Vaadates tekkiva uue maailmakorra pilti tundub tuntud laulu sõnu parafraseerides, et Euroopa vaatevinklist „täna me ei skoori“. Sellel on kindlasti palju põhjuseid, mille analüüs ei ole siiski tänane teema. Kuid mõningaid silmnähtavaid tunnuseid tuleb seoses tänase vaatluse teemadega mainida küll. Tegelikult toimub praegu rahvusvahelises poliitikas ja majanduses väga palju huvitavat, aga pole võimalik seda kõike ühes kirjatükis haarata. Puudutaksin vaid nelja mosaiigikillukest.

Liidrikeskse poliitika tagasitulek

Silmnähtavalt on rahvusvaheliselt jälgitav vahepealse „halluse“ perioodi taandumine ning sisemaise ja koos sellega ka välispoliitika sattumine üha suuremasse sõltuvusse esilekerkinud tugevatest liidritest. Üha selgemalt on piirjooni võtmas maailmakorraldus, kus olulisemate globaalsete või regionaalsete võimukeskuste eesotsas on teatud tüüpi poliitilised liidrid, keda inglise keeles iseloomustatakse väljendiga „strongman“. Kas nad ka alati tugevad isiksused on, või lihtsalt „kõvatajad“, aga see ei muuda olukorda, kus rahvusvahelise poliitika otsustusmehhanismid on suurenevas sõltuvuses kaalukate riikide eesotsas olevate isikute omadustest, omavahelisest keemiast ja subjektiivsetest arusaamadest ja eelistustest. Lisaks on nende inimeste puhul tihti prioriteediks oleva sisepoliitilise agenda ülekandumine või, õigemini suur mõju välispoliitilisele tegevusele palju vahetum ja vähem tasakaalustatud kui nõrgema positsiooniga riigijuhtide puhul.

Mõelgem vaid hetkeks eelseisva 6 aasta, isegi kümnendi seisule, kus Xi Jinping on kindlustanud endale võimaluse piiramatu aja võimul olla, Vladimir Putin küll mängib eelseisva 6 aasta piiranguga, kuid vähesed usuvad tema loobumist tegelikust võimust ükskõik mis ametinimetuse all ning Donald Trump on avalikult kinnitanud ja ka edukalt selleks juba raha kogunud, et ta kavatseb saada tagasivalituks…Lisagem siia globaalliiderriikide esinumbritele veel regionaalliiderriikide juhid nagu Recep Erdogan, Mohammed bin Salman, Kim Jong Un, Iraani ajathollad jmt. keda praktiliselt ei kammitse ametisoleku ajalised piirangud, aga ka ilmselt küll veel ajaliste piirangutega, aga tugevad liidrid nagu Lõuna-Aasia liiderriigi India peaminister Narendra Modi ja Brasiilia kui Ladina-Ameerika suurvõimu presidendiks valimistel tõusnud parempopulist Jair Bolsonaro jne.jne. Nende kõigi ühiseks jooneks on tugev rahvusluse element ja selle prioritiseerimine.

Karta on, et vähemalt selle eelseisva kümnendi jooksul on rahvusvahelises poliitikas oluliste riikide otsuste nii hinnatud ennustatavus kõvasti löögi all.

Ja nüüd põigakem korraks Euroopasse.

Euroliidu niigi kohmakad kooskõlastusmehhanismid, mille kandvaks teljeks on eelkõige Berliin ja Pariis, saavad olema mehitatud veelgi kahvatumalt kui seni. Traditsiooniliselt mõjukas, kuid nüüd lõhkise küna ees olev Suurbritannia lahkub ja võib saada liidriks isegi päriskommunisti Jeremy Corbini näol. Angela Merkel on lahkumiskursil ja tema selja tagant ei paista ka kedagi tugevat. Emmanuel Macron ilmselt püüab tekkivat tühimikku endaga täita, aga kui edukalt? Itaalia variliidritega koalitsioonivalitsus küll võib tekitada palju segadust ja majandusseisu arvestades ka märkimisväärseid probleeme, kuid olla Euroopas liidriks ei suuda ta kuidagi. Brüssel saab olema mehitatud nagu ikka kompromisskandidaatide, mitte liidritega. Kesk- ja Ida-Euroopa riikide liidrid triivivad koos oma riikidega pigem ELi uues konstellatsioonis eemale, olles tugevalt seotud sisepoliitiliste prioriteetidega ja mõnel puhul ka oma väikeste välispoliitiliste soolodega, näiteks Venemaa või ka USA suunal. Tõepoolest, kes siis meie Euroopa nimel rahvusvaheliselt skoori teeks?

