Kuidas me Keenia väikeses külas 7-aastase naabritüdruku Lauraga prügi sorteerime ja muid tähelepanekuid Keenia külaelu-olu kohta.

Küsin Keenias Shianda külas mind võõrustavalt 46-aastaselt pereemalt, et kuidas teil prügiga lood on? Kuhu peaksin koguma, milliseid asju eelnevalt sorteerima jne.

Pereema saadab hoovi muzungut ehk valget inimest aitama oma seitsmese tütre Laura, kes on ühtlasi pere neljast lapsest kõige noorem. Oleme eelnevalt päeval Laura ja ta kolm aastat vanema vennaga kilekotist ja rebitud vanapaberikuhjast isetehtud palliga võrkpalli mänginud ja omi nimesid porisele maapinnale puupulgaga kirjutanud, sekka koolihariduse taseme kontrolliks natuke matemaatikaharjutusi. Laura juba teab ja tunneb mind.

Prügi puhul on tegemist sellise lihtsa iseeneest mõistetava teemaga, mis igal kõndival lapsel Keenias varakult selgeks saanud. Emal endal ju käed jalad majapidamisega seonduvat tööd täis. Peagi saabub kohe-kohe pimedus, sellest annab juba märku päikseloojangul üle küla kajav mošee kutsung.

Tüdruk võtab mu pungil prügikoti selga ja siirdume tema järel kõigepealt kanala ukse kõrval rippuva suurema sangadega kilekoti juurde. Sinna läheb kõik kanadele vajalik kraam. Meie mõistes on tegemist kilekotikompostiga.

Kanu on neil Aafrika kohta hulgim, ei jõua kohe kokku lugedagi. Ilusaid värvilisi kukki on ka mitu tükki. Nimesid neil pole. Kanad siblivad aias ringi nagu peremehed, jalutades hommikul suurtes plastkaussides pesu pesevatel naistel jalus, päeval puhastest riietest lookas nööride vahel päikesevarju otsides, vahepeal kõõluvad niisama puuriida kandis ja pimeduse saabudes (umbes kuue ja poole seitsme vahel) suunduvad kanalasse õrrele tuduma.

Selline koduloomade poputamine nagu meil kombeks, ei tule kõne allagi.

Ma ei hakka sõnagi poetame selle kohta, et meil on tavaks oma armsa kutsuga ühes voodis magada, teda vannis nuluõli sisaldava šampooniga pesta, tundide viisi kammida ja koerale söögiks tema eelistatud lemmiktoite pakkuda.

Kanad tahavad igapäevaselt hulga süüa, mitte just parimat, aga seda mis parasjagu üle on. Saan komposti näol oma panuse küla kanatoodangu kasvu anda. Pere müüb kanamune turul ja kohalikes pood-kuur-lavka putkades. Jõuluajal saavad enamik külaelanikest korra aastas oma säästudest perele kanapraadi lubada. Turupäevad on mitu korda nädalas ja siis on punasest mullast peatänava ääred rätikutele või kokkuklopsitud laudadele ilusti sätitud juurikaid, vilju ja munavirnu täis.

Järgmine naaber meie kolmese boksiga ridamaja kompleksis on pereisa Jakob, kes on külas hinnatud veterinaar. Midagi suisa külavanema taolist. Jakobil on neli last, kellest ainult üks on naissoost. Tüdruk õpib meditsiiniõeks, vennad on ka ülikooliharitud või haridust parasjagu omandamas. Aafrikas midagi väga erakordset, et kõik lapsed ülikooli lähevad ja vanemad seda ka neile lubada saavad. Pärastine tööleidmine on kõva töö, noori on tööturul rahvastiku spetsiifikast lähtuvalt liiga palju.

Jakobi koduabilisel on kümme last, Jakob harituma inimesena piirdus ise neljaga. Keskmine vanus on Keenias 18.8 aastat. Kuni neljateistaastaseid on 42%. Vanemad inimesed on haruldased, raske elu, pidev töörugamine ja troopilised haigused murravad inimesed varakult maha. Jakobi ema on näiteks 76. Muidu elatakse keskeltläbi 58 aastaseks.

