Teatriarvustus: “Protsess”. NUKU & Viljandi kultuuriakadeemia

"Protsess" I Foto: NUKU

Maalt linna tulnud ambitsioonikas noormees Josef K töötab pangas soojal kohal, hindab väga oma positsiooni ja pingutab selle säilitamise nimel. Kolmekümnenda sünnipäeva hommikul esitatakse talle süüdistus ning algab protsess. Milles teda süüdistatakse? Milline on tema kuritegu? Kas ta on mees, kes kaotab kõik, sest keegi esitas tema peale valekaebuse, või on see enesest teadlikuks saamise protsess, mille eesmärk on inimest õigele teele juhatada?„Protsess” on psühholoogilist, füüsilist ning nuku- ja visuaalteatrit siduv noortelavastus, mis käsitleb inimeseks olemise baasteemasid. (Lavastuse tutvustus)

Lavastus: Protsess
Lavastaja: Taavi Tõnisson
Teater:  NUKU ja TÜ Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti 12. diplomilavastus
Kestus: 1 tund 50 minutit
Esietenduse kuupäev:  11. september

Kõigepealt vaatasin peeglisse ja küsisin, mida tead sina, sitavares, Kafkast või teatrist? Aga miks ma peaksin teadma? Miks ma peaksin teadma, milles mind süüdistatakse? Või mida lavastaja, dramaturg või näitlejad mõtlesid? Miks ma …?

Josef K. silmis, suul ja kogu kehahoiakus oli sama küsimus. Miks ma peaksin teadma, vastu hakkama või ennast kaitsma? Ja kogu ülejäänud trupi kehakeel väljendas selle küsimuse üle imestust ja pahameelt.

Traditsiooniliselt on kaldutud “Protsessi” lugema kui indiviidi võitlust hingetu ja anonüümse bürokraatiamasinaga, tema esialgset vastupanu ja lõpuks jõuetut allavandumist. NUKU lavastus ei välista seda tõlgendust, kuid kõnetama hakkas mind hoopis muu – sündmusi pidevalt jälgiv mass, mis võimaluse tulles võttis sõna, sõimas, kordas ja hüsteeritses. Niimoodi massid käituvad.

Alguses tundus see lihtsalt huvitava võttena hoida kõik näitlejad lava ääres – las noored vaatavad ja elavad kaasnäitlejatele kaasa. Lavastuse keskel muutus seos massikäitumisega aga nii tugevaks, et ülejäänud etenduse aja lasin ennast sellel kanda, nauditavalt täpne kokkumäng ja liikumine. Omamoodi ajusisene link tekkis filmiga Bohemian Rhapsody, kus Freddie Mercury suhu oli pandud sõnad: su ümber lendavate äädikakärbeste järgi tead, kui oled üdini mäda. Ümber Josef K. tiirelnud seltskond oli kui parv äädikakärbseid, kellel oli tegelikult ükskõik, milles peategelast süüdistatakse või äkki isegi ei süüdistata, peaasi et on põhjust kohale lennata. Kusagilt inimlike omaduste mädalehka ju alati levib.

Detaile oli kuhjatud rikkalikult, oleks isegi leppinud vähemaga, sest detailide rägastikus hakkas tähelepanu hajuma. Juba teist lavastust järjest pean imetlema kunstniku leidlikkust, kuidas väike lava elama panna ja mõne liigutusega luua näilisus suurest muutusest. Paistis, et näitlejad tundsid ennast kunstniku keskkonnas mugavalt.

Lavastus pakkus tõelist tõlgenduste pillerkaart, samas hoidis rõhutatud teatraalsus vaataja turvaliselt distantsil. Neile, kes Kafkat põhjalikult ei tunne (nagu mina), oli väga vabastav võimalus oma tõlgendus üles ehitada. Seepärast pidin lõpus veidi pettuma. Ei, mind ei seganud, et Josef K. kõri jäi läbi lõikamata. Etenduse lõpudialoog oli mu jaoks a) arusaamatu, b) publikut alahindav, c) lihtsustav, d) ebakindel. Nagu ei võikski lubada, et publik Kafka ja “Protsessi” järel ilma selgete vastusteta koju läheks.

Aga miks ma peaksin teadma? Miks ma peaksin teadma, milles mind süüdistatakse? Või mida lavastaja, dramaturg või näitlejad mõtlesid?

Peep Ehasalu

Peep Ehasalu

Peep Ehasalu on kirjanik, toimetaja, Eesti Inimõiguste Keskuse meediajuht ja Arvamusfestivali vabatahtlik. Loe artikleid (16)