Polariseeruv USA

Kui me juba rääkisime Trumpi ambitsioonist jätkata ning oleme palju näinud tema käitumismustrit ja püüdnud analüüsida tema poliitikat, siis seekord keskenduks muule. Nimelt on kohe toimumas vahevalimised, kus valitakse uus USA Kongressi Esindajatekoja koosseis ja kolmandik Senatist, lisaks hulk osariikide kubernere ja nende seadusandlike kogude saadikuid. Samas Ameerika on tõsiselt lõhki. Eeldatavasti peaks vahevalimised näitama jõudude vahekorda. Kuid üha enam arvatakse, et kuna vabariiklased on oma subjektiivet arvamust mõnikord isegi maha surudes joondunud Trumpi taha, siis demokraatide leeris on selge liidrikriis kõigil tasandeil ja ainsaks ühendavaks narratiiviks riigi tasandil on Trumpi-vastasus. Kas sellest piisab, et võita vabariiklasi, pole kindel.

Kui see osariikide tasandil ka õnnestub mõnel pool, on see siiski vähetähtis võrreldes sellega, mis juhtub Kongressiga. Seejuures isegi kõige olulisem on see, kas Esindajatekojas saavutatakse demokraatide enamus. Sest just Esindajatekoja käes on vastavalt põhiseadusele puhttehniliselt suur võim presidendi juriidiliseks kiusamiseks ja ka isegi tema ametist kõrvaldamiseks. Kui demokraadid saavad seal enamuse, siis juba puhtalt sisepoliitilise loogika tõttu peavad nad seda võimu presidendi suhtes katsuma ka ära kasutada.

Mida see aga tähendab?

Kahte asja eelkõige. Esiteks, suureneks veelgi niigi juba sügav polariseerumine Ameerika ühiskonnas, mis on iseenesest nagunii halb. Ja teiseks, kuna vabariiklaste administratsioonil sisepoliitilise agenda edasine läbiviimine ilmselt blokeeritakse, siis ei jää president Trumpil midagi muud kui, eelseisva tagasivalimise perspektiivi silmas pidades, aktiivsemalt tegutseda välispoliitilisel rindel, kus tal on juriidiliselt palju suuremad volitused kui sisepoliitikas. Mida see eelnevat „strongmanide“ ajastu teemat ja Trumpi isiksust silmas pidades tähenda võiks, ei oska keegi prognoosida. Isiklikult tundub see igal juhul väikeriigi nagu meie perspektiivist lähtuvalt murelik, et mitte öelda enamat… Lisaks veel ajaloost teada oleva sellises situatsioonis korduva mustri kogemus, et lahendust kiputakse nägema ikka ja jälle mõnes „väikeses võidukas sõjas“. Kahjuks. Igal juhul kaubandussõdade jätkumist julgeks küll prognoosida ja mitte ainult Hiinaga.

Lähis-Ida umbsõlme uued silmused

Kolmas teema, millest ei saa mööda minna, on Lähis-Idas toimuv. Pole mingi saladus, et USA ja president Trump isiklikult on panustanud seal tugevalt Saudi-Araabiale ja personaalselt selle tänasele ja perspektiivis veel pikkadeks aastakümneteks jäävale valitsejale, kroonprints Mohammed bin Salmanile. Samas on selles regioonis konkureerivateks jõukeskusteks ühelt poolt koos sunniitidega Ameerika vaenatud šiitlik Iraan ja teiselt poolt Ottomani pärandi tagasivõitmisega ametis olev ambitsioonikas Türgi eesotsas hüüdnime „Sultan“ pälvinud strongman Erdoganiga. Pluss just seal oma edukat come-back’i globaalpoliitikasse teinud Venemaa. Vahemärkusena mainiks, et miskitpidi ka EL, aga seda oluliselt tagasihoidlikumal tasandil.

