Jüri Raidla: üks eesmärke on meil täidetud – reformi debatt läkski hoogsalt käima. Riigiuuendus

Jüri Raidla I Foto: Siim Lõvi, ERR

Riigireformi Sihtasutusega seotud inimesed annavad riigiuuenduse teemalises artiklisarjas aru, miks ja kuidas. Riigireformi SA nõukogu juht ja tippadvokaat Jüri Raidla selgitab, miks ei päde süüdistused, et riigireformi ettepanekud on kirjutatud eluvõõraste inimeste poolt ning milles seisnevad riigireformijate kesksed ideed. Lisaks annab Raidla aru, mis on riigireformijate miinimumeesmärk. Artikkel on toimetatud ERRi saate „Esimese Stuudio“ intervjuu põhjal.

Jaak Jõerüüt – kes oli teie esimese reformipaketi osas väga positiivne – kirjutas Postimehes, et „Teine pakett (kus meedia fookus oli ametnike koondamisel – toim) oli eluvõõras ja riigireformijad ei tea ega taju, kuidas riik töötab.“ Mis Te talle vastate?

Saan vastata, et meie seltskond – eesotsas nõukoguga – on väga hästi kursis, kuidas meie riik toimib. Meil on neli endist ministrit, hiljutine riigikontrolör, kaks riigi äsjast tippametnikku, kolme ülikooli rektorid. Seltskond, kes kahtlemata teab, kuidas toimib riik. Mul on selles mõttes oma hea tuttava Jaak Jõerüüdi väidet raske kommenteerida.

Seda, et kriitika tuleb – seda te ju teadsite. Ma ei hakka kõiki neid poliitikuid ette lugema, kes midagi on halvasti arvanud.

See, et kriitika tuleb – see oli päevselge. Niikaua kui kriitika käib ettepanekute suhtes, on see erakordselt teretulnud. See ei ole klišee, mida räägin. Mul on väga hea meel, et alates 14. maist, mil Riigireformi Sihtasutus loodi, on riigireformi teemalisi arutelusid ja debatte olnud Eestis rohkem kui viimase kümne aasta jooksul. See oli ju meie tegevuse üks eesmärke – saada riigireform arutelude objektiks ning ettepanekud laua peale Riigikogu valimiste ajaks, et erakonnad saaksid kujundada oma positsiooni ühe või teise seisukoha suhtes. See eesmärk on meil juba täidetud, sest debatt läkski hoogsalt käima.

Ilmselt kõige rohkem tähelepanu on teeninud ametnike vähenemise küsimus. Poole võrra vähendamine – kas see ei ole pisut liiga radikaalne?

Jah, ametnike vähendamisele on väga palju tähelepanu pööratud. Ehkki see ei ole meie kontseptsioonis keskse tähendusega. Aga räägime selle teema sirgeks. See ei ole uudne idee. Saan tuua välja, et tänavuse aasta aprillis on koostatud justiitsministeeriumi poolt korralik analüüs, kus ministeerium toob ise välja, et nende haldusalas on võimalik vähendada ametnikke 50% võrra. Keskkonnaministeeriumis oli numbriks 45%. Kui vaatame välismaiseid kogemusi, oleme samuti näinud drastilisi vähendamisi. Arvan, et see on Eestiski reaalne kaheksa aasta jooksul.

Ja vajalik. Kui vaatame õigusloome poolt, mis on viimastel aastatel jätkuvalt vohanud, siis seda on vaja ohjeldada. Ohjeldada saab selle kaudu, et inimeste hulk, kes sellega tegeleb, oleks väiksem.

Jüri Raidla, aidake mul see ära tõlkida – kas probleem on liiga agaras ministris või agarates ametnikes?

Raske öelda, kus see probleem täpselt asetseb. See õigusloome pidev uuendamise süsteem käivitus 1990. aastatel, kus meil oli vaja õigussüsteemi uuendada väga lühikese aja jooksul. Uus süsteem sai põhimõtteliselt valmis 1. juulil 2002, kui jõustus võlaõigusseadus. Siis järgnes Euroopa Liiduga ühinemine, mis tähendas õigussüsteemi ühtlustamist Euroopa Liidu õigusraamistikuga. Peale seda langes igasugune vajadus ära massilise õigusloome jaoks. Aga masinavärk, mis oli ellu kutsutud õigusloome jaoks üllal eesmärgil, toimis iseenesest edasi. Ja ehkki tipptasemel on ministrid, kantslerid, eksperdid soovinud, et see õigusloome loomine peatuks, pole muudatust toimunud.

Sajasõnaline lause õigusaktis – on see linnalegend?

