Lapsed tulevad jõuluks koju. Sest olgu muul ajal, kuidas on, aga jõulud tahaks veeta kodus. Nõnda on see ikka olnud ja nõnda püüavad paljud sättida oma elu ka praegu: kel võimalik, see pühib jõuluks võõra tolmu jalgeilt ja sõidab koju.

Läinud nädalal oli lennujaamas ootus- ja saabumisrõõmu rohkem kui tavaliselt: koju saabusid tuhanded Eestist eemal õppivad ja töötavad noored. Teiselt poolt lahte purjetasid koju kalevipojad ja -tütred. Lugematu hulk asiseid linnaperesid pakkis oma lapsed autosse, et ära maakoju sõita. Sõbrad on head ja kolleegid toredad, aga jõuluõhtul tahaks istuda laua ümber nendega, kellega meid ühendavad vere- ja peresidemed.

Ja isegi kui see jõuluõhtu ei kujune ideaalseks, vaid võib-olla vastupidi lausa traditsiooniliselt mitte-ideaalseks, sest meil tuleb taas silmitsi seista oma lähedaste vigade ja nõrkustega, siis on ometi hea, et on pere, et on sidemed ja mälestused.

Jõulukuul kutsuti mind külla ühte suurde gümnaasiumi. Saalis istus paarsada koolinoort, kellele pidin õpetajate palvel rääkima inimeseks olemise rõõmudest ja muredest. Leidsin seal noorte ees seistes ja toda üüratult mahukat teemat ühte tunnikesse mahutades, et tegelikult lähtuvad inimeseks olemise rõõmud ja mured ühest ja samast allikast. Selleks allikaks on suhted. Kui sa mõtled oma elu kõige õnnelikematele hetkedele, siis suure tõenäosusega on enamik neist seotud teise inimese või olendiga. Selle õnne on sünnitanud armastus ja soojus, usaldus ja lähedus. Aga just suhetest või nende puudumisest lähtuvad ka meie suurimad mured, meie südamevalu, ahastus ja kannatused.

Jõulude keskmes on suhted.

Jõulud kõnelevad igatsusest teise järele. Juba aegade alguses, kui Jumal lõi inimese, tõdes Ta, et inimesel ei ole hea üksi olla. Seda nähes lõi Ta inimesele kaaslase, ja neil kahel oli üheskoos hea. Nad tegid teineteisele rõõmu, aga põhjustasid ka hingevalu ja muret. Nii elame tänaseni. Me ei ole selles osas tuhkagi muutunud.

Inimesel ei ole hea üksi olla. Üksindus on nauditav siis, kui tead, et armsad või sõbrad on kusagil olemas. Hämmastav on aga see, et ka Jumal ei taha üksi olla. Ka Jumal igatseb. Kirikuisa Augustinuselt pärineb ladinakeelne sentents Homo desiderium dei, mis tähendab, et inimene on Jumala igatsus. Just sellest jõulud räägivad – Jumala igatsusest inimese järele.

Jõuluõhtu seostub meile stseeniga Petlemma laudast – sealt näib Jeesuse teekond algavat. Nõnda kõneleb sellest evangelist Luukas. Johannese evangeelium ei alusta laudast, tema alustab taevast. ,,Alguses oli Sõna,’’ kirjutab Johannes. Ta räägib kõige algusest, sellest, mis oli siis, kui veel midagi ei olnud. See on seesama ,,alguses’’, mis kõlas ka Piibli kõige esimeses peatükis, loomislugudes: ,,Alguses lõi Jumal taeva ja maa.’’ Johannes ütleb: “alguses oli Sõna.” Eesti keeles kõlab see üpris magedalt. Sõna tundub olevat meie praeguses keelepruugis midagi, mis on tegude vastand – mingi vaht. ,,Ah, need on kõigest sõnad. Suuri sõnu oskavad paljud teha.’’

Sõnad näivad olevat muutunud nii odavaks ja tühiseks. Johannes räägib aga, et alguses polnud muud kui Sõna. Kreeka keeles seisab siinkohal logos. Logos, millest kõnelesid tollased teoloogid ja filosoofid, tähendas kõigi asjade allikat. Logos on Jumala loov vägi. Logos on mõte, logos on tarkus, asjade tõeline, sügavam sisu. Alguses oli sõna, mis oli kõike muud kui tühipaljas sõna! Muide, ungari keeles on logost tõlgitud sajandite jooksul ,,tegusõnaks’’, verbiks, ja see on mõtekas, sest Jumala Sõna on alati tegus. See on loov sõna, see on sõna, mis paneb kõik kasvama, mis muudab elavaks.

