Tähelepanu! Järgneb ülimalt enesekeskne lugu, mida loodetavasti mahendab huumor, killuke eneseirooniat ning lõppkokkuvõttes inimsuhete hoidmise idee.

Mu ema on väitnud, et laulsin juba 2-aastaselt ja väga puhtalt: “Mõmmi, mõmmi, väike karujõmmi …”. Mulle meeldib uskuda, et muusika on mu kutse, mu anne, mu lohutus ja täitumine. Et muusika ja oma hääle kaudu saan ma kõige paremini end väljendada ning veidikenegi maailma ilusamaks teha.

Kuigi on kena uskuda, et ma olen lauljaks sündinud, on selge, et ka kasvanud. Esiteks juba seepärast, et mu ema oli laulja. Mitte et ta oleks mind otseselt suunanud või tõuganud, vastupidi, mu areng oli väga mu enda valikute küsimus. Kuulasin küll seda muusikat, mida mu ema kodus kassettidelt kuulas – peamiselt rhythm & blues’i ning see tunnetus mõjutas mind terveks eluks – aga iial ei saatnud ema mind lauluvõistlustele ega olnud tal ka ideed, et minust peaks muusik saama. Noorena tundus mulle, et ta ei toeta mind piisavalt. Nüüd alles saan aru, miks see võis nii olla – sel ametil on palju varjukülgi ja valu, mis pole sugugi muusikaga seotud.

Mul on väga hea meel, et kuigi mind lapsena paelus beat-muusika, mida ema ise esitas ansamblis Fix ning esitasid mu lapsepõlvelemmikud, pandi mind ikkagi õppima ka klassikalist muusikat. Olen selle hariduse eest väga tänulik ning klassika on olnud tasakaalustav ning toetav just hilisemas eas. Heliredeleid harjutades ja solfedžot puredes see nii muidugi ei tundnud. Aga igas raskuses on ka ilu ja minu ilusad hetked olid siis, kui sain klaveril mängida romantilist muusikat.

Kuigi, mis seal salata – mind tõmbas popilava, see sära ja glamuur, millest sain esmaskordselt aimu 7-aastasena, kui käisin korduvalt kinos ABBA filmi vaatamas ja nutsin iga kord, kui lõpus kõlas “Thank You For The Music”. Midagi nii kurbmagusat oli selles laulus. Ilu ja valu samaaegselt, mida võimas muusika suutis veelgi paisutada. Just seda ilu ja valu sain ma hiljem oma lavaelus tunda.

Teismeiga: lauljaks Whitney Houstoni pärast

Teismelisena vaimustusin Whitney Houstonist ja olen teda nimetanud  oma ainsaks lauluõpetajaks, tema albumeid kogusin meie Soome peretuttava kaudu. Kõik oma teismeliseaastad, ema juures Lasnamäe korteris, huilgasin ma õhtud läbi koos oma lemmikuga laulda vokaaltehniliselt nõudlikke laule. Mu ema töötas varietees ja seega jäin ma hiliste õhtutundideni üksi koju. Kui olin tulnud muusikakoolist ja ära õppinud, panin jälle peale Houstoni plaadi ning üürgasin valjult kaasa. Tol ajal ei teadnud Eestis veel keegi sellisest lauljast – välja arvatud mõned muusikud, mina ja muidugi tahes-tahtmata mu naabrid! Tehnilised momendid, häälevarjundid, hingevõbinad ja milline dünaamika – see oli minu häälekool!

Ma olin vapustatud, kui juhtusin Soome TV-st mõnd Houstoni videot või live-esinemist nägema. Just tema pärast tahtsin ma saada lauljaks – nõnda särada ja publikule anda.  Ja need meloodilised, tohutu ulatusega laulud! Mul tuli oma ugrilase häälekest venitada afro-ameerika võimsa hääle järgi! Ja ma venitasin nagu venitatakse väikeseid balletitüdrukuid spagaati tegema. Vaatamata “isehakanud häälekoolile” ei teinud ma iial oma häälele haiget nii nagu paradoksaalselt võib juhtuda kogenud lauluõpetajatega õppides. Küllap on siiski küsimus ka loomulikus andes ja tunnetuses. Lisaks tehnikale venitas mind seesmiselt ikkagi see armastus muusika vastu ja tänulikkus. Laul oli kui palve. Küsimus ja vastus samaaegselt.

