Hiljuti juhtus teatris järgmine lugu. Ühed tuttavad läksid vaatama etendust kahes vaatuses ja kohad teatrisaalis olid nummerdamata. See on ju üsna tavaline, kui jõuad varem, siis valid ise kohad, istud, vaatad, vaheajal lähed jalutad, siis tuled tagasi ja vaatad edasi. Kõik kulgeski täpselt nii, kuni vaheajalt tagasi tulles istusid nende kohtadel uued inimesed, nooremas keskeas paar, kelle välimusest oli näha, et tegemist on nende jaoks erilise õhtuga. Nimelt oli kuidagi selgelt näha, et teatris käiakse väga harva, kui mitte lausa esmakordselt.

Kuna tuttavad naasid vaheajalt aegsasti, siis jätkus aega järgnevaks mõttevahetuseks.

– “Vabandust, need on meie kohad.”
– “Aga enam ei ole!”
– “Mis mõttes?!”
– “Meie istume nüüd siin! Need on nüüd meie kohad.”
– “Vabandust, aga me istusime siin esimese vaatuse ajal ja kavatseme vaadata siit ka teist vaatust, sest need on meie kohad.”
– “A kus see kirjas on? Näidake, kus see kirjas on!”
– “No kuulge, nii ei tehta…”
– “Me jäime üldse hiljaks alguses ja pidime esimese vaatuse kuskil taga eraldi kohtadel istuma.”
– “Kuidas see meisse puutub?”
– “Nüüd on teie kord!”
– “?!”
– “Meie istume nüüd siin!”
– “Kus meie peaksime siis teie arvates istuma?”
– “Istuge kuhu tahate, vabu kohti on küll!”

Kuna vaheaeg polnud veel läbi, siis oli tõesti saalis kohti, aga etendus oli praktiliselt välja müüdud ja kõik need kohad täitusid peagi. Nooremale keskeas teatri vaegkülastajatest paarile polnud see muidugi neile teadaoleva loogika põhjal mingi takistus. Tuttavad seisid veidi oma okupeeritud kohtade juures, vaatasid kuidas saal täitus, saaliteenindajat polnud ka kuskil näha, teine vaatus oli kohe algamas ja tuttavad läksid koju.

Nii mina kui need tuttavad oleme seda lugu omakorda edasi jutustanud ja kuulnud hämmastusega, kui tihti on sama asja teistegagi juhtunud. Mõned ütlevad, et selle vastu aitab, kui jätta toolidele vaheajaks oma esemeid, teised jälle teavad rääkida lugusid, kuidas uue vaatuse alguseks on nende kohad ikka okupeeritud ja nende toolile jäetud sall on visatud paar rida tahapoole. Mida aeg edasi seda tihemini niisugust asja ette tulevat.

Ja ikka toetuvad kohaokupandid väitele, et kohad on ju nummerdamata. Kummaline, sest me kõik – ka kõik kohaokupandid – oleme elus ju küll ja küll puutunud kokku nummerdamata või ka muul moel märgistamata “oma kohtadega”. Koolipingis, kodustes söögilaudades, nõupidamislaudade taga ja kõik toimib. Toimib, sest tegemist on kirjutamata reeglitega. Selliseid reegleid on ühiskonnas palju.

Enamus kirjutamata reegleid toetub siiski seaduses kirjapandud reeglile, mis kokkuvõtlikult ütleb, et isiku õigused ja vabadused on piiratud teiste isikute õiguste ja vabadustega.

Sellepärast on neist kirjutamata reeglitest kinni pidamine ühiskonna toimimiseks sama vajalik kui kirjutatud reeglitest kinni pidamine.

Teater on ju teadupärast üks viimaseid kohti planeedil, kus meil palutakse välja lülitada oma mobiiltelefonid ja samas on hästi teada, et kõik seda siiski ei tee, mistõttu saab häiritud paljude etenduste esitamine ja vaatamine. Mõelda võivad nad ju nii: Aga seda ju ainult paluti, ma ei pea oma telefoni ju välja lülitama, võiksin, aga ei pea. Telefon on ju minu oma, võrgus viibimine on ju minu põhiõigus. Ja miks ma ei peaks soovi korral vahetama etenduse ajal kohti, kui kohad on nummerdamata?! Kohad on ju kõigi omad.

Kirjutamata reeglite eiramiseks on tarvis ainult natuke jultumust. Antud loos läksidki tuttavad koju ja end nende kohtadele istuma seadnud paar seletas asja endale kui kojuminejate “valikut”.

Kirjutamata reegleid eirates saab justkui väita, et juriidiliselt on kõik korrektne. Antud loos toetub see väide teatripiletitele, millel ei ole kohanumbreid.

Aga mida siis teha?

Uurisin asja ja sain teada, et tegelikult polegi tegemist kirjutamata reegliga!

Nimelt on näiteks Piletilevist ostetud piletile muuhulgas kirjutatud järgmine lause: “Pileti esitaja on kohustatud täitma ürituse ja toimumiskoha sisekorra eeskirju ja alluma ürituse  turvanõuetele.”

See on kirjutatud selles kõige väiksemas kirjas, mida keegi kunagi ei loe enne, kui vastav olukord käes on. Need väikeses kirjas pikad tekstid elavad kõikjal meie ümber oma iseseisvat elu, kuigi me anname paljudele neist oma allkirja. Nad on nii väikses kirjas ja nii pikad, et me ei suuda neid lugeda isegi eluasemelaenu lepingu lisas. Aga peaks muidugi.

Niisiis, etendusasutusel – teatril, ürituse toimumiskohal – tuleb lihtsalt väljastada ja koha peale üles riputada sisekorra eeskirjad, kuhu on kirja pandud, et “istekohtade vahetamine etenduse jooksul ei ole lubatud ja võib tuua kaasa külastaja eemaldamise etenduselt.” Ja siis saaks teatritöötaja kohavahetajaid ära saates viidata juba juriidilisele ebakorrektsusele koos kõigi sinna juurde kuuluvate tagajärgedega.

Aga ikkagi võiks see kõik olla selles kõige pisemas kirjas lootuses, et üldiselt ei ole kirjutamata reeglite lahinguväljal veel sõjaseisukorda.