Hannes Kuhlbach: mängud meie elus. Mis mängu mängiti Lossi platsil?

Mäng on väga tõsine asi. Kohe nii tõsine, et vahel ajab nutma.  Laste mängudes tuleb tihti pill pika ilu peale, rõõmsalt ja hoogsalt alanud mäng lõppeb solvumise ja pisaratega. Sohki teha ei tohi, aga ikka tehakse. Vahel visatakse sohitegija mänguseltskonnast välja, see karistus on väga mõjuv.

Mäng on oluline igas vanuses

Täiskasvanud inimestena kahaneb mänguaja osakaal meie päevabilansis, selle asemel on töö, hobid, suhtlemine. Kuid kas see kõik pole siis enam üldse mäng? Teistpidi küsides – kas täiskasvanuelu on surmtõsine, või peaks ta olema? Arenguliselt võttes tuleb mäng lapse ellu loomulikult, see on mõnus vaheterritoorium sisemise, fantaasiamaailma ning tõsise, töise täiskasvanumaailma vahel. Lapsed mängivad suurima mõnuga kõiki täiskasvanurolle, olgu nendeks tuletõrjujad, politseinikud, arstid või pere. Mängus saab järgi proovida ja mudeldada kõike seda, mida ümberringi tajutakse ja kogetakse, aga “mitte päriselt”, seega endale jõukohaselt. Mängus ei ole ju tuletõrjujatöö eluohtlik ja hirmus, veega pritsimine ja majja tungimine on omaette lõbus ja elav. Lapsed saavad mängu läbi ka esimese tõelise kogemuse koostegutsemisest ja teisega arvestamisest. Üksinda mängimine ja teistega koos mängimine on väga erinevad olemise viisid.

Eesti soost ajuteadlane, afektiivse neuroteaduse üks suurkujudest Jaak Panksepp on oma elutöös uurinud ja ajus lokeerinud emotsionaalsetele põhivajadustele vastavad närviringed. Kui väga lõdva paralleelina kasutada tuntud Maslow vajaduste mudelit, siis on meil kõigil automaatselt reguleeruv füüsilist tasakaalu tagav närvisüsteem, mis tekitab organismis reaktsiooni näljatundele, janutundele, ohutundele jne. Teisalt on meil nn kõrgemad ehk sotsiaalsed vajadused, mille regulatsiooni aluseks on Panksepa selgituses emotsioonid, nimetagem neid seega emotsionaalseteks vajadusteks. Kindlasti on sellised vajadused lähedus, turvatunne, iha, otsimine, uudishimu jne. Üheks süsteemiks, millega Panksepp enim tegeles ja mille läbi ta sai tuntuks kui “mees, kes kõdistas rotti”, on mänguvajadus.

Mäng kui emotsionaalne vajadus on kõigi imetajate üks seitsmest põhivajadusest.

See seondub omakorda kõigi teistega, mida äsja nimetasin. Esmapilgul kummaline, kuid lähemal vaatlusel loogiline. Nimelt on mäng paljude sotsiaalsete protsesside mudel, viis nendest aru saada ja nendes toimuvat tõlgendada. Järgnevalt vaataksin mängus toimuvaid protsesse ühiskondlikus taustsüsteemis, püüdes üldistada ja lihtsustada. 

Iga võitja peab õppima tulema toime kaotusega

Mängu alustamine, kutse mängule, on alati paeluv, huvi äratav. Kas see kutse vastu võetakse, sõltub sellest, millist rolli kellelegi pakutakse. Kui rollid ei vaheldu, ei pruugi üks mängijatest soovida kogu aeg olla “pätt”, “patsient” või “väikevend”. Seega, kui lapsed otsustavad, et hakkame mängima pätti ja politseid, jagatakse rollid ja lepitakse nendele rollidele vastavad reeglid, samuti atribuudid (sümbolid, keelendid jne).

Mõeldes ühiskonnale, organisatsioonidele ja nendes toimuvale, märkame sedasama. Mängu reeglid ja rollid on enam-vähem paika pandud ja nende püsivus on oluline. Riik kui meie ühiselt kokkulepitud mänguareen on ju tegelikult reeglite ja rollide kogum. Riigiteenistujad ja eraettevõtjad. Palgamaksjad ja maksumaksjad. Valitavad ja valijad. Valitsejad ja valitsetavad. Kõikide rollipaaride vahel peab olema läbitav barjäär, rolle peab olema võimalik vahetada. Kui barjäär muutub ületamatuks, siis ei paku mäng enam huvi. Halvemal juhul kasvab sellest revolutsioon, ülestõus, mäss.

Natuke sinnakanti kipub tüürima osa Ida-Euroopast, kuid mitte ainult. Üks poliitilise establishment’i soovidest on oma võimu kindlustamine võimalikult pikaks perioodiks, mis loomulikult kutsub esile teise osapoole protestivaimu kasvamise. Selle vältimiseks on demokraatlikes riigisüsteemides sisseehitatud võimu vahetumise mehhanism, millest toredasti ja huvitavalt kirjutab Rein Taagepera. Võimu põlistamine on ühiskondlikus mängus rollide vahetumise vastu ning seega rikub ühte põhivajadust. Vastuseks on tihti vihane protest (muu hulgas oli see Donald Trumpi valimisedu üks põhjustest), halvemal juhul lootusetus ja resigneerumine – midagi pole võimalik muuta.

Võitmine ja kaotamine on mängu(episoodi) tulemus, mis on sotsiaalsuses oluline. Mänguga ja mängus luuakse hierarhia, lihtsustatud kujul võitjad-kaotajad. Kes kelle kätte saab, kelle pikali paneb, kellest kiirem on. Kipub olema nii, et toimivas mängus üks pool võidab pisut enamatel juhtudel, kui teine.