Ja nüüd tuli nagu kingitusena või halva üllatusena kõigile neile mängijatele Saudi opositsioonilise ajakirjanikuna esitletava, väidetavasti siiski sügavama poliitilise tagapõhjaga Jamal Khashoggi mõrvamine ilmselgelt kroonprintsi soovil Saudi konsulaadis Istanbulis. Näha on, et türklased üritavad seda võimalust ära kasutada saudide nõrgestamiseks. Erdogan viib läbi osavat infooperatsiooni, millega aetakse neid nurka, tilgutades kindla kava järgi infokillukesi, mis saude ettekavatsetud poliitmõrvaga kindlalt on sidunud ja üha enam survestavad ka kroonprintsi positsiooni nii välispoliitiliselt kui siseriiklikult. Samal ajal üritab Erdogan ka oma kuhjunud vastuolusid USAga selle varjus lahendada endale soodsamal viisil. Detaile on liiga palju, et neid siin kajastada, aga selge on see, et mingil kujul see kõik nõrgestab saude ja meeldib nii Teheranile kui Moskvale (ja paljudele teistelegi), mitte aga Washingtonile. Samas viimasest oleneb paljus asjade edasine käik.

Ilmselt just türklaste luure tõendusmaterjali ja ameerika demokraatliku traditsiooni koosmõjul on saudid mõrva omaks võtnud ja nüüd rabelevad, et selle tagajärgi pehmendada, tuues ohvriks mingid tapatöö täitjad ja ajades kõik sisevandenõulaste kaela. Eesmärgiks minimeerida suuremad poliitilised kahjud ja säilitada kroonprintsi positsioon. Kuigi Erdogan on otse viimast rünnanud läbi idamaiselt kavaldava pöördumise kroonprintsi isa, kuningas Salmani poole. Ameeriklastele see saudide versioon iseenesest sobib, sest oma võtmeliitlasest loobumist nad endale selles podisevas Lähis-Ida katlas strateegilistel põhjustel lubada ei saa. Kroonprintsi löögi alt välja aitamine aga on Trumpile samuti oluline nii sellepärast, et saudid on Trumpi lemmiku – ameeriklaste relvaekspordi – suurim partner, aga veelgi enam sellepärast, et Trump ja tema mõjukas nõuandjast väimees Jared Kushner on nii palju investeerinud just personaalselt kroonprintsi.

Seega, arvata võib, et ameeriklaste abiga suudetakse see kriis siiski ära maandada.

Aga kui palju see maksma läheb nii raha kui poliitilist kapitali, ja kellele, eks see selgub mõne kuuga. Kindel võidupunktide noppija on seejuures Erdogan. Küsimus on vaid, kui suures ulatuses. Oma geopoliitilised punktikesed nopivad kindlasti ka Iraan ja saudide vaenatud Qatar, aga eriti Venemaa, kes kindlasti lisab skoorile veel naftapunkte eelseisval Putini ja kuningas Salmani tippkohtumisel.

Ja nüüd kontrollküsimus: EL sammud selles kriisis?

Avalduse suutis Brüssel teha pärast mõningast viivitust, peale teisi. Siin-seal, parlamentide tasandil kostuvad nõudmised loobuda relvatehingutest saudidega, mis vast ainult brittide puhul on märkimisväärsema suurusega. Kroonprintsi investeerimiskonverentsile jäeti sõitmata, aga seda tegid ka teised. Milliseid veel mõjukaid samme saab EL teha? Peale meedia poolt teema unustusehõlma mittelaskmise ja parlamentaarsete avalduste sügavast murest ja süüdlaste õiglase karistamise üleskutsete, mis on ju iseenesestmõistetav.

Siiski on veel midagi ka ELi võimuses. Raha anda.

Et see on oluline, näitas äsjane neljapoolne Süüria tippkohtumine. Teadupärast, peamiseks foorumiks on sel tasandil kujunenud hoopis kolmepoolsed tippkohtumised Türgi, Vene ja Iraani presidentide vahel. Seal lepiti viimati kokku ka viimase Süüria opositsiooni käes lääne pool Eufratit asuva Idlibi enklaavi tagasivallutamises venelaste ja iraanlaste toel tegutseva Bashar al-Assadi valitsuse poolt. Türklastel on seal omad reservatsioonid, kuid see ei muuda põhisisu. Ameeriklaste reaktsioon oli eelkõige sõjalise ähvardusena, et kui seal mingit massihävitustööd või keemiarelva kasutatakse, siis nad karistavad sõjaliselt Assadit. Ilmselt ollakse lepitud Süüria sisulise jagamisega piki Eufrati jõge, kus läänepoolne territoorium läheb üleni valitsuse kätte tagasi, väikeste eripäradega piki Türgi kontrollitavat oma piiriäärset põhjaala, ja idapool jääb peamiselt kurdide tääkidel ja Lääne koalitsiooni sõjalisel toel püsiva nn. Demokraatliku opositsiooni jõudude kontrolli alla.

