Viimasel ajal, kui soovin aju mõtetest tühjaks teha, olen leidnud ennast Youtube’i avarustest. Miskipärast on minu jaoks paeluvad just storytime videod. Nende põhieesmärk on jutustada vaatajatele kentsakas lugu, mis youtuberiga päriselt on juhtunud.

Tavaliselt on nende pikkuseks 10-15 minutit. Iseenesest tundub ebareaalne, et suvalisele inimesele võiks huvi pakkuda tundmatu isiku personaalsed /skandaalsed/piinlikud kogemused, kuid just need videod koguvad antud virtuaalkeskkonnas aina populaarsust. Hetkel tegutsevad juba ainult juttudele keskenduvad kanalid, kellel on mitu miljonit subscriberit ja vaatamist.

Miks just sellisel teemal otsustasin sel nädal kirjutada?

Nimelt olen tänaseks viis päeva järjest töötanud ning call time‘id on vastavalt päevadele 4:40 või 5:30 hommikul. Samuti ei tohi ma nendest projektidest veel rääkida ning õhtuti enne magamaminekut olengi Youtube’s kolanud. Seega mõtlesingi jagada oma viimast obsession‘it. Võibolla annab see efekti, et ma pole selles ultra trendikas Beverly Hillsi hotellitoas ihuüksi.

Läbi arvutiekraani suhtleks minuga justkui sõber, kes pajatab oma päevastest tegemistest.

Siinkohal tekib küsimus, et miks ma oma reaalsete sõpradega ei suhtle? Esiteks on Los Angeles’is Eestiga liiga suur ajavahe ja peale kurnavat tööpäeva ei olegi tegelikult tahtmist kellegagi jutustada ehk seetõttu pole kontakteerunud ka USA tuttavatega.

Selles virtuaalmaailmas eksisteerivad isikud, kes riputavad oma elud internetti ning seeläbi muutuvad nad jälgijate semudeks, kuid minul kui jälgijal ei ole kunagi kohustust vastata, olla kaastundlik, lahendada situatsioone/probleeme, mis mulle tegelikult huvi ei paku, kuid füüsiliste sõpradega on kõigil teatud kohustus nõu anda. Kogu situatsioon on lihtne ja puhtalt meeltlahutav!

Youtube Storytime – My most embarrassing moments

Mu absoluutselt storytime-lemmikuks on kujunenud my most embarrassing moments. Me kõik aeg-ajalt naerame teiste õnnetuste üle, kuid loodetavasti õpime ka nende vigadest. Isiklikult olen ma magnet selliste olukordade suhtes. Vaadates taolisi klippe tekkiski idee minna kaasa tolle trendiga ja jagada oma kõige naljakamat/piinlikumat hetke modellitööst. Situatsioon juhtus umbes eelmise aasta oktoobri alguses.

Pildistasin Helmut Lang‘i uut kollektsiooni. Teatud valguse saavutamiseks oli fotograaf ehitanud modernse valge kuubiku, mille sees shoot toimus. Kõik sujus kenasti, kuni creative director tõi set‘ile ekstravagantse puidust nikerdatud antiikse tooli, mille istumisosa oli punutud kõrtest. Hakkasin poseerima ning automaatselt tõstsin oma põlve toolile.

Järgmisel hetkel käis raks! ning mu põlv oli tooliraamist läbi vajunud ja kõrtest istumisalune oli puruks.

Kogu insident leidis aset fotograafi ja kliendi ees.  Õnneks, nagu eespool mainisin, olime kuubiku sees ehk ülejäänud tiim ei olnud tunnistamas kui koba ma tegelikult olen. Kogu vaatepilt oli äärmiselt koomiline ning seega hakkasin naerma, kuigi olin just rikkunud ära über kalli tooli, mis ilmselt tuli nüüd välja osta.

Seejärel hakkasin vabandama. Sõbralikud näod vaatasid mulle lustakalt otsa ja kinnitasid: don’t worry, it’s ok, it was an old chair, it happens. Vabandasin veelkord ning jätkasime pildistamisega. Arvasin, et võibolla tõesti polnud see nii suur probleem ja tegin oma peas taaskordselt säästest elevandi, kuid tegemist on siiski minuga ehk ilmselgelt ei piirdunud lugu siinkohal.

Sel sügisel match‘is mul külas olev sõbranna Tinderis üpris atraktiivse kutiga ning nad otsustasid peale tunnist vestlust kohtuda. Läksin kohvikusse kaasa, sest Bella ei tahtnud igaks juhuks üksi noormehaga kokku saada.

Järsku tegi tagumises nurgalauas istuv tumedapäine mees silmad suureks ja kisas: OMG, Alex?

Seepeale vastasin kõhkeva häälega – Yes… Tuli välja, et ta oli olnud sellel samal Helmut Langi võttel production assistant.

Mina: How did you remember me?
Tema: How can I not forget you, you broke that really expensive chair and I got so much shit for that after!

Taaskordselt jälitas mind mu kohmakus. Vabandasin uuesti ning küsisin, miks keegi mulle midagi selle kohta varem ei rääkinud.

Tema: Nobody wants to say it to your face and blame the talent, it is always the assistants who have to deal with problems like that.

Olin juba täiesti selle päeva ära unustanud, kuid nüüd aasta hiljem püüdis see piinlik situatsioon mind uuesti kinni ja tuletas mulle meelde, et kõik mis tehtud on igavene.

Õnneks oli too sündmus lihtsalt koomiline episood Alexi sündmusterohkest elust, kuid väga hea näide, et asju nii lihtsalt ei unustata.

Seda momenti antud situatsioonis ei olnud võimalik kontrollida, kuid nagu ka eesti vanasõna ütleb  – tark ei torma! See pani mind mõtlema, et alati enne tegutsemist tuleb mõelda, kas asi ikka on väärt. Rumalusi on kerge teha, kuid väga raske parandada. Samuti kõik, mis interneti avarustusse riputatakse, on igavesest ajast igavene. Ning tulevikus leidub inimesi, kes kõik su nooruspõlve piinlikkused üles otsivad ja need võivad teatud karjäärivalikute puhul isegi saatuslikuks saada.

Ka mina olen mõnikord instagramminud pilte, mis tollel hetkel tundusid naljakad, kuid suuremaks saades muutuvad need lihtsalt labasteks. Elame e-maailmas ning sotsiaalmeedia on suureks osaks imago kujundamisel. Seega peab igaüks mõtlema, millist muljet ta endast jätta soovib ning kas ka 20ne, 30ne, 40ne jne aasta pärast on see sünnis.

Stay fab, Alex
instagram@alexandraelizabethljadov
snapchat@alexandraljadov