Oma lemmiku järgi lasin endale teha ka keemilised afrolokid. Samuti olen oma nägu tumedamaks tooninud ning samasuguseid kleite lasknud õmmelda – nüüd tehakse sellist maskeraadi saates “Su nägu kõlab tuttavalt”.

Ma olin tõeline fänn ja siiani, kui kuulen poes raadios tema häält, ma tardun. Panen poekorvi maha, seisatan ja kuulan laulu lõpuni nagu kuulaksin hümni. See ei saa olla minu jaoks taustaks.

Kui noor inimene miskit omandab, tahab ta seda muidugi ka näidata. Eriti kui su ema on laval ja su lemmik veel suurematel lavadel. Jah, ka minul oli suuri unistusi. Andsin kodus inglisekeelseid intervjuusid – muidugi omaette, pidasin Grammy-kõnet!

Aga alustada sain ma enda näitamisega saates “Kaks takti ette”. Kibelesin aastaid telesse aga ema arvas alati, et ma pole valmis. Olin 17, kui mulle aitas pelgalt kodus laulmisest. Olin võistlemise jaoks üsna tagasihoidlik. Tagasihoidlik oli ka tolleaegne ainus staarisaade – lauljad olid kodustes riietes, heli ja valgus olid kehvad, suurejoonelist show’d, nagu nüüd püsti pannakse superstaarisaates, ei olnud. Ainult algajad lootust täis lauljad. Aga võitlusvaim minus virgus, kui kuulsin kommentaari, et pole siin miskit võistelda, et “venelane niikuinii võidab”. Tookord oli favoriidiks Jaak Joala õpilane Tanja Izotova, kes laulis kõva vokaaliga ja kandis litritega kostüümi. Olles veidi solvunud, valisin minagi finaaliks vokaaltehniliselt keerulise laulu ning panin selga litritega pluusi!

Izotova ise ütles mulle finaali eel: “Tõ budežh pervõm!” (“Sa võidad!”). Ja tõesti, võitsingi. Kuigi, eks võistlused loome vallas on meelevaldsed ja alati subjektiivsusest lähtuvad. Kes on žüriis ja mis maitse või tuju neil on, või kes on kelle tuttav.

Tookord ei kaasnenud võiduga mingeid plaadilepinguid ega miskit. Võtsin oma auhinnad – CD-mängija ja mikrofoni vastu, olin uhke ja õnnelik, kuid sellele suurele aplombile järgnes vaikus. Olin nõutu. Istusin  kodus telefoni lähedal. Hankisime isegi automaatvastaja, et kui miskit…aga ei midagi. Samal ajal lõpetasin kooli ja kuigi olin eeskujulik õpilane, ei jõudnud ma ära rõõmustada keskkooli lõppemise üle, sest mul oli unistus…saada kuulsaks lauljaks. Kuulsus polnud enam vähetähtis. See sai mingil hetkel pea sama tähtsaks kui muusika ise. Kuna mul polnud veel päris oma muusikat, olin ma sõltuv pakkumistest. Tegelikkuses ma isegi ei kujutanud ette, et võiksin teha oma laule, ajada ise oma asju. Arvasin, et piisaks laulmisest.