Järgmise sammuna ajas Erdogan nüüd Istanbulis kokku neliktippkohtumise, kus pildi peal seisavad pisut kohmetunult käest kinni hoides kõrvuti Putin, Merkel, Erdogan ja Macron. Sellega üritati kindlasti maandada ka läänekoalitsiooni reaktsioonidega seotud riske pehmemate euroopa liidrite abil, samuti võimendada Türgi reservatsioone seoses Assadi kontrolli taastamisega suurel territooriumil, mis piirneb Türgiga ja relvarahu jätkumist (esialgu) Türgi toetatud mõnede relvarühmituste huvides Idlibis ning uue konstitutsiooni väljatöötamist aasta lõpuks, mis kajastaks uut olukorda.

Türgi trumpkaardiks eurooplaste kaasamisel oli ähvardus, et võimalik Idlibi veresaun suurendaks sõjapõgenike voolu nii otse kui läbi Türgi Euroopasse.

Seda Merkel kohe kindlasti ei taha ja seetõttu olidki nad Macroniga valmis esmakordselt sellises formaadis osalema. Aga oluliseks, kuigi varjatumaks teemaks oli Süüria „rekonstrueerimiseks“ kaubelda välja rahalist panust ELilt. Ega Türgi ja Venemaa seda ise teha eriti ei taha. Macroni huvi on ka saada vahendjaks Süüria puhul ameeriklaste ja venelaste vahel, sest ilma ameeriklaste osaluseta seal tervikuna asja ei saa. Kuna aga Euroopa liidrite osalemise eeltingimuseks oli, et Idlibis jääb relvarahu kestma ja verevalamist ei tule ja ka türklastele see sobis, siis Putin teatas kohe, et see võib olla ajutine, kui Türgi ei kindlusta seal relvade mahapanekut ülestõusnute poolt ning Assadi leer täpsustas veel lisaks, et lõpuks see tähendab valitsuse kontrolli alla minekut, siis karta on, et eurooplastele on sealt küpsemas vaid pettumus. Kuigi Türgi mingeid kasvõi ajutisi punkte siiski noppis. Venelased esialgu ei sidunud end millegagi ja ameeriklased vaatasid eemalt vaid pealt.

Ainuke teema, mis praegu eurooplasi selles regioonis nähtaval hoiab, on Trumpi poolt Iraani tuumaleppest väljumise järgselt kehtestatavate sanktsioonidega seoses.

Kuna eurooplased ei läinud kaasa leppest väljumisega ja sooviks ka sanktsioonide rakendamises mitte osaleda, mis on tehniliselt raske ülesanne, aga ka huvitatud Iraanist kui majanduspartnerist, siis nüüd käib kulissidetagune võitlus Atlandi teljel, kuidas novembrist rakenduma hakkav sanktsioonirežiim tegelikult Euroopa suurfirmade majandussuhteid Iraaniga mõjutama hakkab. EL on isegi nii julgeks läinud, et lubanud oma firmadele kaitset võimalike ameeriklaste sanktsioonide eest. Samas arvatakse, et suurem osa Euroopa firmasid on rohkem huvitatud Ameerika turust ja nad pigem annavad alla ja lahkuvad Iraanist. Eriti keeruline on tehniliselt finantssuhtlemise jätkamine, milleks viimasel ajal on Brüsselis kaalutud mingi ühe pangakanali säilitamist ehinguteks Teheraniga, mis siis ei häviks, kui seda rünnatakse Washingtoni ülimõjusate finantssanktsioonidega. Eks näis, kas see eurooplaste julgustükk läheb läbi, aga vähemalt on nad siin Lähis-Ida globaalse mõjuga pingekoldes miskitki pidi nähtaval.

Keskmaa raketikriis

See on teema, mis meid jääb kollitama mõneks ajaks. Kuna sellest on nii siin kui mujal meedias palju juba kirjutatud, siis piirduks vaid konstateeringuga, et see üks ammusemaid relvastuse piiramise lepinguid INF on ilmselt oma aja ära elanud. Venemaa on seda juba kümmekond aastat rahulikult rikkunud, Hiina jt uued raketimaad pole sellega hõlmatud ning oleks raske loota, et tänane USA sooviks, kasutades Trumpi julgeolekunõuniku John Boltoni sõnu, olla ainuke riik, keda see lepe piirab. Edasine käik võib üksjagu hakata meenutama kunagist analoogset kriisi 1980ndate aastate algusest, mis viiski nimetatud leppe sõlmimiseni.

