Olen naine, kes ise pärit katkisest perest, kelle laste isa on pärit katkisest perest, kelle pere purunes vaatamata püüdele seda hoida… ja kes on jõudnud ikkagi arusaamisele, et pere on püha.

Loomulikult puudutas mind ja kindlasti paljusid üksikvanemaid hiljuti Postimehes ilmunud pereterapeut Küllike Lillestiku arvamusartikkel “Miks meil nii palju üksikvanemaid on?”. See on teema, millest ei tohi mööda vaadata, sest kuigi riigil võib olla näiliselt suuremaid probleeme, koosneb riik eelkõige inimestest ja riigi heaolu sõltub omakorda inimese vaimsest-hingelisest tervisest.

Küllap olete kuulnud ütlusi, et “maailm on hulluks läinud” või et “on toimumas suured muutused ja inimesed on seetõttu segaduses”. Arvan, et kõik see segadus võiks olla olemata, või vähemalt leebem, kui ühiskonna rakuke, et mitte öelda südamearter – perekond – oleks teadlikumalt õnnelikumas seisus. Tegelikkus on ideaalist aga kahetsusväärselt kaugel.

Algaja üksivanem

Olen olnud üksikvanem 10- ja 13-aastasele pojale üle aasta, nii et algaja üksikvanem, kui võrrelda nendega, kes on aastaid lapsi üksi kasvatanud ja nii ongi jäänud – teine lapsevanem on lastest võõrandunud.

Aga siiski, julgen sõna võtta, sest eks see algus ole emotsionaalselt kõige raskem? Igas protsessis on erinevad faasid ja me oleme läbinud leina- ning loodetavasti ka viha- ja raevufaasi. Eks see kurbus jääb meisse nähtavasti kauemaks, olenevalt arengutest, olgu see siis “mingi valu, mis igal inimesel on”, nagu mu vanem poeg oma vanuse kohta tavapäratu stoilisusega nendib.

Inimesed läbivad tundeid erinevalt, kes elab neid enam välja, kes on rohkem sisepõlemisega. Aga elamata nad ei jää. Kindlasti oleks parem oma valutundeid väljendada, saada kuulatud, saada tuge, kui vaja, siis teraapiat.

Omast kogemusest näen, et parim teraapia oleks ikkagi lähedaste hoolivus.

Mulle sümpatiseerib väga itaalia lastepsühhiaatri Maurizio Andolfi sõnum, et laste psüühilisi häireid peaks ravima mitme põlvkonnaga pereringis, mitte antidepressantidega. Me saadame liiga kergekäeliselt, või siis oma oskamatusest, laiskusest, haiget saanud inimese psühhiaatri juurde, et ta saaks «ravi», et teda «parandataks». Me võime tablettidega kunstlikult vaigistada hingehaavu, ent need ei kao, kui me ei süüvi nende tekkepõhjustesse, kui me ei julge, ei oska neile tegelikult otsa vaadata, kui me ei tunnista. Kui me elame mugavas vales (kas vale võib iial olla tegelikult mugav?), et õigustada enda möödalaskmisi. Hingehaav on nagu mädapaise, mille peaks avama ning mürgi välja laskma, et see saaks hakata puhastuma. 

Kui räägime lastest, siis on eelkõige vaja otsa vaadata nende vanematele ja vanematel iseendile. See nõuab ausust, oma vigade tunnistamist ja vastutuse võtmist. Me kõik eksime vahel – eks see ole õppimise osa, tähtis oleks näha vigu ja neid parandada, vabandada, andeks anda. Enamik meist eitavad, leiavad vabandusi, sest vea tunnistamine on julgetele, kes ei karda end ekslikuna näidata. Ja nii me tihti ajame jonnakalt taga oma õigust, ent nägemata suuremat pilti ning omamata võimet tajuda ja tunnetada, kuidas minevik on tulevikuga seotud, ei saa me selle oma hetkelise “õigusega” mitte miskit paremaks.

Kahjuks kannatavad täiskasvanute rumaluse pärast lapsed ja nii me kanname edasi mustreid, mis on meile pärandatud, sest me ei oska, ei julge, ei vaevu neid mustrivigu muuta. Tüüpiliseks vastuseks ütlevad mustrikordajad: “Elu ongi selline!” Elu on selline, milliseks ta ise elad, meie saatus on meie valikute küsimus. Ühiskond ega “maailma hullus” meie vaimset tervist ei toeta, siin valitseb toores jõud ja võimuvõitlus. Kes söandab neile vandenõulikele seadustele vastu astuda, seda peetakse hulluks. Ja tõsi ta on, taoline võitlus puhaste, humaansete ideaalide eest nõuabki erilist sisemist veendumust, hingetarkust ning vaimutugevust.

