Carl Gustav Jung on öelnud, et seni kuni sa oma alateadvust ei tunne, juhib ta su elu ja sa arvad, et see on saatus. Näiteks satud juba mitmendat korda vale partneri otsa. Selle asemel, et endalt küsida, miks just taolisi inimesi ellu kutsun, jätkad samasse auku kukkumist, süüdistades õnnetuses teisi või kirudes halba elu.

Alateadvusele pääseme ligi, kui ajulained võnguvad 8-12 Hz ehk alfa lainete sagedusel (nt kui unistame, mediteerime, praktiseerime teadlikkust, teeme teatud füüsilisi harjutusi) või, kui neuronite vahelised elektrivõnked on deltas (3-5 Hz) ehk sügavas unefaasis või theta 5-8 Hz sagedusel. Me magame ja enamjaolt mediteerime silmad kinni ehk pimeduses.

Peaaegu kõik lapsed käivad läbi perioodi, kus nad kardavad pimedust. Siiani võtab kõhedaks kõndida valgustamata tänavatel või mõte jääda ihuüksi öisesesse metsa. Me alustame ja lõpetame elu pimedusega (üsast kirstuni). Pimeduse vahele jääb elu. Aga samamoodi ka kahe päeva või silmapilgutuse vahele. Pimedus ei võta elu, vaid annab võimaluse hinge tõmmata. Kardame ja võitleme pimedusega, sest pimedus teeb meid haavatavaks. Pimedas kerkivad hirmud. Magades me ei kuule sissehiilivaid vargaid. Unenägudes oleme vastamisi alateadvuses ringlevate ebakindluste ja hirmudega.

Pimedus vaigistab, võtab hoo maha, suunates meid endasse vaatama.

Ja just see teebki meid haavatavaks. Kui vaatame enda sisse, siis näeme tõde, kes tegelikult oleme ja mis tegelikult toimub. Maskid on siis eest võetud, õigemini, seespool maskid puuduvad, sest enda eest me põgeneda ei saa.

Mängin alati mõttega, et kõik, mis toimub väljas, toimub mingil kujul ka sees, et väline on sisemise peegeldus. Alateadvuse ja pimeduse peale mõeldes, märkasin kodus, pimedal ajal, nagu praegu elame, hulga põlevaid lampe. Me ei kujuta elu ilma elektrita ette. Lambid, ekraanid, tänavavalgustus ja vilkuv telefon taskus.

Mu enda sõprade hulgas on mitu inimest, kes räägivad, et nad ei saa enam magada. Inimesed ei oska end välja lülitada ja puhata. Koguaeg midagi plingib, ja valgustab.

“Tänu” elektrile saame nüüd veel kauem tööd teha, sest lambid kohviga aitavad ignoreerida magama minemise vajadust. Klõpsida unenägude nägemise asemel telekanaleid. Tänapäeva inimestel puudub lüliti, et nad saaksid väljuda päevastest askeldustest. Kunagi läks päike looja ja inimene pidi loodusega kooskõlas seda sama tegema. Praegu aga istume ööd ja päevad üleval. Pole siis ime, et näeme päikesekiirte taustal uudisteveergudel õudusunenägusid.

Oleme unustanud, kuidas olla pimedusega sõbrad.

Elame ajastul, kus on totaalne pimeduse puudujääk. Pimedus aitab meil puhata. Pimedus aitab käbinäärmel sünteesida melatoniini, et organism saaks puhata. Puhanud inimesed on tervemad, õnnelikumad ja näevad nooremad välja. Me ei usalda pimedust, ega selle tarkust. Mõistamata, et inimene ei saa eksisteerida ilma pimeduse ja uneta.

Iga valgusega tekivad varjud.

Mida rohkem valgust, seda tugevamad varjud. Pimedust on kahte tüüpi. Ladina keelest on pärit sõna “daemon” (“jumalik”, “jumala sarnane”, “vägi”, “saatus”), mida kasutati Kreeka usundites ja mütoloogias. Ken Wilber interpreteerib sõna “daemon” kui “jumal meie sees” aka sisemine jumalus või kõrgeim vaim-olevus inimeses.

