Ma tõstsin pea ja peatusin Pulli asulas Pärnumaal. Ja siis toodi iidseid sõnumeid ka Lammasmäelt. See oli kui valgusesähvatus pimedas öös, see oli kui ilmutus Siinai kõrbes. Aastatuhandeid varjatud salateadmine tuleb metsikul häälel laulutuule tiivul taeva alla tõsta. Ma ei saa enam kauem vaikida. Sõbrad, me peame rääkima põliseestlastest.

Meie olime siin aegade algusest saadik. Ilmselt veel enne jää taandumist. Kartelliajaloolased räägivad 9000 eKr alguse saanud Kunda kultuurist ja hiljem ka Narva kultuurist. Ometi on need vaid kuivad nimetused sellele õitsvale ürgkultuurile siin Läänemere kaldal, mille tähendust on hilisemate kolonisaatorite poolt tahtlikult vähendatud. Justkui meil, põliseestlastel, ei oleks hinge. Aga mina räägin meist kui protoeestlastest, kes veel teadsid maaema nime ja suutnuks ka juudi kabala tarkadele öelda nende jumala nimes iga viimase tähe, mida nüüd hiljem on asjata otsitud. Vaat nii võimsad olid põliseestlased! Lühidalt öeldes on maailma ajalugu jätnud kahe silma vahele ühe oluliseima peatüki inimkonna ajaloos.

Esimene kuldaeg ja esimesed sisseränded

Meie ajaloo esimesed 4000 aastat oli esimene kuldaeg, aga siis algasid katsumused, milleks me ei olnud valmis. Kõigepealt saabusid migrandid Kaukaasia aladelt. Nende meelest oli savikausside kaunistamine kammitriipudega tarbekunsti ilu etalon.  Ärge ajage naerma. Meie delikaatse keraamika kõrval oli nende toodu robustne ja otsesõnu barbaarne. Esialgu me sõdisime nendega, aga siis juhtus midagi kummalist. Paar põlvkonda hiljem ei suutnud keegi aru saada, milline küla on migrantide oma ja milline meie oma. Vastastikku oli naisi röövitud ja veri segunes. Meie DNA põhi säilis, ehkki juurde tuli ka uut. Kõige huvitavam oli see, et ka meie naised hakkasid nüüd savikausse kammiga kaunistama. Kuivõrd maa oli alles, noored võisid endiselt armuda ja vanad võisid päikesesooja nautida nappidel suvekuudel, arutas meie vanematekogu juhtunut väga pikalt. Lõpuks kirjutati sookoopa seinale üks universumi seaduspärasustest: mida kauem sa kellegagi sõdid, seda sarnasemaks sa temaga muutud. Sest vastaselt võetakse ikka üle nende kavalamaid nippe. Ka sõda on suhtlus.

Rahvasuus muutus aga kõik see lihtsalt legendiks, kuidas me migrantidest eestlased tegime. Siis aga tuli uus laine. Nemad tulid Ida-Euroopa stepialadelt ja neid oli palju. Kõik kordus, me sõdisime, vahetasime naisi, aga tulemus oli veidi erinev. Kui rahu paarsada aastat hiljem maa peale laskus, oli meie DNA muutunud. 7000 aastat pärast meie tsivilisatsiooni algust, oli meist saanud valge indoeurooplase välimusega inimesed. Aga meie vaim oli tugevam. Nemad unustasid oma juured ja hakkasid ennast kutsuma eestlasteks. Justkui meie maa ise oleks vorminud nende maailmanägemist ja aidanud kaasa meie võidule. Just sel ajal lõi üks meie laulik loo, mida hiljem semiitide Vanas-Testamendis tsiteeritakse:

Rahvapõlv läheb ja rahvapõlv tuleb,
aga maa püsib igavesti.
Ja päike tõuseb ja päike loojub
ning läheb tagasi oma paika,
kust ta jälle tõuseb.

Soomeugri segadus

Uus paus sai kesta vaid napp tuhat aastat, kui saabusid uued migrandid oma mannetu keraamikaga. Neil oli nimelt imelik komme savikausse nöörikujulise kaunistusega ehtida. Milline primitiivsus! See oli kui katse meie püüdmatut hinge suruda savi hallusesse. Veel hullem oli aga nende keel, mis monotoonselt mängis vokaalidega, samal ajal kui meie suutsime kõike vajalikku kuulda lainete loksumises ja öökulli hääletus liuglemises läbi hahetava suveöö. Ma räägin siin soomeugrilaste saabumisest.

