Terves reas hiljutistes kultuurisündmustes on näha soovi kultuuri mõõta. Olgu siin näiteks reaktsioonid ühe teatri tegevuse lõpetamisele või arutelud Eesti parima telesarja üle – ikka erinevad hinnangud ja seisukohad diametraalselt.
Miks on kultuuri – või täpsemalt kunstitegevuse – mõõtmises nii raske kokku leppida? Muidugi võiks ju vastata lihtsalt, et see on maitseasi ja maitse üle ei vaielda. Ent ometi vaieldakse ju, ikka ja pidevalt.
Mõõtmine on vana asi, alati on olnud tarvis jagada ja valitseda, osta, müüa ja vahetada. On olnud tarvis võistelda ja võidelda ehk mõõtu võtta. Aga kõige mõõtmine on suhteliselt uus asi. Vajadus mõõta kõike tekkis valgustusajal ehk alles 250 aastat tagasi. Toonased mõtlejad hakkasid otsima universaalset mõõtesüsteemi, niisugust, mis vastaks valgustuse ideaalidele ehk siis oleks vaba, võrdne ja vennalik. Unistati universaalsest mõõdikust, millega saaks mõõta kõike – pikkust, laiust, sügavust, kiirust, raskust, aega, mida iganes. Leiti, et niisugune universaalne kõigemõõtmise mõõdik on raha.
