”Mitte ükski täie mõistuse juures olev inimene ei tule novembrikuus Helsingisse,” nendib hiigelsuur ingliskeelne plakat Helsingi messikeskuse peaukse kohal. Plakati tekst jätkub: ”Välja arvatud sina, tõbras. Tere tulemast.”
See nauditavalt eneseirooniline plakat on tervitamas täna Helsingis algava start-up festivali Slush osalejaid, keda on enam kui 17 000. Nohikufestival on vaatamata hiigelsuurele toimumiskohale välja müüdud. Helsingi on nohikuid nii tuubil täis, et siin linnas ei ole hetkel kuuldavasti mitte ühtegi vaba hotellituba. (Hotellipidajad soovitavad klientidele, et vaadake Airbnb kortereid ja isegi seal pole enam eriti midagi järel.) Kusjuures eneseirooniline ei ole Slushi puhul ainult see plakat – ka terminit ”nohikufestival” kuulsin ühelt osalejalt endalt.
Enese üle naermise oskus ja iseenda tegemiste huumoriga võtmise võime on absoluutselt suurepärased omadused.
Taas veendusin selles viimati, lugedes Mihkel Raua äsja ilmunud eneseabiõpikut ”Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda.”
Eneseiroonia ja oma veidruste avameelne lahkamine on Raua raamatus viidud täiesti uuele tasemele. See, et Raud kirjutab oma suhtest alkoholiga või paanilisest lennuhirmust, ei üllata vast kedagi. Aga kirjeldused, kuidas koolilaps aulaloengul oma naba imetleva staarkirjaniku halastamatult paika paneb või kuidas Raud kogub tema kohta avaldatud idiootseid netikommentaare, et ennast nende vastu immuunseks õpetada… Aitäh, Mihkel, mask on maas.
Raua raamatuga suhteliselt sarnaseid meeleolulusid leiab Robbie Williams’i autobiograafilises ”Minu lugu” teoses. Ei, ma ei too nende kahe mehe sõltuvustega võitlemise paralleeli, kuigi muidugi võiks. Robbie kirjeldab seal halastamatu avameelsusega näiteks seda, kuidas ta oli Take That’i poistest alati kõige saamatum tantsusammude äraõppija. Või seda, kuidas ta oma Knebworthi hiigelkontserdile lennates helikopteri aknast enam kui 100 000 pealist publikut vaatas ja mõtles: appikene, lendaks kuhugi mujale!
Jah, Robbie Williams on publiku ette minnes närvis!
Jah, Mihkel Raud on publiku ette minnes närvis!
Jah, nad naeravad ise selle üle.
Ka Slushi nohikufestivali programmi sirvides jääb silma mitu pealava-esinemist, kus räägitakse vigade tegemisest ja oma vigadest õppimisest. Näiteks kõnelevad Daniel Ek, Niklas Zennström ja Ilkka Paananen täna Slushil sellest, kuidas nad lõid tehnoloogiahiiglased Spotify, Skype’i ja Supercell’i: milliseid vigu on nad teinud ja kuidas nad on vead enda kasuks tööle pannud. Üks pealava vestlusring kannab pealkirja ”Halb õnn ei ole kunagi olnud nii hea asi.”
Võime näha enda vigu ja nõrkusi hoopis edasiviiva jõuna on edu pant – see sõnum muudkui kordub.
Kõige suurem abi Mihkel Raua raamatus oli aga vaieldamatult peatükk, kus ta kirjeldab, kuidas osav Tai hotellipidaja talle eluaegse puhkuseosaku maha müüs. Jah, Mihkel Raud, keda ma tean maailma kõige küünilisema ja skeptilisema inimesena, lasi endale pähe määrida puhkuseosaku! Kas pole ainuüksi seda fakti teades iseenda eksimuste ja tobeduste üle naermine tulevikus hoopis lihtsam…
Romi Hasa
Romi Hasa on Edasi Helsingi-kirjasaatja. Romi on endine Eesti ajakirjanik, nüüdne Soome koduperenaine, kes elab Helsingi agulis koos muusikust abikaasa, kolme lapse ja koeraga ning vaatleb Eesti elu väikselt distantsilt. Loe artikleid (14)