Lennart Meri meelest oli selles midagi ülevat, kui pärast pikka rännakut jõudsid soomeugri noored tugevad mehed läbi viimase puudesalu ja seisid äkki meie püha Läänemere kaldal. Aga nad olid jõhkrad ja nende teod olid madalad. Nendest räägiti kui inimsööjatest ja nad kartsid oma surnuid nii väga, et veel hauaski sidusid nad lahkunud kinni.

Mõned peavoolu ajaloolased on oma võltsingutes jõudnud koguni väiteni, et need soomeugri koerakoonlased olid siin juba varem, aga see on vaid hale katse eitada põliseestlaste suurt tsivilisatsiooni, mis pea jäljetult hävitati tookordse rahvasterändamise ajal. Jääb mulje, et hilisemad Suure Maailma monstrumid-kolonisaatorid nagu Cortez asteekide maal, Pisarro inkade juures või Jermak Siberis olid vaid soomeugri sõdalaste andetud õpilased. Ma juba ei räägi sellest kahjust, mida tõid goodid, frangid, germaanlased ja teised vana Euroopa tegelikule kultuuripärandile. Vaid baskid suutsid tookordsele rünnakule vastu astuda.

Muidugi me kõigepealt sõdisime, sest minimaalselt tuleb alati tagada füüsiline ellujäämine. Ometi sõda lahendust ei toonud. Paar sajandit hiljem sai kuidagi iseenesest aeg küpseks, et kokku kutsuda kuulsad Lammasmäe kärajad 2019. aastal eKr. Jah, sellest möödub nüüd 4000 aastat ja seepärast on sümboolne just praegu sellest rääkida. See oli umbes samal ajal, kui Egiptuses olid võimul preesterkuningad 11. dünastiast ja Babülonis ei olnud kuningas Hammurabi veel võimule tõusnud. Meie vanematekogu oli läbi katsumuste omandanud ülitarkuse ja meie tookordne otsus oli lihtne: me kodustame soomeugrilased ära… Tolleks hetkeks olime Läänemere kaldal juba väga vana rahvas, kel muldne tarkus suul ja kelle mõtted talletatud ränikivisse ja soomändidesse. Meie vanematekogu ütles: “Aga vaadake, juba kaks lainet on kaldale tulnud, aga kivid on alles. Me ei ehita oma maja tulvavette, aga kui vesi taandub, läheme jälle kalale. Meie oleme paindlikud, siis me ei murdu.”

Lühidalt otsustati, et soomeugrilastega enam ei sõdita, sest eelmised korrad on näidanud, et me võtame üle parima, mis uutelt tulijatelt võtta on ja seejärel muudame nad iseenda omaks. Soomeugrilastelt võtsime pärast pikki vaidlusi üle nende keele, ehkki tõeline põliseestlane tunneb lisaks veel meretuulte ja vihmasabina keelt. (Täna valdame muidugi ka binaarset koodi.)

Soomeugrilased võtsid jälle suure hulga meie geene. Meie kui vanem rahvas olime seda juba näinud, aga ikka ei suutnud mõni tagasi hoida kerget muiet, kui nägime soomeugri vanemate segadust, kui nende lastelaste valikute tulemusena kaotas nende sugu pikkamööda pilusilmad ja tumedamad juuksed. Kõik sündiski täpselt nii, nagu meie vanematekogu oli ette ennustanud.

Meie juurde jäänud soomeugrilased hakkasid ennast pidama eestlasteks.

Tõsi, ilmselt on paar tuhat aastat nende aeglasele mõtlemisele liiga vähe, et nad kõigest aru saaksid.

