Lõuna-Aafrika Vabariik – paik, kus loomad on tähtsamad kui inimesed. “Ärge te öösel igaks juhuks välja minge. Me oleme viimasel ajal näinud majade vahel leopardijälgi. Siia on ilmselt kolinud noor leopard, kellel pole veel oma territooriumi”. Selline tervitus võttis meid vastu Cheetah Innis, Krügeri rahvuspargiga piirnevas puhkekülas Hoedspruiti lähedal, Lõuna-Aafrika Vabariigis.
Olime koos poja Johannesega (kes toona oli 12-aastane) saabunud rendiautoga pärast kuue ja poole tunnist autosõitu Johannesburgist ja vaatamata reisiväsimusele põlesime soovist Aafrika loodust uurida. Augustikuus on lõunapoolkeral talv – puud on raagus ja öösel on päris jahe, nii umbes 10 kraadi. Aga taevas on selge ja pead kuklasse ajades saab otsida Lõunaristi ja teisi meile tundmatuid tähtkujusid.
Cheetah Inni omanikud olid hiljuti Hollandist siia kolinud Peter ja Michelle, koos oma teismelise poja ja kahe koeraga. Seni panganduses tegutsenud inimesed tegid elus kannapöörde ja otsustasid LAVi puhkeküla osta.
See leopardiprobleem paistab olevat tõsine – õhtul riisub Peter auto taga rehvi lohistades liiva ära ja hommikul on tõepoolest leopardijälgi näha. Leopard oskab suurepäraselt valvet pidada. Teada on juhtumeid, kus leopard elab kellegi farmis ja inimesed teda isegi ei märka, ainult turvakaamera salvestustelt on liikumist näha.
LAVi kõige tuntumasse safariparki, Krügerisse, on Cheetah Innist umbes pool tundi autosõitu. Sinna sõidame rendiautol Johannesega kahekesi. Olen kunagi Keenias saanud psühhotrauma sellest, kui käisin safaril turismigrupi koosseisus ja sellist kogemust ma enam korrata ei tahaks.
Loodust vaadelda tuleb ikka privaatselt, mitte käratsevate saksa pensionäride salga keskel.
Krügeri pargis saab autoga vabalt ringi sõita. Seal on nii kruusakattega kui asfaltteid. Kiirusepiirangud on üldjuhul 30-40 km/h ja autost välja tulla on rangelt keelatud. Politsei mõõdab kiirust hoolikalt ja ka mul õnnestus kiiruse ületamise eest umbes 20 eurot trahvi saada.
Loomi on Krügeris palju – erinevat sorti kitsed, sebrad, kaelkirjakud ja elevandid kõnnivad sageli lihtsalt üle tee ja neid näeb paari meetri kauguselt. Lõvide ja leopardidega on keerulisem, nende nägemiseks peab ka õnne olema. Vahel ei näe isegi tunni aja jooksul mitte ühtegi looma. Loomade märkamiseks peab silm selle tegevusega harjuma ja üldiselt ei saagi üheaegselt autot juhtida ja võsa uurida. Seetõttu on safaripargis sõitmine võrreldav autoralliga – tiimis peab olema nii piloot kui kaardilugeja (või siis loomademärkaja). Binokkel on selle tegevuse jaoks hädavajalik ja pildistamiseks on vajalik teleobjektiiv – mobiiliga üldjuhul autost loomi ei pildista.
Reeglite kohaselt ei tohi ka akent avada (teoreetiliselt võib lõvi teie pea otsast hammustada… hoopis reaalsem oht on aga paavianikarja rünnak). Krügeris on heaks tavaks ka see, et külastajad informeerivad üksteist haruldasemate loomade asupaikadest. Näiteks saime meie vaadelda leopardi puu otsas impalat söömas tänu sellele, et üks lahke inimene meile koha kätte juhatas.
Loomad on aktiivsed videviku ajal ja see toob endaga kaasa uue väljakutse. Nimelt tuleb külastajatel pargist lahkuda päikeseloojangu ajal, mis on talve perioodil umbes kell 18. Pimedaks läheb äkki ja pargi väravad pannakse halastamatult kinni.
Olime Johannesega vahetult enne pimedaks minekut märganud 7-pealist lõvikarja, kes meie auto juurde tuli ja kellega meil õnnestus (küll läbi auto klaasi) paari meetri kauguselt tõtt vaadata. See oli niivõrd meeliülendav kogemus, et unustasime igasuguse ajataju ja kui lõplikult pimedaks läks, olime pargi väravast veel umbes 20 km kaugusel. Jäime rohkem kui
pool tundi hiljaks ja oli suur vedamine, et ilma trahvita pargist välja pääsesime.
