Naine on lapsega suures linnas. Mul pöial paraneb vigastusest ja nii midagi suurt teha ei saa. Joon hommikupoolikul sidruniga musta teed, vaatan akna taga sihvkasid ja rasvapalle mugistavaid linde ning loen päevikut.

Poolteist aastat on olnud meil kitsed ja kanad ning paljud sündmused ja emotsioonid olen kirja pannud ajalises järjestuses. Olen kirjutanud päevi ja mõtteid ülesse ka aastaid varem, aga loomadega joonistub välja selgem lugu.

Alguses võtsime kitsetalled, siis nad kasvasid ja paaritusid, siis poegisid ja hakkasid piima andma, siis lüpsime ja tegime juustu ning nüüd oleme ringiga varsti jälle tallede saamise juures. Kitsekari on veidi suurenenud nagu ka kanade arv.

Kui loen oma päevikut, siis kõik tundub nii ammu. Loomulikult annavad fotod ka möödunud päevi väga hästi edasi, aga tekstid nagu kirjeldavad hetki mitmetahulisemalt. Lüpsiruumi ehitus oli alles aasta tagasi, mul on tunne, et see on alati laudas olnud. Meie oma kitsetalled Mona ja Inka sündisid selle aasta märtsis, mul on tunne, et nad on alati meiega olnud jne.

Isiklikke mälestuste ülelugemine lähiminevikust aitab inimesel aru saada, kas ta on kuskile poole teel. Olenemata, kui vana on inimene, olenemata, kus ta elab või millega tegeleb, kuhugi poole peaks oma sahmimistega olema teel. Võiks omada ettekujutust oma eesmärkidest, sest muidu läheb liiga palju aega raisku. Loomulikult on elu pöördkäigud osaliselt juhused ja tahted nagunii muutuvad, aga inimene on õnnelik ikkagi siis, kui ta teab, mis elu ta elab.

Päevikul ongi mõnes mõttes selline isiklik pedagoogiline ülesanne, et see tuletab meelde, kas ja mida olen õppinud ning kuidas on mu mõtted muutunud.

Pühapäev muutus siis lugedes mu jaoks korraga liiga härdaks ning siis astusin kargusesse, niisama natuke jalutama hoovi peale. Kitsedele pai tegema ning hingama kosutust. Endiselt pean tõdema, et üks kõige ilusamaid asju maal on see, et sa saad hetkega lihtsalt õue astuda ning ringi käia vaikuses täpselt nii nagu ise soovid.

Iga aasta vajab mõne päeva lähimineviku analüüsiks. Inimene on tegus olend ja nii tasub tegutseda. Täpselt nii lihtne see elu ongi. Ilus nagu päike meie karges päevas.

Mart Kase

Mart Kase elab Valgamaal Karula vallas Kaagjärve külas ning kasvatab oma talus kitsi. Mart on eelnevalt pealinnas töötanud nii teatris kui reklaamiagentuuris, nüüd lihtsalt vajas elu uut väljakutset. Mart kirjutab Edasile, kuidas paistab Eesti elu väljaspool Tallinnat. Mardi taluelust räägib blogi www.metsikelu.ee/blogi. Loe artikleid (159)