Ei. Minu teada on see 98-sõnaline. Tuleb meelde, kuidas hea kolleeg Allar Jõks tõi ühel korral välja õigusakti, kus oli kirjas põllu definitsioon. Ma olen maapoiss, mulle meeldivad traktorid ja tean, mis on põld. Aga loen teisele advokaadile ette selle definitsiooni ja kumbki meist ei saa aru, mis asi see põld on ja kus ta siis asub.

See on üks riigireformi põhilisi eesmärke – meil on vaja saavutada, et massiline õigusloome kahaneks ja kaoks ära.

Miks ma räägin seda entusiastlikult? Meil on head näited juba ees. Hollandi riik. Seal püstitati selge halduskoormuse vähenemise eesmärk – 25% pidi koormus vähenema. Seda reformi viidi läbi kolm korda. Maailmapank aktsepteeris metoodikat. Tulemuseks oli ligi kuuemiljardiline (!) kokkuhoid. Halduskoormuse vähendamise kaudu vabastati ühiskond rõhuvast koormusest. Tulemus on, et Holland püsib konkurentsiedetabelites 4. kohal ja riik on muutunud ettevõtluskeskuseks. Minu küsimus iseendale on – miks Eesti Vabariik ei saa olla samasuguses suurepärases staatuses?

Aga meie natuke kiusame. Ettevõtjaid, inimesi.

Ma ei ole veendunud, et kellegi eesmärk on kiusata.

Tuleme tagasi ametnike juurde. Endine riigihalduse minister Mihhail Korb ütles, et kvoodid ei õigusta end. Lähtuda tuleb teenuste kättesaadavusest ja kvaliteedist.

Absoluutselt sama meelt. Ega Riigireformi SA ei räägi ka kvootidest. 50% on orientiir, aga see ei tähenda, et me tahaks öelda, kust keda ja mismoodi. Siinkohal tahan ära teha ühe õienduse, mis on meedias levima hakanud. Meie ettepanekud ei käsitle õpetajaid, arste, päästjaid, politseinikke, sõjaväelasi. Me ettepanekud käsitlevad avaliku võimu institutsioone.

Peaministrile tahate anda võimu juurde. Kas see ei ole ohtlik demokraatiale?

Seda on välja loetud omamoodi kontekstis. Sest meie kontseptsiooni üks keskseid teese on hoopis anda võimu juurde Riigikogule. Just selle kaudu, et seal oleks reaalne debatikeskkond, reaalne poliitikaloome. Seal peaks toimuma kogu eeltöö, enne kui töö jõuab peaministri ja ametnikeni. Parlamendi kontrolli all on nii peaminister kui riigi strateegiad.

Üks huvitav diskussioon peaministri rolli üle on igatahes käivitunud. Kas peaminister peaks siis mööda Eestit ringi sõitma, linte lõikama ja laste päid paitama?

Ma arvan, et see ei ole peaministri roll, vaid erakonna esimeeste roll enne valimisi. Peaministri ülesannete hulka need ei kuulu ametijuhendi järgi.

Üks teie ettepanek on vähendada ministrite arvu kümneni. Mulle meeldib arutelu ministrite kvaliteedi üle, aga näen paari praktilist probleemi. Kes need ministrid oleks, kellelt Raidla portfelli ära võtaks?

Raidla ei tegele konkreetsete persoonide ründamisega. See on põhimõtteline printsiip. Võin öelda, et kui ametnike kvaliteet on aastatega ühtlaselt tõusnud, siis ministrite kvaliteet on püsinud stabiilsena. Meie ettepanekud ei käsitle võimalust, et parlament saaks vetostada ministriametisse määramisi, mida on võimalik teha Euroopa Parlamendis kui pannakse paika komisjoni volinik.

Normaalsele inimesele on oluline see, et ta ei näeks avalikkuse ees välja rumal. Ja seetõttu on üheks meie ettepanekuks, et toimuksid ministri avalikud ärakuulamised. Parlamendil on võimalus küsimusi esitada ja ärakuulamise käigus saab ministrikandidaat aru, kas tema professionaalne ettevalmistus on piisav selleks, et kandideerida Eesti Vabariigi ministriks konkreetsel alal või mitte.

See on väga loogiline. Aga kui me seame kriteeriume – olgu selleks haridus või kogemus –, tekib paratamatult ajalooline paralleel, et kas uue süsteemiga kirjanik või filmimees sobiks välisministriks ja hiljem presidendiks või mitte?

