“Mu boss soovib teada, kes te olete, kust te tulete ja mida te soovite.” Pärast hetkelist pausi hakkas mu kolleeg Urmas turtsuma, püüdes iga hinna eest naeru maha suruda. Olukord oli enam kui koomiline.
Olime koos kolleegide Endriku ja Urmasega külas ühel Hiina turundusfirmal ja olime juba pool tundi tõlgi vahendusel (kelle nimi oli Fish) firma juhtkonnale seletanud, et plaanime Hiinas konverentse korraldama hakata ja soovime koostööd teha. Aga ilmselt läks tõlkes nii palju kaduma, et firma boss ei saanud millestki aru. Olukord lahenes siis kui kohale jõudis veel üks bossidest – David Tang, Austraalias sündinud hiinlane, kes rääkis inglise keelt ülisoravalt ja teadis isegi Eesti olemasolust.
Hiinas äri tehes puutudki kokku kolme tüüpi inimestega. Kõigepealt põlishiinlased – Hiinas sündinud, kasvanud ja hariduse saanud inimesed, kelle maailmapilt on sageli väga Hiina- keskne ja võõrkeelte oskus puudulik või olematu. Siis on Hiinas (eriti suurlinnades) järjest rohkem välismaalasi, kes enamasti ei oska väga hästi hiina keelt. Ja siis kolmas seltskond, keda kutsutakse “banaanideks” – pealt kollased, seest valged. See määratlus on veidi solvava või isegi rassistlik alatooniga, nii et parem Hiinas olles seda mitte kasutada. “Banaanid” on inimesed, kes on etnilised hiinlased, aga sündinud või pikalt elanud Läänes ja räägivad soravalt inglise keelt. Nende eelis on see, et nad saavad aru nii Hiina kui Lääne maailmast.
Hiinas äri ajades ongi kõige suurem oht, et info läheb tõlkes kaduma. Ja seda nii otseses kui kaudses mõttes, sest sageli ei saada aru kontekstist.
Ma pidasin kunagi läbirääkimisi ühe Hiina konverentsifirmaga, kellega leppisin enda arust kokku, et korraldame ühepäevase konverentsi Shanghai kesklinnas asuvas hotelli konverentsiruumis. Mõni päev hiljem teatas partner, et broneerinud linnast väljas asuva suure konverentsikeskuse kahepäevaseks konverentsiks. Ehk et siis kõikides punktides risti vastupidiselt minu arvates kokkulepitule.
See on näide sellest kurikuulsast hiina viisakusest – otse näkku ei sobi “ei” öelda ja tegelikku suhtumist tuleb välja lugeda näoilmetest ja muust mitteverbaalsest.
Samas on ka häid üllatusi. Pidin kunagi Shanghai Crowne Plaza hotellis juhendama konverentsitehnikut, kes ei osanud mitte ühtegi sõna inglise keelt. Suutsime häälituste, žestide ja telepaatia abil niimoodi suhelda, et esineja powerpoint sai maha mängitud perfektselt – kõik videofailid käivitusid õigeaegselt ja õiges kohas.
Tõlkes lähevad tihti kaduma ka näiteks nimed ja aadressid. Isegi meie arvates kõige tuntumate hotellibrändide (Radisson, Crowne Plaza, jne) püüdlik hääldamine ei pruugi taksojuhis arusaamist tekitada. Seetõttu on oluline alati kaasas kanda väljatrükke hiinakeelsete aadressidega. Miks on vaja nutiajastul väljatrükke, võib lugeja nüüd küsida. Sest reisisellile kehtib Murphy seadus nr 53: “Reisil olles saab telefoni aku ALATI kõige ebasobivamal hetkel tühjaks”.
Hiina taksojuhid ei saa aru maakaartidest. Väidetavalt on põhjus selles, et Hiina koolisüsteem ei keskendu maakaartide õpetamisele. Võib-olla on asi ka milleski muus, aga iga kord kui olen taksojuhile andnud kaarti (näiteks hotelli asukohaga), ei oska nad sellega midagi peale hakata. Praegu on enamikes taksodes muidugi juba erinevad navigatsioonisüsteemid, aga taksojuhtide ametiuhkus ilmselt ei luba liigselt kaartidele lootma jääda – kõige kindlam on ikka kolleegi käest juhiseid küsida.
