg välja anda, siis millal see kujuneda saab? Kõik ju arvavad. Arvamuse sõnastamine ja avaldamine on midagi, mis toimub ju reeglina oma põhitegevuse, oma töö kõrvalt, kuid võtab tihtilugu enamuse ajast. See muidugi ei käi nende kutseliste arvamuskujundajate kohta, kes festivali kaaperdada püüavad, nemad – vastupidi Riho Sibula öeldule – arvavad nii, et luu ei paista.

Kui sul pole aega oma arvamust kujundada, siis toitud teiste arvamustest ja nii see läheb. Jah, vaidluses sünnib tõde, aga kui kogu aeg vaidlusseisundis olla, siis võib tõde vaidluses ka samapalju surra. Ja me ei pruugi arugi saada.

Püüan viimasel ajal ise aina rohkem tunda ja tunnistada, et ei oska midagi arvata. Kuigi on kombeks arvata, et arvamus peab olema, et seda peab omama ja avaldama, aga ei pea. Midagi ei juhtu, kui ma midagi ei arva.

Ja veel, arvamused – nii vajalikud kui nad ka pole – ei tohiks asendada reaktsioone. Näiteks olen oma töös tähele pannud, et inimesed ei lase ennast tihti enam naerutada. Mitte sellepärast, et naljakas ei ole, vaid lihtsalt sellepärast, et neile tundub, et nad peaksid reageerimise asemel kommenteerima, naermise asemel arvama. On tekkinud… arvamus, et kommentaar ongi reaktsioon. Ei ole. Minu meelest võiks lihtsalt naerda, kui on naljakas ja nutta, kui on kurb.

Rein Pakk

Rein Pakk

Rein Pakk on näitleja ja lavastaja. Loe artikleid (19)