Logos ehk Jumala mõte ja vägi oli algusest saadik Jumalaga. Mõte ja vägi ongi Jumal ise. See on kõige läte. Kõik, mis on tekkinud, on tekkinud Tema läbi. Mis iganes kujul või moel, mis iganes aja või protsesside käigus, on kõik lähtunud Temast – on lähtunud Olemisest, on lähtunud Elust. See on mõistetav. See on loogiline, ehk siis logose-line.

Aga siis juhtub midagi täiesti põrutavat ja erakordset. Sõna saab lihaks – saab füüsiliseks ihuks. Logos, see tarkus, mõte ja läte, jumalik vägi ja allikas, piirab ennast inimliku ihuga ja saab inimeseks. See on jõulujahmatus. See ei tundu enam loogiline.

Kui järele mõelda, siis me kasutame logose-tüvelisi sõnu oma keeles väga palju: lisaks loogikale on sellest tuletatud sellised sõnad nagu monoloog ja dialoog, bioloogia, geoloogia, arheoloogia, ja nõnda edasi. Esmapilgul üllatav, aga sama päritolu on ka sõna ,,logo’’.  Logo, mis tähistab mõnd toodet või firmat, tundub olevat lihtsalt mingi märk või sümbol. Kuidas võiks selline reklaamivärk olla seotud Logose kui Jumala olemusega? Mulle jõudis see kohale paari aasta taguses vestluses disainerist leerilapsega. Ta seletas, et organisatsiooni või firma logo püüab võimalikult lakooniliselt ja meeldejäävalt edasi anda seda, mis firmale on kõige iseloomulikum. Logo püüab inimeste meelde söövitada kujundit, mis kannaks eneses selle organisatsiooni või firma hinge, südant ja sõnumit.

Logos sai inimeseks. Jeesus on Jumala logo.

On miljoneid asju, mida me Jumalast siin ilmas teada ei saa. On tuhandeid küsimusi, mida me Talt küsime ja mis jäävad siin elus vastuseta. Oma leerilastele ütlen kursuse jooksul lugematuid kordi, et ma ei oska paljudele nende küsimustele vastata ning paljugi sellest, mida ma ütlen, on poolik ja puudulik. Aga on midagi, mida me Jumalast väga selgelt teame. See on miski, mida Ta on tahtnud meie südamesse istutada ja meeltesse söövitada ja milles me ei pea kahtlema. See on Jeesus – selgeim sõnum Jumala armastusest meie vastu. Selgeim võimalik Jumala-poolne kõnelus meiega, kus Ta ütleb, et Ta hoolib. Et Ta ei jäta meid. Et Ta on tulnud meie juurde, sest Ta igatseb meie järele. Ta pole jäänud meid kaugustest hüüdma, vaid on tulnud päris meie ligi. Tema igatsus ja armastus meie vastu on kehastunud Jeesuses Kristuses. Ja Tema vägi, mis ainsana suudab meid kurjuse ja surma käest päästa, on just Kristuses meie jaoks elavaks saanud.

See sündinud jõululaps on Jumala, tolle Püha ja kõrge kõnetus. Ta tahab kõnetada iga inimest ja rääkida sinuga kõigest sellest, mis sul südamel  – sellest, mis on sinu inimeseks olemise rõõmud ja mured, igatsused ja vaevad.

Augustinuse mõttetera Homo desiderium dei on tõlgitav ka teisiti: inimene on igatsus Jumala järele. Võib ju küsida, kuidas saab inimene igatseda kellegi järele, keda ta ei tunne. Näib, et enne peaks lakkama kahtlemast Jumala olemasolus. Ometi igatseme me Teda läbi kogu oma elu. Kogu oma olemusega igatseme me armastust ja hellust,  lähedust ja rõõmu. Igatseme pulbitsevat elu. Igatseme tõde kui elu tähendust ja mõtet. Kõiges selles me igatsemegi Jumalat. Sest seda kõike tähendabki, seda kõik ongi Jumal. Ta on tee ja tõde ja elu. Ta on armastus. Ta on eluvesi ja leib. Ta on kõik see, mille järele me januneme. Kõik see, ilma milleta on me elu pelk vindumine

Elu igatseb meie järele, ja meie Elu järele. Armastus hüüab armastuse järele. Ja Jumal on inimeseks saanud, et olla sillaks üle kuristiku. See sild on käidav. See sild kannab meid koos inimeseks olemise rõõmude ja muredega. See viib pärale.

,,Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, oli maailma tulemas. Ta oli maailmas, ja maailm on tekkinud tema läbi, ja maailm ei tundnud teda ära. Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu. Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta väe saada Jumala lasteks.’’ (Joh 1:9-12)

Jõulud on tulnud, et lapsed pääseks koju.