Eesti esimese pin-up moebrändi Oh My! üks asutajatest Sirli Nõmm on 50ndate moodi lähemalt uurides selgeks saanud, et sel ajal olid riided mõeldud inimest ilusaks tegema, nüüd peab aga ise väga heas vormis olema, et kleit seljas istuks.
50ndad, mis käivitasid moeajaloos kleidi- ja kostüümitrendid, ei ole ise tegelikult kunagi just seetõttu täiesti moest läinudki. Pin-up mood ehk 1950ndate stiili modernne versioon on muutunud ise juba sama klassikaliseks kui Jackie Kennedy või Marylin Monroe kleidid ja kostüümid kunagi olid.
Oh My! idee autor on Kadri Lainas, kes elab ja hingab täiesti 50ndates. Bränd sai inspiratsiooni just naistest, kes julgevad ja tahavad eristuda – ennekõike Hollywoodi kuldajastu staaridest, Euroopa sama ajastu stiiliikoonidest. Kadri tegi koju oma esimese kaupluse ning kutsus Sirli Nõmme appi seda käivitama. Mitte nii jäägitult 50ndatele pühendunud Sirli lähenes valikule “tavalise” naise seisukohast ja esitas küsimused, mille vastuseks on tänane Oh My! brändi ja kaupluse valik: miks on kõik lilleline – ehk võiks olla ka midagi täpilist, midagi ühevärvilist? Miks ühtegi varrukatega kleiti pole?
50ndatel ei tulnud naiste ilu ei joogastuudiost, maratonirajalt ega ilukliinikust. Kleit oli see, mis keha kauniks pidi vormima.
Toonaste lõigete saladused on Sirli endale konstruktorite abiga selgeks teinud ja kasutab nüüd oma loomingus. Näiteks ei meeldinud Sirlile üldse tänapäevaste riiete toruvarrukad. Selgus, et vanasti tehti küünarnuki juures väike sissevõte. “Ja varrukas langes imeliselt! Ma ei loobu sellest lõikest enam kunagi,” on Sirli jaoks kallim õmblustöö ennast igati õigustanud. Ka olid 50ndatel kleitidel kehakuju jälgivad seljad. Vöökoht ei rõhutanud mitte kunagi kõhtu, see oli tõstetud kõrgemale. Täna usutakse, et voldid seelikuosas teevad paksuks. 50ndate tarkus on hoopis teine – seelikuvoldid peidavad kõike, mida naine näidata ei taha.
Erilistele lõigetele lisaks on mängu toodud erilised kangad. “Meil pole nii palju käibevahendeid, et minna kangamessilt rullide viisi erinevaid kangaid ostma. Nii otsisime sellele lahendust. Ja otsustasime tootmistest kangarullide lõppe ja jääke osta. Nii toodame limiteeritud tiraaže ja kangad ei kordu kunagi,” ütleb Sirli. “ Enamus meie kleite on ka nii meeldejäävad, et tõesti ei taha mõnel üritusel kedagi teist samasuguse kleidiga näha.”
Oh My! oma loomingu kõrvalt leiab Telliskivi poetänava kauplusest ka mitme Hollandi, Saksa ja Inglise brändi kaupa. “Sain aru, et paljud asjad, mida tahaksin oma poes näha, on maailmas juba olemas,” räägib Sirli selle otsuse tagamaadest. Uusi brände ja kollektsioone käib ta avastamas messidel. Pure London on seni olnud kohaks, kust väikeseid sõltumatuid brände leida.
Ehkki alguses oli väikesele alustavale ühe kaupluse pidajale hirmutav mõte langetada otsused, mida ja kui palju kaupluses 12 kuu pärast müügil hakkab olema, siis selleks aastaks on Sirlil juba teada, kelle väljapanekute juurde peab esimesena jooksma, et mitte soovitud asjadest ilma jääda.
“Aga alles siis, kui hakkasime teisi brände maale tooma, saime aru, kui vähesed asjad Eesti naistele sobivad. Enamus kleite olid valede proportsioonidega, naised nägid välja nagu pupujukud. Eesti naised on pikema seljaga. Rinnakamad, kui näiteks prantslannad,” rääkis Sirli.
Praeguseks teab ta juba hästi, mida valida ja uusi lõikeid tehes arvestada. Ka ajastu piirides liikudes ootavad kliendid ikkagi pidevalt uusi tooteid. Sel kevadsuvel liigub Oh My! oma kollektsiooniga 50ndatest 60ndate poole. Valikusse tulevad ka püksid ja balloon-jakk.
Mida Oh My! aga ei pea tegema, on hooajatrendide jälgimine. Sinna poodi astuvad sisse naised, kes on piisavalt enesekindlad, et kanda seda, mis neile meeldib ja sobib, mitte seda, mida kiirmood dikteerib. “Sel hooajal tõin küll sisse sellise küpse baklažaani tooni, mis mulle endale kohutavalt meeldib ja mida praegu ka mujal palju on. Ma väga kahtlen, kas 50ndatel keegi midagi sellist üldse kandis.” Aastatega kogunenud tohutus 50ndate moefotode kogus ega selle ajastu moeajakirjades pole ta seda värvi seni veel avastanud.
Kiirmoest tasub eeskujuks võtta vaid hinnaklassi. “Ma olen algusest peale soovinud, et meie poe hinnatase tooks sära silma nii ostjale kui müüjale, et naised ise ikka ka tahaksid ja saaksid meie kleite endale lubada,” ei tee ta saladust, et Eestis peab arvestama palgalõhega. Ajatu brändi puhul on võimalik ka kulusid paremini kontrollida kui trendi järgivatel väikestel moemärkidel. Oh My! ei tee igal hooajal uusi lõikeid. Arendab olemasolevaid edasi ja kasutab lihtsalt erinevaid kangaid – nii ei ole iga kleidi hinda sisse vaja arvestada disainikulu. Maagilise 100 euro piiri paljud kleidid küll ületavad, ent alla 200 euro jäävad kõik. Lõigete ja stiili ajatus tähendab klientide kurvastuseks ka muidugi seda, et hooaja lõpuallahindlusi tegema ei pea.
Oma kauplust pidades on Sirli õppinud ka seda, et kiirel ajal on inimesed valmis maksma natuke rohkem selle eest, et nad saavad kõik omavahel sobivad asjad kätte ühest kohast ega pea erinevates poodides ja kaubanduskeskustes tunde kulutama: “Vahepeal tegin koostööd ka meikariga, inimesed tõesti ostsid kleidi ja said lainerijoone ja punase suu.”
See on ka Eesti lavaartistide ja telenägude üks lemmikpoode. “Tegime koostööd Jazzkaarega, meil oli oma väike pop-up festivali ajal. Meie üllatuseks moodustasid põhiosa ostjatest just artistid. Väga paljud kleidi läksid kohe lavale,” rääkis Sirli.
Tänu tuntud püsiklientidele on brändi järgmises arenguetapis Sirlil plaanis luua ka 4-5 kleiti koostöös oma klientidega. “Näiteks Merle Palmistega oleme seda mõtet juba arutanud, et võiks sündida kleit Merle,” annab ta lõpetuseks vihje.
Edasi aitab väikestel ja keskmise suurusega ettevõtetel kasvada. “Eesti bränd” on rubriik, kus tutvustame ettevõtlike Eesti inimeste loodud ettevõtmisi, et neil läheks veel paremini.
Silvia Pärmann
Silvia Pärmann on Edasi kaasautor, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (276)