Neiu mustas kleidis

Ühel õhtul tuli see kõne, minu võimalus end rakendada! Telefon helises ja teiselt poolt toru kostus: “Mina olen Kotkas. Kuule, meil oleks vaja sellist power-vokaali!” Järgmisel hetkel lendas Kotkas mulle oma vana Pontiaciga järele ja mängis mulle autos Haddaway “What Is Love” lugu ning ütles, et vaja oleks “loomahäälega naist”. Sellest järgmisel hetkel olin ma kusagil pimedas Kalamaja stuudiourkas ning tegin oma kõrgemaid ning valjemaid hääli. Mehed kuulasid ja olid rahul. Sellest sai hittlugu, mille järgi paljud eestlased mind vaid teavadki.

Ansambel 2 Quick Start sai üheks mu “töökohaks” ja võimaluseks saada lavakogemust ning teenida taskuraha iseseisvaks eluks. Nad olid populaarsed, lauluväljakutel oli tuhandeid inimesi. Ma tantsisin laval mu elu kõige lühemas kleidis ja pikkades saabastes ning lõugasin laulda.

Kõvast, kõrgest, pikast noodist loos “Neiu mustas kleidis” sai mu leivanumber ja leivaraha.

Tunnistan, et olen tuntuse-eufoorias teinud mõningaid jaburaid häälitsusi, mida tahaks igaveseks fonoteekidest kustutada! Aga seda minult oodati ja ma täitsin kellegi soove.

Tegelikkuses tõmbas mind teistlaadne muusika – gruuv, soul ja funk! Seda viljelesin ma ansambliga ”Con Spirito” väiksemates saalides – Von Krahlis, Cafe Amigos. Ja päris suur oli mu soov minna USA-sse. Tegema seda oma lemmikmuusikat, päriselt! Kogusin esinemistega ning raadiotööga raha ja sõitsingi. Olin siis 19-aastane.

Ameerikat avastamas

Minu Ameerika unelma peatükk oli lühike. Õigemini oli kaks lühikest peatükki. Tagantjärele mõeldes oli see üks halenaljakas kogemus, õigemini kogenematus – ma olin lihtsalt väga naiivne. Asusin “maailma vallutama” usus, et vaid andest, töökusest ja muusikaarmastusest võiks piisata. Aga selles äris on trügijaid meeletult ja tundlikumad jäävad alla. Pealegi on vahendid alatud. Kuigi see peatükk võiks huvitada kõige rohkem just kõmuajakirjanduse huvilisi, ei ole mul tahtmist sel palju pikemalt peatuda. Siiski lühidalt kokkuvõttes, kahel korral olid mul manageriga sarnased kogemused.

Kõige pealt rõhuti ikka välisele – minu lillelised romantilised kleidid vahetati kohe välja seksikama “outfiti” vastu. Minu muusika ja väljanägemine olid LA jaoks liiga vanamoelised. Minu jaoks oli kõige seksuaalsem muusika ise, kuid kuna arvati, et riietus peab olema kutsuvam, siis mängisin seda mängu teatud maani kaasa. Seda nii 2 Quick Stardis kui mõnele ajakirjale poseerides. Neid fotosid on kummaline oma poegadele näidata ja ega nad tegelikult ei usu ka, et see on nende ema.

Mõned korrad, kui sain kuulsates stuudiotes ette laulda, kuulsin muusikaprodutsentidelt kiitust, kuid “asjaajamine” pidi hakkama käima ikkagi…läbi kehalise tasu, loomulikult. Mind vaevas pidev koduigatus.

Käisin duši all ja katusebasseinides ujudes nutmas ning minuni jõudis arusaam, et ilma ennast murdmata ning seksuaalse vastutulekuta ei ole mul selles “säravas showbusiness’is” midagi teha.

Ma sain tulema õige vara. Ja samas, viimasel hetkel. Ma mäletan siiani isegi ähvarduste tooni, kui kohvritega põgenesin.

Ma igatsesin tõesti väga oma kodu – oma metsa, kus olin harjunud üksi kondama, oma Vanamõisa järve ja Õhne jõge, oma vanaema. Võite ju naerda, aga nii see oligi. Kõige selle maailmavallutamise rumala soovi kõrval oli üks soov veel suurem – olla vanaema kõrval, kui ta sureb…ja kui ta veel elab. Tänutäheks, et ta mind kasvatas. Isiklikud suhted olid mulle olulisemad kui karjäär. On alati olnud ja jäävad olema. Ma näen neid inimesi, kes karjääri nimel on kõigeks valmis. Need ei ole minu inimesed.

