Meile on antud ainulaadne võimalus olla osa sellest maailmast läbi juhuse. Kuna ma olen bioloog, siis ma mõtlen niipidi: üks seemnerakk võitis võiduujumise munarakuni ja tänu sellele sain osaks meie ilusast planeedist. Inimesed kaotavad ennast sageli küsimusse, miks nad on siin maailmas. Nautida seda, mis on sulle antud, kasutada oma elu parimal viisil ilma teisi ja keskkonda kahjustamata ning oma võimaluste piires aidata teisi enda ümber – see on minu moto. Mu eesmärk on üsna lihtne – mulle on antud võimalus elada, ma annan endast parima, et mitte pettumust valmistada iseendale ja sellele, kes mulle selle võimaluse andis (kui seal on keegi kõrgem).

Ma ei ütle, et kõik muu nagu teised dimensioonid või eelnevad-järgnevad elud ei eksisteeriks või et see pole tõsi, aga oma eesmärkidele mõeldes see ei toeta mind.

Ma arvan, et väärtused on elu kõige tähtsam osa. Üks kõige tähtsamaid asju siin elus on kasvada iseenda parimaks versiooniks. Tihtipeale vajab see oma väärtuste muutmist. Mõnikord on hea lihtsalt aeg võtta ja kirjutada üles, mis on sulle elus tähtis. Elu on täis valikuid ja vajadusi teha otsuseid. Kui sa oled enda jaoks lahti mõtestanud oma väärtused, on palju lihtsam isegi väikeseid otsuseid vastu võtta.

Praegusel hetkel on mu väärtused austus – austada ennast ja teisi, nii oma lähedasi kui ka uusi suhteid; ausus ja õiglus; mängulisus ja rõõm, et isegi kõige raskemates olukordades oskaksin neid võtta rohkem kergusega ja näha asjade helgemat poolt; keskkond ja planeet Maa, sest oleme siin ainult üürnikud ning peaksime selle planeedi vastu olema lahked ja head.

Mõtlen vahel, miks valisin bioloogikutse. Tol hetkel ei olnud keskkond ja meie planeet mu suurimaks väärtuseks. Ma lihtsalt tundsin rõõmu bioloogiatundidest ja suur osa oli kindlasti ka õpetajal – tema oli minu jaoks inspireerivaim inimene.

Spetsialiseerusin merebioloogiks, kuna olin alati merega seotud olnud. Ma sündisin rannikuäärses linnas. Ma alustasin varakult sukeldumise, kalal käimise ja snorgeldamisega ning sain innustust mõttest avastada maailma meresid. Kuna ka reisimine hakkas aina enam mõttesse kerkima, nägin ennast merebioloogina ümber maailma töötamas. Selle õppimiseks pidin kolima Põhja-Portugalist Lõuna-Portugali. Kuigi Portugal on väike riik, tundus see mulle justkui teise riiki kolimisena. Ma nägin oma perekonda vaid kaks korda aastas ja see oli mulle üsna raske. Samal ajal ka põnev, sest ma tahtsin ju näha uusi kohti.

Olen alati mõelnud, kuidas avastada maailma ilma oma juuri kaotamata.

Kuna merebioloogina ei ole võimalik nö tööle minna, hakkasin doktorantuuri ajal oma väljundit otsima. Juhuslikult sattusin töötama merevetikatega, sest neil on väga oluline ökoloogiline roll ning mind huvitas, kuidas see alakasutatud ressurss saaks inimkonnale kasu tuua. Nendes kohtades, kus loomad elavad vaba ligipääsuga mere äärde, uuriti, miks lähevad lehmad merevetikaid sööma.  Kas nad saavad sellest mingit kasu?

