Mu viimaste aastate praktika on olnud niisugune, et aastas üks, maksimaalselt kaks korda tabab mind mõni palavikuga gripimoodi tõbi. Algab see tavaliselt nii, et kõigepealt läheb nina vesiseks, siis tekib kerge palavikutunne ja kurk on õrnalt valus.
Sellises faasis ma tavaliselt veel arvan, et pole mul häda midagi ja teen oma toimetusi muudkui aga edasi. Tegelikult on aga ihu juba nõrk ja iga väiksemgi liigutus ajab higistama. Seejärel läheb palavik üles ja olengi mitu päeva pikali maas. Ja alati kui see ükskord mööda saab, annan endale sõna, et järgmine kord olen palju targem ja hakkan ennast ravima kohe ja mitte siis kui on juba lootusetult hilja. Sest tark inimene on see, kes oskab õppida ka iseenda vigadest.