Minu isa, kes on 79, hakkas kokkama juba aastaid tagasi, ja mõne aja eest tabas sama vaimustus ka mind. Nagu perekondlik võistlussport – kui juba temal välja tuleb, siis küllap saan minagi hakkama. Pealegi on mul veel üks eriline põhjus, minu kaheksa-aastane poeg Robert, kellele ma tahan tervislikku toitu teha.
Ma ei ole kokanduses totaalne algaja. Skautlaagris küpsetasin malmpotis ananassikooki ja hiljem tuletasin sellest koduse versiooni, mis teenis Ottawa maalaadal neli aastat järgemööda esimese auhinna. Ma olen läbi lugenud Ruhlmani Twenty ja kõik Bill Bufordi ja Anthony (meie, kulinaaride jaoks Tony) Bourdaini kokaraamatud. Mul on uus põll ka, sest iga kokk teab, et esimene samm suurepäraste saavutuste teel on suurepärane fassaad. Põll on teksariidest, nahktaskutega, ja selle kinkis mulle jõuluks Filia mu endise oranži Home Depot’ ehitustöölise jaki asemel, millel oli suurte valgete tähtedega kiri «I put customers first ».
Minu teooria kohaselt oli mu kokkamishuvi nii pikka aega varjusurmas seetõttu, et kõik kanadalased kasvasid üles sünteetilisel toidul. 70ndatel, kui ma noor olin, oli keemia kõva tegija. (Mr. McGuire noorele Benile filmis The Graduate: “Plastmass.”) Sestap oli enamik meie toidust pärit karbist ja me kõik unistasime tulevikust, mil tablett asendab söögikorrad.
Uue põllega varustatult olen ma viimasel ajal usinalt õppinud õhtusööki tegema. Möödunud nädalal läksin poodi, kaasas Mari-Liis Iloveri aasiapärase supi retsept. Eestikeelsed retseptid aitavad toidupoes aega kokku hoida, aga kui retseptis on eksootilisi koostisosi, mida minu puhul sageli juhtub, tõlgin ma need eelnevalt igaks juhuks ära. Mari omas läks vaja suhkruherne kaunu, mille Google Translate tõlgib sugarcane shit.
Selveris ei olnud kumbagi, niisiis ostsin asenduseks külmutatud rohelisi ube. Retseptis oli juttu ka puljongist, sestap ostsin pisikese paki FS Foodsi naturaalset kanapuljongit. Sest puljongikuubikud koosnevad minu arusaamist mööda põhiliselt maitsetugevdajast E621, millest hea meelega toituvad ainult ameeriklased.
Hakkisin Mari loetletud koostisained ära, viskasin potti ja sain alles siis aru, et mul on puljongit liiga vähe. Profid peavad ikka improviseerima. Niisiis lisasin tublisti vett ja kaks kuubikut ollust nimega E621. Kanamaitselist. Üks toiduteadlik sõber selgitas hiljem, et see on sama hea kui segada sajaeurost Bordeaux’ veini kõige viletsama Tallinki pakiveiniga, aga ma olin veendunud, et naturaalsed maitsed saavad tehislikest võitu. Lõppkokkuvõttes ei teinud keegi vahet ja Robert, nagu ka õhtusöögile kutsutud Bryan, hindasid suppi priimaks. Panin karbitäie suppi Filia jaoks sügavkülma ja temagi leidis, et see oli restoranikvaliteediga isegi veel pärast ülessoojendamist.
Õhtusöögi krooniks otsustasin küpsetada kõrvitsakoogi ehtsast kõrvitsast (kanadalased kasutavad konservkõrvitsat). Protsess algas Jamie Oliveri stiilis retkega Balti jaama turule, kus, nagu ma ette kujutasin, saab kõrvitsamüüjaga mõnusat juttu puhuda tema kraami päritolust ja kasvutingimustest. Aga tegelikkuses pidin ma pool tundi ootama, kuni kõrvitsamüüja oma leti taha ilmus, ja selleks ajaks oli mul isu romantilise turuvestluse järele juba otsas. Järgmisel päeval avastasin, et Balti jaama kõrvitsad maksid kolm korda rohkem kui Selveri omad ja et ma olin kogemata kombel küpsetanud maailma kõige hinnalisema kõrvitsakoogi.
Normaalses elus oleks minu järgmine samm Michelini tärni suunas kokakool, millele järgneks kintsukaapimine, et mõnesse Michelini tärniga kööki tööle pääseda. Aga ma olen 53 ja mul ei ole aega oodata, ja Eesti Mindvalley postitused Facebookis lubavad arvata, et ega ei ole vajagi. Ja mis siis, kui ma ei töötagi restoranis? Ja mis siis, kui Michelini kohtunikud ei tulegi Eestisse? Minu elutreener ütleb, et kui vaim on valmis, siis juhtub kõik nagunii iseenesest.
Alles eile keetsin ma kotiriisi (12 minutit) ja uhkeldasin oma põllega Roberti ees. Tema arust oli eriti lahe, et see on teksariidest ja et sellel on genitaalide kõrgusel nahast taskud, mis pliidilt pritsiva rasva kinni püüavad. „Tegelikult see on juuksuri põll,“ segas Filia vahele. „Nahast taskud on kääride jaoks.“
„Juuksuri põll?“ vedas Robert näo viltu. „See on nii gei!“ Nüüd teeb ta iga kord fööni häält, kui ma põlle ette seon.
Ma ähvardasin igasuguse kokkamise üldse ära lõpetada ja viia ta edaspidi Hesburgerisse, kus temast peatselt saab väike paks poisijunn. „Kes kuuma ei kannata,“ tsiteerin ma talle pannilabidat viibutades Harry Trumani, „see kobib köögist välja.“ Aga tema ei tee kuulmagi, sest elu ilma minu maapählivõi ja moosiga saiadeta ei tule tema jaoks kõne alla. Need väärivad igatahes Michelini tärni. Ja küllap see varsti tuleb ka.
Vello Vikerkaar
Vello Vikerkaar on Kanada eestlane, kes on omandanud Torontos traditsioonilise eesti hariduse. Pärast karjääri Kanada armees (missioonid: Molsonit juua ja välismaal viisakalt käituda) mängis trumme bändis nimega Reckless Dentistry. Muusikukarjäär jäi lühikeseks. Loe artikleid (12)