Minu fookuses keskendusime vetikate potentsiaalsetele kasuteguritele vähendada mäletsejate poolt tekitatud gaasi – metaani väljutamist. Kuna me toodame meeletutes kogustes liha, on lehmad oma väljutatavate gaaside tõttu keskkonnale saastavamad kui autod.  Oma uurimuses avastasime, et on vetikaliike, mis vähendavad üle 90% metaani lehmade väljutatavates gaasides. Praegu tegeleme sellega, et uurida, kas suures koguses vetikakasvatusega kaasnevad mingisugused negatiivsed kõrvalmõjud.

Praegu teen koostööd Aasia riikidega, kus on sobilik keskkond nende vetikaliikide kasvatamiseks ning mulle on see tähtis, kuna enamasti on need vaesed piirkonnad, nii et vetikate nö põllumajandus tooks sinna ka majanduslikku kasu. See on kooskõlas minu ühe suurima väärtusega  – aidata inimesi ja toetada keskkonda.

Enne tõsisemat pühendumist merebioloogiks tekkis mul aga sügav huvi ka psühholoogia vastu. Oma esimese lahkumineku järel mõistsin, kui vähe omame kontrolli oma mõtete ja emotsioonide üle. Me lähme läbi oma rasketest aegadest olles oma kannatuste mõju all. Mind hakkas huvitama, kuidas meie meel ja mõtted töötavad. Hakkasin palju lugema emotsionaalsest intelligentsusest ja  mindfulnessist mis viis mind huvini budismi vastu, sest budism kinnitab, et meie eludes on kannatus. Budism on minu jaoks seotud kõigi religioonidega ning annab meile vahendid oma kannatustele vastupidavam olema. Elu on meile antud võimalus, me ei peaks olema nii palju kinni oma raskustes. Selle õppimine oli väga aeglane protsess.

Peale lahkuminekute on minu elu suurimaks väljakutseks oma elukoha vahetamine. Pärast 20 aastat Lõuna-Portugalis elamist oli minu sees sisemine tung, mis ütles, et pean vaatama ka mujale, et maailma näha. Üks osa minust aga ütles, et kõik on ju siin, mu pere, mu juured ja need mõtted panid mu ebamugavasse olukorda. Ma olin oma doktoritöö lõpusirgel, ma olin vaba mees ja nägin akent tegemaks midagi uut, aga samal ajal tekkis palju hirme. Mõtlesin, et reisin aasta aega enne karjäärile pühendumist, aga kartsin ühiskonna ja perekonna reaktsiooni sellele. Ise mõtlesin ka – olen juba 40, mida ma teen, miks mul seda vaja on. Jõudsin tõdemusele, et miski minus loob seda tungi minna reisima ja kui ma seda praegu ei tee, siis jään mõtlema, et miks ma ikkagi ei läinud. See on ju minu elu, ma võin teha mida ma tahan! Võib-olla põhjustab see mulle lõpuks ikkagi kannatust, võib-olla tunnen ennast üksikuna, aga ma pean seda tegema, et saada oma meelerahu.

Kolm kuud Aasias oli minu jaoks väga rikastav ja meeliülendav, samuti oli põnev elu Austraalias, kus pidin kõike nullist alustama. Pärast kahte aastat koostööd ülikooliga Austraalias igatsesin kodu, peret, sõpru ja toitu. Enne äralendu aga kohtusin naisega, kellest sai minu abikaasa. Tundsin esimest korda elu seda tunnet, mida Hollywoodi filmid näitavad armastuse nime all, kui seda saab armastuseks nimetada. Olin küll otsustanud, et lähen tagasi Portugali, aga siis oli mu süda ja kirg korraga seal.

Läksin tagasi Austraaliasse, olles õnnelik oma suhte ja uue töö üle. Muidugi taipasin mõne aja pärast, et ka suhted on mulle väljakutsuv ala, mis ei tähenda, et see halb oleks.

Suhetes esinev väljakutse paneb mõtlema, kes sa oled ja mida sa tahad ja mida saad teha, et olla parem inimene.