Tagasi Eestis

Eestisse naastes valdas mind osaliselt rahu, teisalt pettumus, loomulikult. Püüdsin siis siin väikeses kodus ajada oma “souliasja”. Ja astusin veel korra analoogse kogemuse otsa, õigemini ämbrisse. Seda mõned aastad hiljem, kui üks Londoni manager kuulis mind klubis “Hollywood” house-muusikat laulmas, kui soojendasin tema artisti Kym Mazelle’i. Ta oli mustanahaline nagu need eelmisedki mehed, aga tal oli abikaasa! Ja ma läksin. Elasin tema juures. Kordus sama. Stuudios oli mul menu ja ma mäletan sedasama ütlust: “This girl’s got talent!”. Aga manageri juures pidin ma end öösiti lukustama oma tuppa ja kui algul lasti mul rahulikult muusikat kuulata, sellele pühenduda, siis tasapisi hakati ikkagi mõista andma, et tasuta lõunaid pole.

Ühel päeval näitas selle manageri naine mulle “linna” ja vedas mind sekspoodidesse. Mulle tutvustati abivahendeid, millest mul polnud aimugi. Ja siis nägin tema kollektsiooni neist ta kodus. Kõik jutud käisid ainult seksi ümber, mulle toodi näiteid tõeliste artistide hüper- ja homoseksuaalsusest ning nende külalised ning koristajagi olid vägagi sensuaalsed. See manager, nimesid nimetamata, kes ajas tollal ka tõesti tuntud artistide asju, jäi magama õhtuti valjuhäälsete action-filmide saatel. Ma tundsin taas, et olen täitsa vales kohas.

Esialgne viisakus asendus nõudmistega. Aga seekord sain ma managerile pakkuda ninanipsu, milletaolist ta vist elus polnud kogenud. Ja seda täiesti planeerimata. Põhjad on põrkumistega. Ühel masendushetkel helistas mulle sealsamas Londonis töötav Universal Music Jazz osakonna juhataja Wulf Muller ning teatas, et ta tahaks minuga kohtuda. Et ta on kuulnud mu “Tule mu juurde“ albumit ja tahaks selle avaldada. Leppisime kohtumisaja. Mainisin seda manageri assistendile, kes oli üldiselt meeldiv noormees, ent tema kaudu sai sest teada muidugi manager ja oli raevus. Ta sundis assistenti minuga kohtumisele Universali kontoris kaasa tulema, ent ma suutsin ta maha raputada – see oli minu asi, minu muusika. Ilma teie tiirase ja alatu ärakasutamiseta!

Selle kohtumise tagajärjel sain ma uue usu. Muidugi lahkusin ma manageri majast ja Londonist. Mul oli uus eesmärk – salvestada Universalile uus plaat! Pöörasin aastateks selja rhythm & blues muusikale, jagasin ära oma “musta muusika” plaadid. Pühendusin jazzile ja omaloomingule.

Ma võisin olla mina ise ja keegi pidas seda unikaalseks!

Mulle anti vabad käed, keegi ei öelnud, et pean oma stiili muutma või kaalust alla võtma. Ma taipasin, et olin enne asju ajanud enda jaoks valede inimestega ja võib-olla isegi tahtnud kuuluda valesse kategooriasse, popimaailma. Nüüd saadi minust aru, ma võisin ja pidingi olema oma nägu.