Olen Hiinas (eelkõige Shangais) käinud viimase 10 aasta jooksul korduvalt ja selle aja jooksul on toimunud meeletult suured muutused.
Linnapilt on silmnähtavalt jõukamaks muutunud. Müratase on vähenenud – väga palju on elektrimootorrattaid, mis liiguvad hääletult. Autod ei signaalita enam (sest see keelati ära). Välismaalasi kohtab järjest rohkem. Sularaha hakkab kaduma – ilma WeChat Pay rakenduseta on varsti võimatu hakkama saada. Üks tore komme, mis järjest rohkem levib, on nutirakenduste (Google Translate, jt) kasutamine igapäevasuhtluses – näiteks kauplustes. Olen pidanud pikki vestlus niimoodi, et mina sisestan müüja telefoni oma jutu inglise keeles ja tema siis loeb tõlget ja vastab mulle hiina keeles, mille rakendus siis minu jaoks omakorda inglise keelde tõlgib.
Aga kuigi Hiina on suur ja kasvava jõukusega turg, on Eesti (ja Lääne äridel üldse) seal väga raske kanda kinnitada. Konkurents on tihe, suhtlusbarjäärid kõrged ja kultuur tervikuna ikka väga erinev meile harjumuspärasest.
Tunduvalt lihtsam on Aasias äritegemist alustada mõnest riigist, milles ajalooliselt on Lääne mõjud suuremad. Näiteks nagu Malaisia või kasvõi Taiwan. Kuigi tõe huvides tuleb märkida, et mul on siiski Shanghais õnnestunud üks äriliselt kasumlik konverents korraldada – ja seda Hiina firmas töötava venelannast koostööpartneri abiga. Nii et kui tahate siiski Hiinas äritegemise väljakutseid proovida, siis on seda ohutum teha Lääne kultuuritaustaga kohaliku partneri abil.
Sihtkoht: Shanghai, Hiina
Shanghai (hiina 上海, pinyin Shànghǎi [‘šaŋhai]; wu keeles Zaonhe; wu keele Shanghai murdes Zånhae [z̥ɑ̃̀hé]) on rahvaarvult suurim Hiina linn, Shanghai Shi keskus. Sadamalinn asub Jangtse jõe deltas. Shanghai linnake asutati 11. sajandil kalastusasulana Jangtse jõe suudmealale. Sellisena säilis see aastasadu, kuni 18. sajandil kasvas Shanghai suuremaks ja tähtsamaks, olles üks puuvillakasvatuse piirkonna keskusi. Alles 1842. aastal hakkas Shanghai tõusma suurimaks linnaks Hiinas.
Oopiumisõja lõppedes sundis Suurbritannia Hiinat avama väliskaubandusele mereäärseid linnu, mida hakati kutsuma lepingusadamateks. Tähtsaim neist oli Shanghai. Linna tähtsamad osad kasvasid, kui see jagati praktiliselt Briti ja Prantsuse mõjupiirkondadeks. Paljude aastakümnete jooksul valitsesid neid täielikult välismaalased, kes nautisid ekstraterritoriaalsuse tõttu vabadust Hiina karmidest seadustest.
Selline võõramaine kontroll tükikese Hiina üle kutsus esile tavaliste hiinlaste vastupanu. Üheks ilminguks oli Hiina Kommunistliku Partei asutamine 1921. aastal, mil peeti saladuskatte all esimene partei koosolek Shanghai Prantsuse osas. Aastal 1927 võtsid rahvuslased, kelle eesotsas oli kindral Jiang Jieshi (Chiang Kai-Shek), koostöös kommunistidega kontrolli linna üle ja kuulutasid selle rahvuslaste (Guomindangi) võimu alla kuuluvaks.