Nagu ütles meie suur Tark, ei tunnista põliseestlased ei karmi jumalat ega võimsat keisrit. Seetõttu võime kasvõi iseenda käsulaudade üle naerda. Me ei pea kannatama, kui aja kulgemine näitab, et lõpuks ujub meie vaenlase laip nagunii meie eest jõest allavoolu. Sest vaata, mis on see, mille nimel sa loobuksid esimesest ja seejärel kõigist järgnevatest suudlustest? Nii tugevat asja veel ei ole.  Seepärast keskendume meie, põliseestlased, peamisele – siin on ilus elada ja siin saab armastada. Ja kui teised seda näevad, siis tahavad lõpuks elada nii nagu meie. Nii rääkis meie suur Tark pärast soomeugrilaste kodustamist. Seejärel pani ta saapad jalga ja läks Pühajärve põhja mediteerima, lubades sealt välja tulla alles siis, kui mõni uus mõte teda külastab. Mõned teadlased on küll hiljem öelnud, et see Tark rändas Indiasse või Hiina ja pani sealsedki inimesed oma tarkust imetlema.

Sakslaste kodustamise plaan

Aeg läks edasi ja kui 13. sajandi alguses tulid sakslased ja taanlased, siis meie vanematekogu istungitel kõlas homeeriline naer. Milles meie plaan seisnes? Kõigepealt tuli uusmigrante panna hoolima sellest maast ja teises etapis laiendada armastus kõikidele seal elavatele inimestele. See kõik toimus üheaegselt nii vaimuelus kui ka poliitikas.

Kõigepealt poliitikas.

Moe pärast sakslaste ja taanlastega veidi sõditi, sest soomeugrilastel oli vaja auru välja lasta. Seejärel aga imbuti nende rüütelkondadesse ja plaan läks käiku. Sakslased ehitasid siin linnasid ja mõisu, arvates et see kõik on nende oma, kuid samal ajal juhtus nende vaimus veel midagi muud. Mõelge, et vaid 300 aastat pärast sakslaste tulekut, kui oli vaja läbi rääkida Rootsi kuningaga, oli Eesti- ja Liivimaa rüütelkonnale juba selge, et nad ei ole osa mingist Saksamaa riigist, vaid nende suveräänse mõtte aluseks on kohalik Maapäev. Nad olid astunud esimese sammu, et muutuda eestlasteks. Soomeugrilased tahaksid muidugi Pika Hermanni ja Paksu Margareeta maha lammutada, kui sakste võimu sümboli. Neile sobis ainult akendeta rehealune.

Soomeugrilastele ei meeldinud seegi, et me tegime Johan Skyttega kaupa ja rajasime rootslaste tööga Tartusse Ülikooli. Ikka seesama hala, et miks me toome võõrast tarkust maale. Meie vastus on ikka sama. Me ei tõrju maailma, vaid muudame selle enda omaks. 1710-1712. aastal nõudsid Eesti- ja Liivimaa aadlikud juba Peeter I käest kinnitust Balti erikorrale. Neile oli juba selge, et nad ei taha kaduda suurde impeeriumi. Nagu öeldud, oli selleks hetkeks nende hulka sulandunud terve rida põliseesti peresid, kes ootasid vaid vanematekogu käsku, et käivitada meie Plaani teine faas.

Vaimumaailmas oli kõigepealt vaja lahti saada migrantide dogmadest.

Selle heaks näiteks oli meie suhtumine kristlusse. Muidugi me teadsime sellest religioonist juba varem. Põliseestlaste saadikud tõid kaks tuhat aastat tagasi uudiseid, et Vana Testamendi karmi jumala asemel kuulutatakse nüüd Lähis-Idas armastuse ja lunastuse sõnumit. See oli omas ajas väga moderne ideoloogia. Kahjuks kaaperdasid võimumehed järgnevate sajandite jooksul pea kõik ilusa, mis oli algses sõnumis. Mõned evangeeliumid praagiti sootuks välja. Ikka oli vaja kellelgi inimese ja jumala vahele leiutada veel mingit kolmandat inimest, kellele tuleb anda võim tõe ja õiguse väljaütlemiseks. Aga kui jumal on kõikvõimas, siis mis takistaks teda otse iga inimesega suhtlemast. Seepärast olid põliseesti targad 13. sajandi alguses maaletoodud kristluse vormi suhtes ka pisut umbusklikud. Mõelda vaid, et kui alles 1215. aasta Lateraani kirikukogul otsustati, et armulaual toimub ime, mille järgi vein ja leib muudavad oma substantsi ja muutuvad tegelikult Kristuse vereks ja ihuks, siis meie targad küsisid, miks sellisele äratundmisele jõuti alles 11 sajandit pärast Kristust. Oma 10 000 aastase tarkuse kõrguselt paistsid meie tarkadele Lateraani kirikukogu otsused üsna kohmaka brändi ümberformateerimisena.