Nii ma valisin oma muusikud, kellega salvestada, kaasmaalased, kuigi mul oleks olnud võimalus ka töötada välismaa muusikutega. 2003. aastal ilmus mu esimene rahvusvaheline album “What Colour Is Love”. Lisaks inglisekeelsetele lauludele esitasin ka emakeelseid palu. Rahvusvahelised kriitikud olid soosivad, publiku vastuvõtt soe, sain tutvustada end Euroopa “The Rising Star” tuuril, kus enne mind olid osalenud mu kõige lemmikumad jazz–artistid. Albumite kataloogis oli minu nimi peale Herbie Hancocki. Mu laul oli kogumikul “Famous: The Finest Female Jazz 3”, kõrvuti Diana Kralli, Lizz Wright’i, Norah Jones’iga.

Minu aktsiad tõusid enneolematult kõrgele ka Eestis – mulle jagati kõikvõimalikke muusikaauhindu, tunnustusi. Väliselt oli see vist mu muusikaline kõrgaeg. Kuigi mu küpsemine muusikuna oli veel väga pooleli, mu hääl ei olnud veel sugugi nii varjunditerikas. Polnud veel küllalt elust läbi käinud.

Sel ajal kui ma oleksin pidanud “rauda taguma, kuni raud on kuum”, esinema, otsima kontakte, reisima, olema rohkem trügiv, toimus aga taas midagi, mis tõmbas mind tagasi koju. Ma armusin oma kitarristi ja leidsin, et hotellides ja lennujaamades elamine pole minu jaoks. Niisamuti ei olnud minu jaoks olulised säravad seltskonnaüritused ja uued avanevad võimalused. Mind paelus enam mõte oma kodust ja pereelust. Ühtlasi oli see aeg, kus plaadimüügid hakkasid kolinal kukkuma, artistid iseseisvusid, et olla sõltumatud plaadifirmadest. Peamiseks sai kontserttegevus, ainus võimalus oma plaate müüa. Nüüdseks on isegi plaadipoed kadunud.

2005. aastal ilmus veel teinegi rahvusvaheline album, “You Bring Me Joy”, kus ma sain oma armastatud kitarristi enda nime kõrval albumil esitleda. Polnud midagi olulisemat minu jaoks kui  lähedussuhted. Suurest maailmast valisin ma vaikse väikelinna elu, kus vaikuses ja rahus last kasvatada. See oli mu isikliku elu üks õnnelikumaid aegu. Mul oli nüüd kogemus, et saaksin rahvusvaheliselt ka taseme poolest hakkama, aga et see elustiil ei sobi mulle. Muusika on mu hinge palsam, aga see, mis toimub selle ümber, pole see. Pole see, pole see, pole see…

Püüdsin veel oma väikese poja kõrvalt reisida, kuid see valu, mis mind läbistas, kui mu poja õrn hääleke telefonis midagi ütles ja mina olin kusagil välismaa jazzklubis! See oli väljakannatamatu. See tundus mõttetu. Ja ma ei mõista, kuidas saab tegelikkuses üks (artistist) ema oma last jätta. Ja ma ei jätnudki neid iial. Püüdsin veel mõnel korral poegi välismaale kaasa võtta, kuid mu äratundmine oli selge. Väiksed lapsed ja artistielu ei sobi kuidagi kokku. Ja ma mäletan aegu, kus kärutasin enne kontserti last magama või kui salvestasin oma “Ema laulud” ja “Kohtumistund” plaate kodus vaid hetkedel kui laps magas. Olles ise väsinud, aga ometi ma püüdsin ka emaks olemise kõrvalt oma muusikutööd teha nii kuis suutsin. Mu lapsed pole pidanud tundma minust puudust. Mu süda on seetõttu kerge.

Jäin väikesesse Eestisse, kus on ehk vähe esinemisi ja publikut, kus nn süldi- ja haltuuramuusikul on enam tööd kui peenema hingega  tegutseval muusikul, kuid olen saanud hakkama. Mul on lojaalsed kuulajad ning mu muusika pole miskit kaotanud, vastupidi – igatsus muusika järele on mu häälele ja hingele head teinud. Ning ma ei pea otsima suurepäraseid muusikuid väljaspool Eestit, nad on siinsamas olemas! Olen tänulik kõigile neile, kes on mu muusikat täiustanud. Olen tundnud lõpuni mõistmist just muusikas, suurepäraste muusikute kaudu.