Selliste kriteeriumite kehtestamist mina ei soovitaks. Minu silmis on siiralt üks Eesti kõige paremaid ja edukamaid justiitsministreid Kaido Kama. Kama teatavasti ei olnud hariduse poolest jurist. Aga eheda mõistuse ja terava arusaamisega reformiaegsetest vajadustest Eesti õigusloome suhtes oli ta õige mees õigel ajal õiges kohas. Kujutage ette, kui oleks nõue olnud, et ministril peab olema õigusalane kõrgharidus? (Kusjuures mõnes riigis seda nõutaksegi justiitsministrilt – J.R.) Ma ei ole seda meelt, et peaks kehtestama formaalseid kriteeriume. Aga olen seda meelt, et parlamendi kaudu peab käima avalikkuse kontroll ministrikandidaatide kvaliteedi üle.

Kas superministeerium ei kätke endas mingeid ohte? Kui mõni jurakas sinna etteotsa saab?

Aga superministeeriumit meie ettepanekute kohaselt ei tule. Tuleks sarnaselt Rootsi ja Šotimaaga ühtne riigivalitsemisasutus, mida me praegu nimetame Riigivalitsuseks. Ja selle sees on ministeeriumid.

Muideks – mis on Rootsi ja Šoti variandi puhul atraktiivne? Me oleme praegu juba Eestis rahandusministeeriumis katsetamas nende põhjal, et eelarvestamine käiks eeskätt poliitikate ja valdkondade põhiselt, mitte asutuste põhiselt.

Kui nüüd näiteks uus valitsus luuakse, siis – on ministeeriume, mis kestavad riigi lõpuni välja. Välis-, sise- ja kaitseministeerium. Rahandusministeerium. Sõltumata sellest, milline see valitsus välja näeb ja mis on valitsuse prioriteedid. Aga paljud ministeeriumid sõltuvad koalitsiooni poliitikast. Ühendatud valitsusasutuse sees saaks sõltuvalt koalitsiooni poliitika prioriteetidest kujundada ministeeriume ja nende tööjõudu vastavalt vajadustele. Eesti riik saaks olla oluliselt paindlikum. Ergas ja tõhus.

Üks teie ettepanekutest on, et riigi ametnikke hakkaks värbama personaliotsingufirmad. Miks?

Nad on ju spetsialiseerunud sellele, see on nende põhitöö. Lisaks väheneks poliitiline mõjutatus värbamise protsessis.

Aga siin on üks teine oluline element veel, mis on ka meie ettepanekutes kirjas. Siin oleme me tuginenud meie seltskonnas olevatele juhtimispraktikutele ja -teoreetikutele. Nimelt – kui konkursi korras on ministeeriumi juht või ameti peadirektor välja valitud, siis tuleb talle anda õigus valida oma meeskond. Väga raske on kujutada ette, et me nõuame peadirektorilt või kantslerilt vastutust selle eest, kuidas amet toimib, ja samal ajal öeldakse talle ette, kellega ta peab seda tööd tegema. See süsteem EI toimi. Sest kui sa oled tippjuht ja vastutad, peab sul olema õigus öelda, kellega koos sa vastutust kannad.

Üks etteheide riigile on, et konkreetseid eesmärke ei osata seada või on nad liiga üldised, sest poliitilised jõud vahetuvad liiga kiiresti. Mida sellega annab teha?

Meie ettepanek on luua strateegiakeskus. Strateegiad oma suurusjärkudelt ja tähendustelt on väga erinevad. Keegi ei oska mulle täpselt öelda, kas meil on momendil 47 või 53 kehtivat arengukava. Reeglina on nad loodud ministeeriumite põhiselt ja seotud „silotornistumise“ efektiga. Meie ettepanek on, et Strateegiakeskus – mis on loodud tänase strateegiabüroo baasil, kuhu oleks kaasatud häid eksperte Arenguseire Keskusest ja Eesti Pangast – on koht, kus tekib Eesti riigi strateegia. Mis on pikaajaline, kolme-nelja valimistsükli (12-16 aasta – toim) pikkune. See on see, mis on täna puudu.

Lühike küsimus, lühike vastus. Mis on see miinimumprogramm, mille puhul ütleb Jüri Raidla, et see ponnistus polnud ilmaasjata?

Kui lähevad käiku meie ettepanekute paketi kesksed ideed, olen mina rõõmus ja rahulik. Ma ei ole kunagi olnud nii naiivne ega arvanud, et kõik 67 ettepanekut lähevad käiku. Vastupidi, ootangi, et mitmed muunduvad ja muutuvad pärast kestvat arutelu. Kuid südamik peaks paika jääma. Südamikku kuulub ühtne valitsusasutus ja parlamendi muutumine Eesti poliitilise elu keskuseks.

Andres Kuusk

Andres Kuusk

Andres Kuusk on ERRi ajakirjanik. Loe artikleid (1)