See võib-olla seletab, miks põliseestlased elasid kaasa Assisi Franciscusele  ja toetasid kaks sajandit hiljem reformatsiooni, kui usu lihtsustamist. Samal ajal ei saanud soomeugrilased üldse noodile pihta, sest nende jaoks tähendas reformatsioon vaid ettekäänet kirikute rüüstamiseks. Oh, püha lihtsameelsust! Reformatsioon ise oli põliseesti strateegia ehe näide, sest läbi maakeelsete jutluste ja raamatute levis ühteaegu eestlaseks olemise teadvus ja samas arusaamine ka suuremast maailmast.

Me tegime ka kristluse enda omaks. Aga seegi oli vaid pikka plaani üks samm.

Teises faasis tuli õppida üksteist tundma. Ikka samm haaval. Kõikjal Euroopas levima hakanud rahvusromantika tegi võimalikuks, et 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul tekkis mitmel pool huvi pastoraalsete maaelu teemade vastu. Seda ära kasutades asutasid meie targad kõigepealt saksakeelse Õpetatud Eesti Seltsi 1832. aastal. Ka Otto Wilhelm Masing oli meie palgal. Esialgu oli lähenemine ehk liiga kitsas, sest kui Kreutzwald saadeti Kalevipoega kirjutama, siis kujutati ette, et valmib kohe rahvuslik bestseller. Noh, seda ei juhtunud. Intelligentsi eneseteadvuse jaoks oli see tähtis samm, aga teos ei läinud kohe massidesse. Seevastu „Eesti rahva ennemuistsed jutud“ oli palju autentsem põliseestlaste peegel. Need jutud sisaldasid kultuurilisi laene siit ja sealt, aga kõik kokku oli siiski oma. Ometi ka sellest ei piisanud. Oli vaja midagi veel suuremat.

Me ei salga, et eeskuju võtsime Saksamaalt, eriti pärast seda, kui Lübeckis toimus 1847. aastal Üldine Saksa Laulupidu. Meie saadik tuli sealt tagasi ja ütles, et „Ma tean midagi, millega saame isegi soomeugrilased meiega ühte paati.“ Nii käivitati suurprojekt ja vaid 22 aastat hiljem tõime sama frantsiisi oma versiooni Maarjamaale. Tohutu edu!!

Välismaine kultuuriformaat lõi Eestis läbi sellise hooga, et kõik unustasid automaatselt selle välismaise päritolu. Samamood töötati ümber isegi küüniliselt arusaam sellest, milline on Eesti rahvariie. Suurem osa sellest, mida te täna näete laulupidudel, on meie disainerite mugandatud nägemus 18-19. sajandi aadlike rahvusvahelisest moest. Te ei usu? Aga mõelge selle peale, kas näiteks nn. Muistse Vabadussõja ajal oli meestel põlvpükse? Muidugi mitte. Aga miks me siis arvame, et meeste põlvpüksid on muistsete eestlaste oma? Ei olegi. See oli rahvusvaheline välismaine mood, mis jõudis Eestisse aristokraatide vahendusel 18. sajandil. Tänapäevaks on see saanud meie omaks. Tõsi, mulgi kuubedel on teine päritolu, millega meie disainerid teegid peene kummarduse Pühajärve põhja mediteerima läinud põliseesti Targa suunas.

Manifest kõigile Eestimaa rahvastele

Nii jõudsimegi 1920. aasta „Manifestini kõigile Eestimaa rahvastele“, mis tähistas uut tasakaalupunkti. Tundus, et nüüd, kus me oleme juba mitmeid kriise läbi elanud, oleme minevikust õppinud. Paraku nii see ei olnud.

