Salaamitaktika kui mõiste võttis väidetavalt esimest korda kasutusele Ungari kommunistlik liider Mátyás Rákosi juba 1940. aastate lõpul, kui ta võrdles oma poliitiliste oponentide võimult tõrjumist justkui vorsti viilutamisena. Rákosi ise oli ettur veelgi suuremas mängus, mille taga oli Nõukogude impeeriumi laienemine Euroopa tükeldamise arvel. See oli alanud juba Eesti Vabadussõja algusega sada aastat tagasi.

Berliini müüri langemine 1989. aastal ja Nõukogude Liidu kokkuvarisemine kaks aastat hiljem pakkusid Venemaale ajaloolise murdehetke võimaluse – vabaneda impeeriumi painest ja rajada õigusriigi põhimõtete kohaselt täiesti uues kvaliteedis rahvusvaheline positsioon. Üleöö tekkinud pakkumine. Kuigi Boriss Jeltsin aitas kaasa Nõukogude Liidu laialisaatmisele, et seljatada oma poliitiline vihavaenlane Mihhail Gorbatšov, ei kõhelnud ta hetkegi endisaegse impeeriumi taastamisega.

President Putini paljuviidatud sõnad Nõukogude Liidu lagunemisest kui 20. sajandi suurimast geopoliitilisest katastroofist ei ole üksnes tema enda kindel veendumus. Boriss Jeltsin küll nii ei rääkinud, kuid selle eest kõnelesid tema juhitud relvajõud. Uue Venemaa esimesest sügisest saadik 1991. aastal alustas Kreml salaami uut viilutamist. Tükk-tüki järel haarati impeeriumi endistel aladel territooriume või tekitati etnilisi konflikte selleks, et luua eeldusi reintegratsiooniks. Viimane muutus Venemaa välispoliitika peamiseks prioriteediks ja on seda olnud muutumatult tänaseni.

Seejuures on kõnekas, et Venemaa pole olnud kuigi edukas oma naabreid ei sõnade ega eeskujuga meelitama. Pigem on argumendiks ikkagi jõud.

Moldovast ja Tšetšeeniast kuni Gruusia ja Ukrainani on impeeriumi taastamine nõudnud kümneid tuhandeid ohvreid. Selles valguses on Kertši väinal toimunud agressiooniakt järjekordne Venemaa salaamilõige, mille eesmärgiks on saavutada täielik kontroll Aasovi mere üle ja samas testida lääneriikide ühtsust ning reageerimiskiirust.

Iga sellise sammu juures on Venemaa üritanud tekitada kiiresti omale sobivat ja Läänt segadusse ajavat narratiivi. Kremlile pole tähtsad mitte rahvusvahelise õiguse pügalad, vaid see, kui veenev on nende enda lugu. Just nimelt veenev, sest antud juhul piisab üksnes vihjest eelseisvatele presidendivalimistele Ukrainas.

Venemaa püüab jätta muljet, et Ukraina mereväe alused saadeti kindla ülesandega provotseerida vahejuhtumit, mis andnuks madala populaarsusega jännis president Porošenkole ettekäände märtsi lõppu kavandatud presidendivalimised sõjaseisukorra tõttu edasi lükata. Ukraina sisepoliitika on vaieldamatult oluline tegur. Ülemraada arutelu kinnitas, et Ukraina on demokraatlik riik ning president tegi sammu tagasi. Kuid Venemaa jõuline retoorika on siin ei miskit muud, kui katse sekkuda naaberriigi siseasjadesse.

Kreml keerab volüümi peale ka selleks, et varjata enam kui neli aastat vältava agressiooni ulatust ja seda, et 2014. aasta märtsis ebaseaduslikult annekteeritud Krimmi poolsaar on rahvusvahelise õiguse alusel Ukraina riigi lahutamatu osa.

Kertši väinas toimunud agressiooni kõige tõsisemaks õppetunniks meile on aga Lääne aeglane ja ilmselgelt liiga nõrga ühispositsiooniga reageering. Kõige kiiremad reageerijad olid Balti riigid, Poola, Kanada. Teised hakkasid järgnema alles kaks-kolm päeva hiljem. See on kriitiline ajalõik olukorras, kus agressor on saavutanud selge edumaa nii sõjalis-taktikalisel väljal kui narratiivi loomisel.

Venemaa salaamitaktikale annab see üksnes hoogu ja teravust. Kreml arvab, et üha enam sisemiste probleemidega kimpus olev ja nõrkade valitsustega Lääs on kohmakas ega suuda piisava kiirusega uusi agressiooniakte peatada. See peaks olema tõsiseks hoiatuseks.

Eesti diplomaatia keskne küsimus on praegu teema tõstatamine kõigil Euroopa Liidu ja NATO tasanditel esmalt Ukraina toetuseks, aga ka selleks, et töötada heidutuse tugevdamise nimel Balti riikides. NATO liitlasjõudude kohalolekut Eestis, Lätis ja Leedus tuleb suurendada näiteks eelpositsioneerimise ja olemasolevate võimelünkade katmise arvelt.