Grammy-kõne jääb nähtavasti pidamata

Käisin sel sügisel üle aastate taas välismaal esinemas, lastel oli koolivaheaeg! Stockholm Jazz Festival. Sain taas tõestust – kodus on parem, ükskõik kui hea oleks vastuvõtt. See on minu valik.

Vaatamata mu ebaartistlikule äratundmisele, on mul olnud võimalus kohtuda parimate jazzmuusikutega, sest maailm on lahti ja nad tulevad Eestissegi. On maagiline, kuidas võib nii juhtuda, et saad duetti laulda oma kõige lemmikumaga, sest ta ise avaldab selleks soovi. See oli maagiline kuupäev – 12.12. 2012, kui laulsin koos Kurt Ellinguga, maailma parimate sekka valitud meesvokalistiga. Vähe sellest, ta pakub sulle laulmiseks lugu, mida sa mäletad oma lapsepõlvest! Rhythm & Blues! See oli minu jaoks üks emotsionaalsemaid kõrghetki. Aga niisama kõrged on hetked mu enda muusikutega, kui tõesti saan muusikas lennata. See on suurim tasu mu valikute eest. Ma pole pidanud edu nimel kedagi ära kasutama. Ma pole astunud üle laipade ega müünud oma hinge, ning mind pole ära kasutatud. Ma olen vaba. Mis sest, et polegi superstaar ja et Grammy-kõne jääb nähtavasti pidamata.

Superstaaride elu ei maksa kadestada. On paradoksaalne, et maailma kõige vägevamad superstaarid, sealhulgas mu enda teismeliseea iidol, Whitney Houston, on lõpetanud nii halastamatult traagiliselt. Sul võib olla lisaks jumalast antud andele ja kuulsale suguvõsale kogu maailma edu ja raha, miljonite imetlus, kuid särava välise fassaadi taga varitsevad sõltuvused – depressioon, lahendamatud pereprobleemid, lõputu üksildus. Taoline elu on inimhingele väljakannatamatu. Sind armastatakse ja vihatakse samaaegselt. Sind kasutatakse ära ja jumaldatakse, jah. Aga inimene pole jumal. Ta on kõigest inimene. Ja kui ta peab enda kaitseks kasvatama tohutud müürid, siis ta võib end ise sellesse kivisse elavalt müürida. Ainus pääsetee võiks olla tugev loomus ja teadlikkus ning ka omalooming, milleni enamik lauljatest ei jõua ja nii sõltuvad nad alati kellestki teisest. Neid kujundatakse, nii muusikaliselt kui väliselt. Nad on mõnes mõttes nagu naerunäoga maalitud klounid, ent klounimaski taga on murdunud, muserdatud hing.

Väikeses Eestis on see superstaarimäng loomulikult ohutum. Superstaariks võib saada ka lihtne naabripoiss, nii nagu Eesti publikule enamasti meeldibki. See on meie kultuur. Olen nüüdseks kohanenud, õppinud. Kui noorena püüdsin ka seda malli – laulda suure häälega ja olla publikule kättesaamatumates kõrgustes, siis mõistsin, et palju inimlikum ongi loomulik laulmine, läbi omaenese hinge, tänulikkuses ja alandlikkuses elu ees. Siis, kui edevus taandub ning tähtsaimaks saab puhas muusika ning sa veel suudad ka elada selle ideaali järgi, millest räägid, laulad. Alles siis võib looja tõeliselt publikut puudutada, usun ma. Eestis on liiga lihtne jõuda tippu – viis suuremat kontserdisaali, mõned telekanalid, ajakirjade, -lehtede esikaaned ja ongi ring täis! Pidevalt pead midagi välja mõtlema ja uuenema. Samas endaks jääma.