Kuna allakirjutanu pooltki käsitletud relvastumise võidujooks on maailmas taas käivitunud kogu ulatuses, nüüd juba kolmanda võimsa osapoole – Hiina – üha kasvavamal kaasalöömisel ning Venemaa vaimustunud eestvõttel, on ka viimase taolise suurema leppe – juba nüüdse Venemaa ja USA vahel Prahas sõlmitud strateegilise tuumarelvastuse vähendamise START kokkuleppe – peatselt vajalik pikendamine selle tähtaja lõppemisel vähetõenäoline.

Antud kommentaari kontekstis aga tahaks rääkida hoopis Euroopa rollist. Nimelt ta on pantvangis.

Endal tal keskmaaraketivõimekust pole ja niipea ei teki. Üleüldse, Euroopa oma kaitsevõimekus ilma USAta jõuaks olemasoleva NATO tasemele kõige optimistlikuma kuid vähetõenäolise stsenaariumi järgi mitte enne 30 aastat. Seega kõik jutud oma ühistest kaitsejõududest ilma ameeriklasteta on vaid kasvava immigratsioonisurvega seotud ja muude humanitaarse kallakuga missioonide jaoks, mitte aga meid huvitava eesmärgiga territoriaalse ja puhtsõjalise kaitsevõimekuse kontekstis piisava kaitse tagamiseks potentsiaalse massiivse otsese sõjalise agressiooni vastu.

Vastuseks USA teatele INF lepingust väljumise kohta on venelased kohe ähvardanud sihtida oma keskmaaraketid Euroopa pealinnadele kui eurooplased lasevad ameeriklastel nende veel mitteeksisteerivad keskmaaraketid üles seada. Eurooplased on, sh ka NATO peasekretäri Jens Stoltenbergi suu läbi, andnud teada, et nemad seda vähemalt tavaolukorras ei tee. Seega skoor idanaabri ja ameeriklaste kasuks.

Euroopas tõusev häälekas „rahuliikumine“ annab sellele mitte ilma välisabita, nagu ķa 40 aastat tagasi, samuti oma toe, et ameeriklased oma rakette siia ei tooks. Ei loe, et just keskmaaraketid on sõjalis-tehnilistel põhjustel parem heidutusvahend kui ballistilised raketid. Seejuures unustatakse mugavalt ära, et Venemaa on juba võtnud relvastusse keskmaavõimekusega täiustatud Iskanderid ja ametlikult ka esimese divisjoni uusi, INFi otseselt rikkuvaid tiibrakette 9M729. Ka „tavalised“ Iskanderid, mis täna on üles seatud Kaliningradis ja meie piiri taga Luugas, suudavad juba ulatuda ja ongi sihitud meie piirkonna pealinnadele ja sõjalistele objektidele. Lihtsamalt öeldes, see kõik ei muuda meie jaoks midagi, küll aga on see uus Lääne-Euroopa pealinnadele, samas eelmisest analoogsest kriisist tuttav vana olukord, mis hirmutab.

Kas aga nende pealinnade järeleandlik positsioon enam midagi muudab selles olukorras, kus Venemaa on selgelt liikumas suurema keskmaa raketipotentsiaali kasvatamise ja „läänerindele“ paigutamise suunas, USA aga ei kipugi oma tulevasi keskmaarakette Lääne-Euroopasse tooma, on kahtlasevõitu. Pealegi, eksperdid on hakanud rääkima, et võib-olla on ameeriklastel hoopis targem ette nihutada oma suure täpsusega lühema maa raketid. See aga võib kaasa tuua poolakate ja baltlaste jaoks raskete poliitiliste valikute vajaduse, sest ega Moskva jäta sellisel juhul Lääne-Euroopa pealinnu ikkagi šantažeerimast surve avaldamiseks nii USAle kui meile siin piiri peal. Kusjuures nende juba olemasolevategi Vene rakettide sihtmärgiks oleme me nagunii kõigest sõltumata.

Kokkuvõtteks võib vaid sedastada, et Euroopa roll uues maailmakorralduses üha väheneb ja nõrgeneb ning meil jääb ainult pöialt hoida, et see toimuks mitte liiga kiiresti ega ulatuslikult. Saime ju eurooplasteks mitte selleks, et olla kaotajate poolel, või mis?