See oli jälle minu võimalus rohkem psühholoogiaga tutvuda, kuidas olla mina ise ka suhtes olles. Õppida oma tunnete, reaktsioonide ja mõtete kohta seoses teise inimesega.

Siis sai mu naine tööpakkumise Ameerika ülikoolist ning seisime silmitsi vajadusega otsustada, kas kolida riiki, kuhu kolimisest meist kumbki tegelikult liiga vaimustunud polnud. Tema kolimise pooltargument oli vähemalt hea karjäärivõimalus, minul polnud  võimalust tööks ning olin valmis kolima ainult meie suhte pärast. Minu rahulolu põhitingimustest – head suhted/perekond/elukoht ja karjäär – oli täidetud vaid üks. See ei olnud koht, kus ma oleksin tahtnud elada ja samuti poleks mul seal karjäärivõimalust olnud. Aga ma otsustasin ikkagi minna. Selleks seadsin oma abikaasale ainult ühe tingimuse – ma võtan meie uues kohas kuus kuud, et otsustada, mida ma oma karjäärialases elus edasi teen. Hakkasin mõtlema oma elukutse muutmise peale ning vajasin aega, et endas selgusele jõuda ja otsustada, mida ma seal edasi saan teha.

Kolisime USAsse ja ma hakkasin tööle. Mu töö oli olla üheksast viieni kodus ja ennast 40-aastasena paremini tundma õppida. Tahtsin leida vastused küsimustele, kes ma olen ja kuhu ma jõuda tahan. Kolm kuud sellest kulus iseendast, oma mõtetest, iseloomust ja väärtustest kirjutamisele, mida kokku tuli 60 lehekülge. Lugesin sellest lõpuks välja, et teiste aitamine, psühholoogia ja teraapia on olnud minu jaoks alati tähtsal kohal. Aga ma ei tundnud, et tahan alustada psühholoogiaõpinguid, sest see oleks alanud taas nullist.

Hakkasin otsima võimalusi, kuidas oma uut ideed rakendada saaksin. Otsustasin, et tahan olla karjäärinõustaja ning läksin selle ala magistriõpingutesse.  Oma suhtes jõudsime aga järeldusele, et me ei olnud enam koos õnnelikud. Me ei olnud enam võimelised oma suhtega töötama ning lahutasime oma abielu. See aga tõi jälle uued küsimused – kui ma ei ole enam suhtes, siis miks ma peaksin jääma Ameerikasse? Ainus põhjus jääda oli pooleliolev kursus, aga pärast selle lõpetamist pidin niikuinii lahkuma, sest ainult mu naise viisa võimaldas mul Ameerikas olla. Mõtlesin ka, et mida ma pärast selle kursuse lõpetamist Portugalis teen? Ma võtsin aastaks akadeemilise puhkuse, et naasta Portugali ja uurida, mis võimalused on mul siin.

Pärast kaheksat aastat välismaal elamist tahtsin tõeliselt tagasi koju. Tahtsin näha, kuidas ma  kodumaale ja oma inimeste juurde tagasi tulles ennast tunnen. Ma sain Lissaboni ülikoolist pakkumise hakata üliõpilaste karjäärinõustajaks, aga see oleks olnud lihtsalt firmade ja üliõpilaste kokkuviimine ning seda ma teha ei tahtnud. Tundsin suurt survet minna tagasi oma endise karjääri juurde ning alustada selle projektiga, millega nüüd seotud olen. Psühholoogia aga huvitab mind siiani, sest ennast tundma õppimast ma ei väsi.

Merlin Aug

Merlin Aug on õppinud lasteaiakasvatajaks. Hetkel on ta otsustanud jätta elu Eestis mõneks ajaks selja taha ja rännata mööda maailma ja oma südame radu, usaldades elu ning jälgides kuhu ja kellega elu teda kokku viib. “Elan päev korraga, teadmata, mis homne toob. Loon selgust enda sees ja praktiseerin isetut teenimist ehk vabatahtlikku tööd." Loe artikleid (10)