Valner Valme: mõtteid Bergamost

Korraga avaneb neil päevil Tallinnas kaks tähenduslikku ja aktuaalset näitust.

29. novembril avati Vabamus õpilaste loodud näitus “Kümme kümnendit Eesti ajaloos”, mis tõi kokku eesti ja vene emakeelega õpilased, et koos mõelda erinevate perspektiivide üle Eesti lähiajaloos. “Kultuur toetab lõimumist. Koos tegutsemine võimaldab erineva päritoluga inimestel leida vajalikke kontakte ja luua uusi suhteid. See omakorda suurendab tahtmist ühiskonnas aktiivselt kaasa rääkida,” rääkis Vabamu direktor Merilin Piipuu.

30. novembrist on Tallinna Linnagaleriis avatud kunstnikepaari Varvara & Mar’i näitus “Kameeleon”, mis räägib rahvusliku kuuluvustunde kadumisest ja äärmusliku natsionalismi esiletõusust. Kunstnikud küsivad oma töödega muuhulgas, kuidas sobitub natsionalism üleilmastunud ühiskonda.

Veetsime abikaasaga mõne päeva ühes me lemmiklinnas Bergamos. Eesti meediat jälgides võib Euroopast jääda paiguti mulje nagu kaosepiljardil põrguaugust alla löödud kuulikesest, sellepärast tasub sageli nn. vanas Euroopas käia, et näha: see on alles, ja õitseb, ja miks? Lisaks sellele, et Itaalias näiteks on sajandite pikkused kultuuritraditsioonid, mille vilju võib näha vanalinnades ja kunstimuuseumes, aga ka kogu eluolus ja uute kortermajade juures, mille ümber näiteks Bergamos on iluaiad. Mitte asfalthoovid. Rõdud, katused, tänavaääred kõik taimi täis. Õhk puhas.

Asi on ka õhkkonnas. Inimeste meelsuses. Lähed mistahes kohvikusse, sind tervitatakse avara sõbraliku hüüdega “ciao!”, kus soojus pole isegi teeseldud, inimesed lihtsalt on lahke loomuga ja kui põrkasin tänaval ühe tüübiga kokku, siis naeratas ta krutskiga: ei no mis lõbus olukord.

See algab ka sellest, et kohv maksab euro ja värske saiake kõrvale 1.20. Kõik teame, mis hinnad on Tallinnas, selline kihiline võileib, mis Bergamos maksab 2 eurot, nimetatakse Telliskivi kandis käsitööks (ega vabrikud või robotid sändvitše eriti teegi vist) ja küsitakse 8 eurot.

Teenindajad seejuures teenivad neil rohkem ega pea end surnuks rabelema, sest ei tee pikki vahetusi: söögi-joogikohad on sageli lahti 18.30 kuni südaöö.

Rohkem avatust, lahkust, laia joont!

Nende asjade puudumine väljendub ka Tallinna hindades, nii oleme varsti nagu Norra või Šveits, olemata ligilähedaseltki nagu Norra või Šveits.

Avan siis seal Bergamo rendikorteris (3 öö hind vanalinnakorteris sama mis 3 tundi keskmises Eesti laste sünnipäevaruumi üürivas mängutoas – jah) vaatega klassikalise kunsti muuseumile, kus sai just Botticelli näitusel käidud, Eesti uudised ja video sellest, kuidas mingi jõuk kisub lörtsi pikali teise partei poliitiku, sest see julges nende mikri haarata, taob teda jalgadega ning sõimab pederastiks ja kommunistiks. Ja see erakond, kelle miitingul räige puhang toimus, ei mõista hukka vägivalda ega seda õhutavaid “rahvakunstiteoseid” (Mart Helme sõnastus ETV “1. stuudios”), vaid süüdistab suht süütut sotsireklaami teinud Indrek Tarandit (keda ma siinkohal ei kiida ega laida) alusetult purjus olemises ja huligaanitsemises.

Mind isegi ei häiri see, et need paarsada räuskajat end rahvaks nimetavad, kõik me oleme rahvas, iseasi, kui ühtne. Häirib see, et nad ei nimeta rahvaks neid 85 protsenti Eesti valijatest, kes viimase reitingu järgi ei toeta EKREt.

Sealtsamast lähtub ka nn vana Euroopa vastane hüsteeria, mis meenutab omaaegset Nõukogude Liidu propagandat, kummalisel kombel ei kosta EKRE nn “konservatiivide” leerist kriitikat Putini Venemaa suunal. Jah, KOHALIKKE venelasi on marukonservatiivid oma väljaütlemistes vaenanud.

Ma ei taha öelda, et mujal on rohi rohelisem. Tahan öelda, et meie oma rohi on meie enda teha. Tasub oma murulapikest korras hoida, ja kõigil on elu parem.

Muidugi on Euroopas ka asjad käest ära. Prantsusmaa streikide ja meeleavalduste kõrval on meie vihaseimadki väljaastumised lapsemäng. Kontrolli alt väljunud migratsioon tekitab peavalu paljudes riikides (aga mitte Eestis, siin oli sellega probleem nõukogude ajal). Eesti praeguseks mureks on pigem niigi väikse rahva killustumine mitte lihtsalt eriarvamuste loomuliku debati tingimustes, vaid raevuka märatsemise foonil.

Lennukis Bergamost tagasi Tallinna mõtlesin: kellele see võitlus kasulik on? Loomulikult idanaabrile.

Mida need ülaltoodud kaks näitust muudavad? Võibolla mitte midagi. Karta on, et tigedad meeleavaldajad ei käi näitustel, kus arutletakse identiteedi ning natsionalismi ja migratsiooni probleemide üle. Aga hea, et nendel teemadel kõneldakse ka väljaspool väledate päevauudiste konteksti.

Ja veel. Olen Tallinnas kohanud ainult sõbralikke, humoorikaid ja suure südamega vene inimesi. Linna peal on näha ka igasugu kaabakaid, aga see ei käi rahvuseti.

Valner Valme

Valner Valme

Valner Valme on ERR-i kultuuriportaali vastutav toimetaja, kes kirjutab Edasile kultuurikriitikat. Valneri kultuurikriitika puudutab ilminguid, mille osas leidub arenguruumi. Loe artikleid (47)