***
LAVis olles ei pääse kuidagi üle ega ümber rassismi teemast. Krügeri pargi ümbrus on traditsiooniline “valgete farmerite” asuala ja nii farmides kui erakätes olevates safariparkides ei jää kuidagi märkamata, et valged on jätkuvalt peremehe staatuses ja lihtsaid töid teevad mustanahalised põliselanikud.
Linnades on olukord rohkem muutunud ja eriti avalikus sektoris on mustanahalised juhtivatel ametikohtadel. Olen viimase 10 aasta jooksul igal talvel korra LAVis käinud ja sealseid ettevõtteid koolitanud ning näiteks pankade, telekomide ja ka turundusagentuuride juhtivtiimides tundub kõik olema hästi ja rassilisi pingeid vähemalt pealtnäha ei paista.
Turunduse tase LAVis on väga kõrge – loomulikult kasutatakse kohalikke imelisi loomi ja see toidab turunduse päris hästi ära. Siinkohal ka paar näidet: Amarula likööri kampaania elevantide kaitseks ja Twitteris tegutsev Johannesburgi loomaaia meemäger.
Sihtkoht: Krügeri rahvuspark, Lõuna-Aafrika Vabariik
Krügeri rahvuspark asub Lõuna-Aafrika Vabariigi kirdeosas, Mpumalanga ja Limpopo provintsis. Esmane park rajati sinna juba 1898. aastal ning nimetati hiljem LAVi presidendi Paul Krügeri järgi. Looduskaitseala suurus on 18 989 ruutkilomeetrit – see on nii suur, et selle põhjalikuks läbimiseks läheks vähemalt kolm päeva. Igal aastal käib seal üle 1,3 miljoni külastaja.
Rahvuspargis on 336 liiki puid, seal elab 49 liiki kalu, 34 liiki kahepaikseid, 114 liiki roomajaid, 507 liiki linde ja 147 liiki imetajaid. Suurimaks vaatamisväärsuseks peetakse “suurt viisikut”: lõvi, leopard, elevant, pühvel ja ninasarvik.
Praktiline info:
Lennud: Kohale saamiseks lendasin Johannesburgi ja rentisin sealt auto. OR Tambo lennujaamast Hoedspruiti on ca 450 km ja autoga sõidab seda maad üle 5 tunni. Tallinnast Johannesburgi saab näiteks Turkish Airlinesiga ja soodsamad edasi-tagasi piletid maksavad ca 600 EUR.
Viisa: LAVi viisa hankimine on väga ebamugav. Selleks tuleb Helsingis asuvasse saatkonda kohale minna, esitada suur hulk pabereid ja viisa saamine võtab umbes üks nädal aega (kuigi ühe korra olen selle ka kohe kohapeal kätte saanud).
Hotellid: LAV ei ole odav riik – hotellid, autorent jms kulud on Lääne-Euroopa tasemel.
Šopping: Väga odav on alkohol – poest võib 5 liitrit veini kätte saada umbes 1,5 euroga. Suveniirideks tasub kaasa osta kohalikku käsitööd, mille kvaliteet varieeriub seinast seina.
Reisitähestiku teekond punktist A punkti Y:
- A – Accra, Ghana
- B – Botswana, Kalahari kõrb
- E – Etioopia, Addis Abeba
- L – Ljubljana, Sloveenia
- P – Pariis, Prantsusmaa
- T – Tusheti, Gruusia
- C – Colombo, Sri Lanka
- Q – Qatar Airways
- M – Makati City, Manila, Filipiinid
Hando Sinisalu on korraldanud konverentse rohkem kui 30-s riigis ja turistina külastanud umbes 70 riiki. “Reisitähestik” on tema reisimuljete sari Edasis. Lood ei ilmu alfabeetilises järjekorras, aga aasta jooksul saab kaetud kogu tähestik A-st kuni Y-ni. Mõnel juhul mahub tähestiku tähe alla linn, vahel riik, aga vahel ka mõni linnaosa, tänav või lennufirma. Kõiki lugusid ühendab meeleolu – siit ei tasu otsida klassikalisi reisinõuandeid või fakte. Pigem püüab Hando edasi anda kindla kohaga seotud meelolu, tundeid, kohtumisi inimestega ja seiklusi.