Noori lauljaid on sadu, üle neljakümneseid üksikuid. See on mõnes mõttes ebareaalne amet. Ja lihtne pole see ammugi. Kui ei taha esineda varajastel hommikutundidel ööklubides, firmapidudel, juubelitel, muusikalides või kaubanduskeskuste “tudish-piip” vahel, siis ei elatu ära ja pead midagi muud tegema hakkama.

Kui aga oled tõesti Eesti mõistes superstaar ja esined kõikides nendes kohtades, on oht läbi põleda, sest teenid muusikat vaid raha ja välise edu pärast.

Ühtlasi on taolise amokijooksu taga ka hirm, et oled asendatav. Valikute küsimus. Kui valid selle, et esined vaid kontserdivormis ning soovid et sind tõesti kuulataks, on tööd vähem, aga see-eest koged ka armsaid hetki, kus kuulaja on sulle tõesti lähedal. Võite ilma turvameesteta vahetada muljeid, avaldada toetust üksteisele.

Eesti publiku maitse on pigem jutustavad laululoojad kui tehislik glamuur, millel pole suuremat sügavust. Kõige tüütum väikesel maal oma asja ajades on see enesereklaam ning igat laadi asjaajamine. Sellest ma väsin tõesti, pealegi tuleb eetiline piir ette. Ma olen muusik ja mitte turundusjuht, kes püüab ennast teistele maha müüa. Olen tüdinenud reklaamlausetest, kus kõik artistid on “kõige säravamad”, “palavalt armastatud”, “rahvusvaheliselt tunnustatud”. Tegelikkuses on kõike liiga palju ja samas endale sobivat annab meelelahutuse, enesetõestuse ja edevuse laadal otsida. Seda enam, et lolluse hääl on alati kõvem, sügavus tasasem ja väliselt vähem silmapaistev.

Aga muusika on ikka püha. Need muusikalised hetked, mis ma valin, on alati kosutavad. Ja lõpuks pead olema valmis ka selleks, et nooruse energia ja auahnus on tugevam ning varem või hiljem juhtub see ikka – su aeg saab läbi. Isegi, kui oled muusikalises mõttes heas vormis, sa lihtsalt ei viitsi enam trügida ja end pakkuda. Ootusest, et sind tunnustatakse ja esinema kutsutakse, tuleb õppida ka lahti laskma, kui ei taha kõrgelt kukkuda või leidma teisi loomingulisi eneseväljendusviise.

Näete, mina olen hakanud kirjutama. See on midagi, mida saan teha kodus. Lapsi koolist koju oodates. Loodan, et muusikaarmastus on selleski tegevuses sees ning mu sõnad ja mõtted suudavad heliseda niisamuti kui helid muusikas, mida armastan. Mu hing saab olla rahul vaid kodumaal olles. Siin on kõik tuttav – metsarajad, järved, jõed ja inimesedki, olgugi et paljud neist on kinnised, äraarvamatud. Aga kõva koore all on kõigil ikkagi tuksumas pehme süda.

Mind peetakse diivaks, paljud nimetavad jazzlauljaks. Määratlus “diiva” on Eesti mõistes naljakas. Laval jah, tõesti, aga tegelikkuses ei ole sugugi haruldane, kui diiva peab oma esinemiskleiti mõnes kempsus vahetama või sukkpükse autos jalga tõmbama. Suvel, kusagil kirikuõue ukseta välikempsus, kui käimla lõhnabukett seguneb õitseva angervaksa aroomiga ja ritsikad siristavad, linnud laulavad, võib see diiva elu tunduda romantilisemgi kui mõne superstaari tüütuseni samu nõudmisi täitev backstage! Ja ka jazzlaulja ei saa Eestis päriselt olla, see lihtsalt ei kanna välja.

Tegelikult mõtlesin ma enda jaoks välja sobivama määratluse – ma võiksin olla kodulaulja! See, kes laulab oma kodus, igatsusest ja hingekodust, ega unista ammu enam superstaariks saamisest. On palju olulisemaid, sügavamaid teekondi käia.