“Deemon” pärineb samast sõnast. Üks on looja, teine on ignorantsus. Ühe mündi kaks külge. Pimeduses on tarkus, mis aitab meil näha allasurutud psüühika osasid, mis elavad pimedates nurkades oma elu, st juhtides alateadlikult meie elu.

On tõeline kangelastegu, vaadata enda psüühika keldrisse ning päriselt olla valmis nägema, mis seal peidus on.

Kui me ei vaata iseendasse ja ei austa pimeduses peituvat tarkust (nt miks mul on vaja ööd-päevad läbi töötada), siis neist saavadki voodi all olevad kollid, mis hiljem kujunevad välja insomniaks, depressiooniks, vihaks, vastupanuks, haiguseks või sõltuvuseks.

See on inimese enda valik, kumb pimedus tema sees võitu saab: daemon või deemon. Kas ta valib elu või vaikse hääbumise. Kas ta valib olla väekas või saatuse ohver. Ilma pimeduseta me ei tea, mis on valgus. Pimeduses on suur tervendamise jõud. Niisama ei öelda, et haigena tuleb magada, mitte Coldrexi juua.

Nagu ma alguses kirjutasin, siis pimedus, enesevaatlus annab võimaluse tuua voodialuse kollid päikese kätte. Vampiirid said tegutseda ainult öösiti. Õudukat on päeval palju lihtsam vaadata. Kolliga kakelda samuti.

Kui valgustame alateadvust, siis valgustame oma elu.

Me ei saa kunagi end lõpuni tundma, kui me ei tea, mida püüame enda juures alla suruda või eitada. Sõltuvused, konfliktid, vägivaldsus on tervendamata deemonid, mis elusid juhivad.

Buddha õpetas, et tõelise rahulolu takistus peitub kaheksas dharmas. Tahame ühte, aga vihkame teist: võitmine – kaotamine; tunnustamine- süüdistamine; kuulsus ja halb maine; valu ja mõnu. Tahame võita, aga mitte kaotada. Mõistamata, et me ei saa takistada ööl tulemast, kuul päikest välja vahetamast. Nii lihtsalt on.

Oleme osa loodusest, millestki suuremast. Oleme siiski inimesed, mitte jumalad. Mõnu ja valu on sama münt. Inimene saab vabaks ainult siis, kui ta suudab elada koos elu rütmidega. Aktsepteerida, et inimlikkusel on piirid, et kõik ei lähe alati nii, nagu tahaks. Et valgus ja pimedus vahetuvad ja me ei saa ning ei peaks! seda takistama.

Inimene on tervik, omades psüühikas kõiki arhetüüpe. Näiteks võime endas eitada “sadisti” arhetüüpi. Me ei pruugi sadistid olla teistele, küll aga iseendale. Piitsutame end verest tühjaks. Unest, mis tikub silma, saavad hoopis tikud silmade vahel, et suudaksime rohkem arvuti taga istuda. Oleme sadistid, kes ütlevad, et me ei saa kunagi piisavaks. Või siiski, õõnestame vaikselt inimesi, keda armastame, tekitades neis tunde, et nemad pole kunagi piisavad, taipamata, et tunneme ise nii.

See, mida tugevalt eitame, on alati mingil kujul meis olemas. Tarkus on end mitte eitada, vaid näha, kus ja kuidas sisemine pimedus meis avaldub. Muuta deemon daemoniks. Ja just see muudab meid (oma) elu loojaks, jumalaks, toiduahela kuningaks.

Kaidi Laur

Kaidi Laur on praktiseeriv terapeut, aimekirjanik, blogija, joogaõpetaja, stuudio City Yoga üks omanikest ning unistajast tervemõistuslik hedonist. “Inimene ja inimeseks olemine siiralt huvitab mind. Eriti mahlase ja vaimuka elu ning elamise kontekstis. Kirg elu mõista, kogeda ning nautida väljendub mu mõtisklustes ja töös.” Kirjutan Edasi keskkonnas teemadest, mis mind parasjagu on endasse haaranud. Enamjaolt on need tähelepanekud inimestelt, kellega kohtun teraapiaruumides, infokillud meditatsioonidest või reaalne elukogemus, mis võiks Edasi lugejate argipäeva inspireerida või mõttetööd ergutada. Loe artikleid (32)