Kõigil ei ole põliseestlaste kannatlikku sihikindlust. Nüüd, sada aastat hiljem, näeme, et ajalugu on toonud uusi katsumusi ja koos nendega on taas ilmunud inimesi, kes tahaksid põliseestlaste põlist püsimistarkust põrmustada. Vabadussõja lõpul lubati esimene soomeugrilane põliseesti tarkade sookoopasse. See mees luges kaua seinale tähendatud ülitarkusi, aga siis läks ta hulluks. Ta jäi lõputult kordama ridu: „Kõik liigub. Eesti säilib, kui ta muutub.“ Õnnetu mees tagus peaga vastu seina ja kisendas: „Siin on ju vasturääkivus. See tähendab, et teile ei ole midagi püha ega jäävat. Teie…te olete ju tegelikult kõigest valmis loobuma.“ Õnnetu mees ei teadnud, et tema enda identiteet oli vaevu 100 aastane.

Konstantin Päts oli soomeugrilaste agent eelkõige seepärast, et ta püüdis kivistada Eesti elu ja luua siin vastuvaidlematuid autoriteete. Põliseestlased olid valmis 1939. aastal võitlema, sest nad teadsid juba 13. sajandi kogemusest, et maa vajab legende võitlustest. Isegi kui lahing kaotatakse, kummardavad võitjad hiljem kaotajate vapruse ees ja idee võitluste väärilisest maast ei sure.

Paradoksaalsel kombel ei kujunenud Nõukogude võimust põliseestlastele suurt väljakutset. Päris kiiresti sai selgeks, et harjumus oma peaga mõtelda, päästab meid ka seekord, sest me suutsime naerda keeldude üle. Kui vaja laulsime laulupeo lisalauluna veelkord „Mu isamaa on minu arm,“ kui vaja mängisime koolipidudel rock n’rolli. Ja kommunistide plaan ei läinud läbi. Isegi siia saabunud venelastega läks nii nagu kõikide varasemate migrantidega. Suur osa ei soovinud iseseisvuse taastamise järel Venemaale tagasi minna ja ligi 70% neist on valinud Eesti kodakondsuse. Põliseestlased on seda protsessi juba nii mitu korda näinud, et nad võivad mokaotsast poetada prantsuse keeles: „Deja vu“. Juba täna, kõigest paar põlvkonda pärast saabumist, nimetavad paljud neist Eestit oma kodumaaks. Võite vaid ette kujutada, mis saab 1000 aasta pärast.

Ja ometi on Eesti portselanipoodi astunud üks elevant.

Nende nimi on soomeugrilased, kes ühteäkki on hakanud arvama, et nemad ongi ainsad eestlased, samal ajal kui suund, mille nad on valinud, viib nende hävinguni. Võib-olla tuleb see sellest, et ka nemad võitlesid vapralt kommunistidega, aga nagu me teame, võetakse vastaselt tihti ühtteist üle. Nii muutusid nemadki järsku kõva käe pooldajaks. Nii nagu kommunistid võtsid kirikuelu dogmadest üle tõe jäikuse, nii on soomeugrilased hakanud uskuma, et nende ajalugu peatus iseseisvuse taastamisega. Et nende saksa formaadi järgi loodud identiteet jääb igavesti selliseks nagu praegu. Millisest elulaadist te räägite, kulla soomeugrilased, kes te olete meie suunamise all viimase 2000 aasta jooksul kogu aeg muutunud?

Aeg on saanud küpseks, et põliseestlased hakkaksid rääkima. Me oleme aastatuhendeid elanud üle erinevaid arenguid ja seepärast teame, millest me räägime. Eestlased on rahvas, kes muutub, et me saaksime armastada. Et järgmine ja jälle järgmine põlvkond tunneks esmase suudluse hurma  ja usuks, et see kõik on kõige parem just Läänemere kallastel. Mõnede tarkade arvates oli Jeesus väliseestlane, kui ta seletas variseridele, et tähtis on armastus ligimese vastu ja mitte kivisse raiutud sõnad. Seepärast tahaks ka täna küsida soomeugrilastelt: „Vennad ja õed, mis teiega on juhtunud. Teie, kes te alles paar sajandit tagasi jäite kirikus jutluse ajal magama, arvate täna, et armastuse sõnumist ei piisa ja peate Vana-Testamendi jäikusest tuge otsima?“

Põliseestlane on see, kes ei tõrju maailma, vaid teeb selle enda omaks. Ja kui te nüüd lähete metsa ja kohtate seal inimest, kes teile naeratab, siis tema ongi põliseestlane.