Rein Pakk: kuidas mõõta kultuuri?

Foto: Unsplash

Terves reas hiljutistes kultuurisündmustes on näha soovi kultuuri mõõta. Olgu siin näiteks reaktsioonid ühe teatri tegevuse lõpetamisele või arutelud Eesti parima telesarja üle – ikka erinevad hinnangud ja seisukohad diametraalselt.

Miks on kultuuri – või täpsemalt kunstitegevuse – mõõtmises nii raske kokku leppida? Muidugi võiks ju vastata lihtsalt, et see on maitseasi ja maitse üle ei vaielda. Ent ometi vaieldakse ju, ikka ja pidevalt.

Mõõtmine on vana asi, alati on olnud tarvis jagada ja valitseda, osta, müüa ja vahetada. On olnud tarvis võistelda ja võidelda ehk mõõtu võtta. Aga kõige mõõtmine on suhteliselt uus asi. Vajadus mõõta kõike tekkis valgustusajal ehk alles 250 aastat tagasi. Toonased mõtlejad hakkasid otsima universaalset mõõtesüsteemi, niisugust, mis vastaks valgustuse ideaalidele ehk siis oleks vaba, võrdne ja vennalik. Unistati universaalsest mõõdikust, millega saaks mõõta kõike – pikkust, laiust, sügavust, kiirust, raskust, aega, mida iganes. Leiti, et niisugune universaalne kõigemõõtmise mõõdik on raha.

Täna on raha universaalse mõõdikuna kasutusel, pehmelt öeldes, laialdaselt. Niisugust mõõtmist rakendame kõige, ka kultuuri suhtes, kuid näib, et kasvava vastumeelsusega.

Ühiskond on hakanud ilmselgelt mässama raha kui universaalse mõõdiku vastu.

Oletan, et üks põhjusi on selles, et raha kui mõõdiku universaalsuse müüt on hakanud murenema ehk lihtsalt öeldes ei ole see mõõdik enam kuigi universaalne. Rahaga mõõtmine lähtub ratsionaalsusest, aga ratsionaalsus on liiga kitsas vaatenurk, et seletada või hinnata tervet rida nähtusi nagu kasvõi näiteks teatrid või telesarjad. Või ka näiteks mets, mille hindamisel, väärtuse mõõtmisel osaleb selgelt veel kolmaski osapool – loodus.

Turumajanduse jaoks on mets puidutootmisüksus, millel on turuväärtus, kuid rahvuse jaoks on mets kultuuriallikas. Need, kes näevad metsa kultuuriallikana usuvad, et kui hävib mets, siis hävib pikapeale kõik, sealhulgas ka see turg, kus kaubeldakse turuväärtusega. Mets on allikas, mis joodab kõike ja kuivada ei või. Ja see, muide, on ka looduse seisukoht, sest looduse vaatenurgast pole raha ammugi mingi mõõdik vaid lihtsalt osa… kultuurist. See viimane on tõsiasi, mida raha alalõpmata unustama kipub, suhetes loodusega iseäranis.

Hoomata hoomamatut

Läbi aegade on tarvis olnud mõõta ka selleks, et hoomata, sest hoomamatut on alati palju. Hoomamatut, seletamatut oli, on ja jääb olema. Alati on küsimusi rohkem kui vastuseid. Kusjuures, mida rohkem tekib vastuseid, seda rohkem tekib ka küsimusi. Ja kultuur – veelkord, täpsemalt kunstitegevus – tegeleb ennekõike vastuste sfäärist küsimuste sfääri tungimisega. Seda valdkonda nimetatakse laiemalt humanitaarvaldkonnaks ja vastuste sfääri reaalvaldkonnaks.

Väga lihtsustatult öeldes on vastuste sfäär meile, inimestele tuntud osa maailmast (väiksem, muidugi) ja küsimuste sfäär tundmatu (suurem) osa maailmast. Ja siingi kipub ununema üks lihtne tõsiasi, nimelt, et üks valdkond ei saa eksisteerida teiseta.

Reaalia kärbuks kiiresti, kuivaks kokku, kui humanitaaria ei teeks oma retki tundmatusse.

Sealt tundmatust me ammutame oma ressursid ja arengu, sealt saame juurde küsimusi, millele vastata. Kuid kuna tegemist on tundmatuga, kust võib mida iganes tulla või tulemata jääda, siis on kunstitegevuse mõõtmine keeruline ülesanne, iseäranis nii ratsionaalse mõõdupuuga nagu raha.

See tundmatuse sfäär on täpselt seesama mets, mille säilimise eest me võitleme. Meie, inimesed oleme vastuolulised, me vajame ja kardame tundmatut samaaegselt. Me tahame seda vallutada ja samas soovime, et suurem osa sellest säiliks tundmatuna, metsikuna.

Ütlemine „kes maksab see tellib muusika” on meile kõigile tuttav. See on just ratsionaalne ja kitsas, kunstnikule kohta kättenäitav ütlemine. Tundub, et niimoodi tellitakse ainult halba muusikat, muusikat, mida keegi muidu ei tahaks mängida. Kuid see, et kõik hea muusika sünnib tasuta, on ka nagu ebatõenäoline.

Äkki on kunstniku, näiteks muusikalooja, vaimu suurus just võimes olla üle oma tellimusest. Äkki ta võiks mõelda: “Las tellivad ja maksavad, mina teen ikka head muusikat. Las hindavad mu kunsti, isegi siis kui ma tean, kui hindamatu see tegelikult on.”

Sellise suhtumise pinnalt võib sündida muusika, mis mahub nii ühe nädala edetabelisse kui ka sajandi kümne olulisema kunstisündmuse hulka. Muusika, mis on hindamatu ja maksab samal ajal näiteks 20 eurot.

Nende 20 euro ja kõigi teiste eurode äraandmise tõttu kipume kokkupuudet kunstilise tegevusega nimetama tarbimiseks. Kuid küsimuste sfääri sattumine pole tarbimisakt. Tarbimisakt piirdus piletiostuga, raamatuostuga, plaadiostuga. Seal, kuhu etendus, raamat või muusika meid viivad, seal me ei tarbi. Seal me võime paremal juhul hoopis teenida.

Rein Pakk

Rein Pakk

Rein Pakk on näitleja ja lavastaja. Loe artikleid (9)