1937. aastal okupeerisid Shanghai jaapanlased. Kui Jaapan sai II maailmasõja lõpus 1945. aastal lüüa, andsid lääne võimud Shanghai Hiina rahvuslaste kontrolli alla. Võõramaalaste valitsusaeg Shanghais oli läbi. Kodusõja lõpul, mais 1949, marssis Shanghaisse Hiina Rahvavabastusarmee.
Kommunismieelne Shanghai oli tugevasti kihistunud: kõrgklassi rikkus vastandus alamklassi vaesusele. Paljud välismaalastest shanghailased elasid nagu kuningad, mida võivad tõestada nende praeguseni säilinud häärberid. Tulemuseks on Shanghai rikkalik ja mitmekülgne arhitektuuripärand. Linna arenedes on paljud vanad ehitised siiski lammutatud.
Suurem osa Shanghai elanikest oli vaene – 1937. aastal korjati linna tänavatelt 20 000 laipa, inimesed olid surnud külma ja nälja tõttu. Mõnes tekstiilivabrikus olid lapsed aheldatud masinate külge. Prostitutsioon oli levinud tegevusala.
Kommunistide võiduga 1949. aastal muutus ka Shanghai. Oopiumilaborid suleti ning sõltlasi võõrutati nende harjumustest, prostituutidele anti meditsiinilist abi ja õpetati uusi ameteid. Halvemas seisus vaesteagulid koristati järk-järgult ära. Korea sõja ajal 1950ndatel koliti paljud Shanghai vabrikud linna piiresse, et vältida võimalikke rünnakuid. Võõramaalased lahkusid, tehased ja ettevõtted riigistati.
Shanghaile avaldas tugevat mõju Kultuurirevolutsioon (1966-1979). Pärast Deng Xiaopingi naasmist võimule 1978. aastal hakkas Shanghai muutuma rahvusvaheliseks äri- ja majanduskeskuseks. Arengu tempo kiirenes 1991. aastal, mil hakati muutma linna mainet ja seeläbi suurendama turistide arvu. Viimastel aastatel on turistide voog Shanghaisse järjest kasvanud – põhjuseks võivad olla linna läänelikkus ja avatud elukeskkond, mida teistes Hiina linnades vanade kultuuritavade tõttu vähem võib märgata. (Allikas: Wikipedia)
Praktiline info:
Shanghaisse saab mugavalt Finnairiga, pileti hinnad algavad ca 500 EUR hinnatasemelt. Hotellide valik on suur ja hinnad seinast seina. Umbes 50 EUR/öö on Shanghai kesklinnas võimalik leida viisakas öömaja.
Kuhu minna, mida teha?
Minu TOP 5 soovitust:
- Head linnavaated ja pöörlev restoran teletornis
- Shanghai akvaarium
- Suurepärased vaated ja people watching – The Bund
- Restoranide ja baaride piirkond – Xintiandi
- Vanalinn: teemajad, arhitektuur ja suveniiripoed – Nanshi
Reisitähestiku teekond punktist A punkti Y:
- A – Accra, Ghana
- B – Botswana, Kalahari kõrb
- E – Etioopia, Addis Abeba
- L – Ljubljana, Sloveenia
- P – Pariis, Prantsusmaa
- T – Tusheti, Gruusia
- C – Colombo, Sri Lanka
- Q – Qatar Airways
- M – Makati City, Manila, Filipiinid
- K – Krügeri rahvuspark, LAV
Hando Sinisalu on korraldanud konverentse rohkem kui 30-s riigis ja turistina külastanud umbes 70 riiki. “Reisitähestik” on tema reisimuljete sari Edasis. Lood ei ilmu alfabeetilises järjekorras, aga aasta jooksul saab kaetud kogu tähestik A-st kuni Y-ni. Mõnel juhul mahub tähestiku tähe alla linn, vahel riik, aga vahel ka mõni linnaosa, tänav või lennufirma. Kõiki lugusid ühendab meeleolu – siit ei tasu otsida klassikalisi reisinõuandeid või fakte. Pigem püüab Hando edasi anda kindla kohaga seotud meelolu, tundeid, kohtumisi inimestega ja seiklusi.