Loomade ja laste mängimise uuringud annavad “töötavaks” suhteks 60:40, ehk laias laastus võidab üks osapool mõnevõrra rohkem kui teine, kuid võita peavad saama mõlemad. Kui toodud  suhe oluliselt kiiva kaldub, üks pool üldse ei võida, siis on mäng läbi; pidev kaotaja lahkub nuttes ja alandatult. Taas võib käivituda viharing (meenutagem Kiirt “Kevadest”) või siis soovimatus enam üldse mängida. Mõned mängijad leiavad ka uued, õiglasema loomuga kaaslased.

Mõelgem sellele, miks on riigikorralduses vajalik mitmeparteisüsteem, olgu mitu kasvõi kaks, ning miks eemaldub ühe seltskonna pideval võitmisel loodud võimusüsteem rahvast kiirenevas tempos.

Isegi Venemaal, kus tegelik mäng poliitikas lõppes presidendi poolt võimuvertikaali põlistamisega, luuakse näiliselt mängu illusiooni. Opositsiooniparteid on küll mängus, kuid pigem demokraatia imiteerimiseks, mängu teesklemiseks. Sisuliselt võidab presidendipartei kümnel juhul kümnest. 

Eestis kipub ühe partei pikk ainuvõim Tallinnas teiste meele kibedaks tegema. Sarnasus Ühtse Venemaaga ei ole ilmselt juhuslik, kuid liigse paranoia käes mitte vaevlejana siinkohal edasi ei arutaks. Roheliste kampavõtmine ei tähenda ju sisulist mängutasakaalu muutust.

Mängus on alati ka kaotaja, kes peab toime tulema allajäämisega. Teiseste, nn kombinatsioonemotsioonide raskemas otsas on alandus, häbi ja soov kätte maksta; paremas otsas kaotusest õppimisega kaasnev arenguline tõuge pingutada, uurida; lõpuks ka küps mõistmine, et alati ja igavesti ei saa võita (vt Serena Williamsi õppetund). Kui järgmises “geimis” on võimalik uuesti alustada, võiduvõimalused on enam-vähem võrdsed ja vastane mängib ausalt, saab mäng jätkuda. Viimatises male maailmameistri tiitlimatšis tunnustas tiitlikaitsja Magnus Carlsen oma vastast sõnadega, et too on maailma parim malemängija, kes minu vastu võitluses kaotas alles kiirpartiidega ning väärib samavõrd austust ja kiitust kui mina kroonitud meistrina. Võitmine ja kaotamine on mängu kaks poolt, mis alati koos käivad, iga võitja peab endas suutma toime tulla ka kaotusega. Sohitegemine on kaotuse vältimine viisil, mis mängu kiirelt lõpetab.

Mis mängu mängiti Lossi platsil?

Nn Tarandi episoodis on esindatud kõik mängu elemendid. On nii öelda omahoovi poiste mäng, milles lapseliku sõjakära saatel luuakse enda sees kuvandit kui parimatest ja õiglaisematest kamraadidest (sellest kirjutab värvikalt paljude lapsepõlvevaramus olev “Pal tänava poisid”), kelle viis on ainuhea ja peaks kõigile sobima. See kära kutsub tahes-tahtmata uudistama, ennast mängu pakkuma, sõna võtma. Sõna võimendamise aparaadi rebimine on paras puselus, milles ikka veel mängulisus ja lust. Kui aga lihtne jagelemine muutub vägivaldseks, ületab õhk-õrna piiri, milles kakluse imiteerimisest saab päris kaklus, on olukord äkitsi väga tõsine, isegi hirmutav.

Raevunud rahvuslaste jalahoobid maas lebava inimese suunas ei ole enam mäng, vaid vägivald ning see polariseerib hetkega. Viha, mida mäng võimaldab juhtida, sublimeerida, lahvatas oma loom(u)likus tooruses ning tasakaal oli järsku väga paigast ära. Reeglid, meie riigis sõnastatavad nii seaduste kui heade kommetena, said rikutud ning sellest kõigest on tänaseks saanud juba lähiajalugu. Ometi jääb see mäng meelde kuni lähenevate valimisteni ning seega võime juba astuda järgmisele mängutasandile.

Kõike ei pea elus surmtõsiselt võtma. Mõnigi väljakutse, katsumus ja ettevõtmine sujub lihtsamalt, kui seda võtta mänguliselt.

Mängu paralleeli kasutamine aitab meenutada, et mängimiseks on vaja kaaslast või kaaslasi. Üksinda on igavavõitu.

Seega – nii nagu lapsena tuleb teatud määral arvestada ja hoida kõiki mängukaaslasi nii ka täiskasvanuelus. Kui teisel inimesel “nutuvõru” ümber suu hakkab tekkima, on mõistlik tagasi tõmmata ja peatuda. Vastasel juhul lõppeb mäng ja algab … võitlus, ärategemine, haiget tegemine. Iga hinna eest võitmine ja valitsemine on ilmsesti küll ihaldusväärne eesmärk, kuid on see ikka väärt, kui tähistab ühtlasi üksijäämist? Sest üksijäämine on inimlikul tasandil see, mis enim haiget teeb, sisemust söövitab ja masendusse tõukab. Võitmine iga hinna eest lõhub mängu, selle inimkonna sotsiaalse sidususe harjutusväljaku ja proovisaali. Kõik on siis äkisti liiga tõsine ning me teame, mida see ajaloos on kaasa toonud.

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (35)