Täna kohtasin orbudest tüdrukuid, kel mõlemad vanemad haiguse tagajärjel surnud. Viis last elavad täiesti omapäi, riieteks ainult koolivorm ja koolikingad, vanim 14-aastane tüdruk on kõigile ema eest. Selline olukord ei ole ainulaadne erand. Nende pääseteeks on valgete inimeste rahadega rajatud orbudekodud, kus söök-jook laual ja koolihariduse eest tasu garanteeritud. Saan juhuslikult kokku ühe sellise orbudekodu pidajaga. Ukraina ärimees, kes eelmises elus kõvasti mammonat kokku ajas ja rahatähti luhvtitas, pöördus usku, otsustas kolida Keeniasse ja rajas oma rahadega kaks orbudekodu.

Aga, pürgiteema juurde tagasi.

Toidujäätmete kõrval rippuv kilekott on äravisatud paberite jaoks. Need lähevad söögi jaoks lõkke alustamiseks. Süüa tehakse enamasti maja ees pajas sütel, mille peale asetatakse keema alumiiniumpott. Natuke meenutab mini Green Eggi, kui võin sellise võrdlusega üldse lagedale tulla. Aastaringi söögitegu nagu matkal või vanakooli grillil suvel suvilas.

Täna nägin külas restorani (loe: söögikuuri), kus lõke oli tehtud laineplekist restoraniruumi sisse. Alguses arvasin, et restoran põleb. Läbi plekk-katuse immitses igast praost hullult suitsu. Tagauksel usinalt askeldavate naiskokkade nägudelt ei lugenud ma mingit paanikat välja, järelikult nii see toidutegemine igapäevaselt käibki.

Sisenedes oli tunne nagu oleksin tuulutamata suitsusaunas, tõeline inferno, silmad hakkasid vett jooksma ja suits tahtis hinge matta.

Kliente jagus. Eelistasin süüa lahtise katusealusega putkas friikartuleid, mille rasva loputasin alla Fantaga. Õhtusöögiks praen naabrite õnnelike kanade mune.

Edasi suundume Lauraga vanaema elamise juurde.

Elevust tekitab onni nurgas pikutav madu-uss. Mulle tundub, et võiks olla hirmus, kui uinaku ajal külje alt vonkleva olendi leiad. Aga kohalikud jooksevad hoopis kokku, et ussi ilu imetleda. Vanaema onni tagaukse kaudu läheme Lauraga mingite tundmatute naabrite poolelioleva ehitise õuele. Seal ei ela praegu kedagi.

Vapper väike plikatirts tutvustab käega viidates nende prügimäge ja aia keskel asetsevat prügi sorteerimisplatsi. Mina näen korralikku Aafrika kivimaja vastu vaatamas, kus õuel paar palmi ja mõned lopsakad troopilised põõsad. Selgub, et peame keset õue kogu mu koti sisu laiali laotama.

Edasine tegevus kuulub juba müstika/naera-või-nuta valdkonda. Katkised tassid ja mittetagastatav klaastaara tuleb heita kaugele järgmiste naabrite aia lähedale põõsasse. Plastmasskraami virutame kaarega palmi alla. Järele jäävad tühi tikutops ja kasutatud ripsmetušš. Need võtab Laura endaga kaasa, ise saagi üle silmnähtavalt rõõmsameelsemaks muutudes.

Vean kihla, et juba täna õhtul unistab ta enne magamajäämist peegli ostmisest, mille abiga saaks end pühapäevase kiriku jaoks üles vuntsida. Laural on juba punumissalongis teha lastud imetabased sümmeetrilised patsiread ja perfektne krunn. Nende tegemiseks pidi tüdrukuke vähemalt kuus tundi rahulikult liigutamata paigal istuma, samal ajal kui juuksur ta valitud pikendused oma juustega ühte punus. Ainult meik oligi tal veel õnnest puudu.

Kuhu küll planeet sellise prügikorraldusega jõuab, sellest mu naabripere täna ei mõtle. Mina, näete küll, pea pool ülejäänud õhtut. Homme on jälle päev. Päike tõuseb, emadel vaja lapsed kooli saata, pesu pesta, tuba kraamida, söögikraam koju kohale tarida ja õhtul näljased suud toita. Nii päevast päeva ja aastast aastasse. Naeratus näol ja elurõõm silmades.