Pere on püha

Olen naine, kes ise pärit katkisest perest, kelle laste isa on pärit katkisest perest, kelle pere purunes vaatamata püüdele seda hoida… ja kes on jõudnud ikkagi arusaamisele, et pere on püha. Ning kogenud, et purunenud peredest tulevad purunenud hinged. Miks ma nii arvan, kui ümberringi valitsevad moodsa aja loosungid, et “kõige tähtsam oled sa ise”, et “lapsi ei peagi kasvatama, nad kasvavad ise” või et “kui armastus on otsas, eks minge lahku!”

Esiteks, muidugi on inimene ise vastutav enda tasakaalu eest, see peaks olema igapäevane töö, nii nagu koristame enda ümbrust, peame end ka seesmiselt koristama, korrastama. Aga me pole üksi siin ilmas, me ei saa teha ainult seda, mis on meile mugav. Me peame arvestama ka teistega ning alaealiste laste puhul me vastutame nende eest, oma eeskujuga rajame neile tulevikku.

Teiseks, loomulikult kasvavad lapsed ise, aga neid on kindlasti vaja suunata. Kui istutad taime, siis ei jäta seda ka hooleta, kui vähegi hoolid, et temast tõesti tubli taim sirguks. Sa kastad kui on põud, sa väetad kui napib toitaineid, või toestad, kui ta kipub viltu kasvama.

Olen kuulnud ütlust, et “lapsi ei pea kasvatama, nad kasvavad ise” just isadelt-elumeestelt, kes lapsed emale jätnud. Väga mugav on nii uskuda, mugav ja alatu. Eriti alatuks võib asi kiskuda toetusrahadega – laste elatisrahavõlgu oli Eestis 2016. aastal 14,6 miljonit! 2018. aasta seisuga astub kohtu ette 22 500 elatisrahavõlglast!

Ja siis see valusalt ja valelt torkav soovitus, tihtipeale vanavanematelt, kes ise lahku läinud: “Kui armastus otsas, minge lahku!”

Mulle tundub see jabur. Armastus ei saa otsa saada, see võiks ainult kasvada. Kui me ikka peame armastuseks seda kihelevat-kihisevat armumisetunnet, siis muidugi – iga mõne aasta tagant saab üks “armastus” jälle otsa ja ega siis pole muud kui otsida uut, “õigemat armastust!” 

Kas ei tundu tobe? Lausa alaarenenud arusaam. Aga muidugi – jällegi söödetakse meile pidevalt pilte «tõelisest armastusest», olgu siis filmides, ajakirjanduses, lauludes! Romantilised hetked selle ideaalselt sobiva teisepoolega, kui kirelõõm, mis tingitud hormonaalsest seadistusest, teeb meid “natuke rumalaks”, nagu ajuteadlased seda olemist on nimetanud, on meid haaranud ja me hõljume pilvedes. Aga hormoonid teevad meiega ka selle ümberpööramistriki ja me maandume tihti üsna suure mütsatusega maa peale tagasi.

Mis see siis nüüd oli? Polnudki vist ikkagi õige? Muinasjutud lõpevad selle koha pealt, või siiski, veidi enne maandumist lausega: “…ja nad elasid õnnelikult, kuni surm neid lahutas…” Üheski muinasjutus ei räägita aga sellest kurnavast argipäevast, mis tegelikkuses paljusid paare tabab ning mis on üks vaevalisemaid etappe kooselus. Vähesed läbivad selle maratoni. Kergem on katkestada ja mõelda: «Polnud nagu minu distants!»

See kõik on arusaadav ja üksindust nautiva inimesena ma mõistan vägagi – inimsuhted on keerulised ja mida lähedasemad on need olnud, seda keerulisemad võivad need olla! Paradoksaalne, nagu elus paljud asjad. Kui inimesed leiavad, et nad enam teineteist näha ei taha (peale kõike seda tulevärki), siis eks minge lahku, tõesti! Karatagu ringi ja püütagu ainult rõõmust elada, kuniks see õnnestub!

«Lapsed on toredad!» olen kuulnud ütlemas meest, kelle eri emadega eostatud lapsed ei tunne üksteist. Loomeinimesena tean ma vägagi hästi seda põgeneda tahtmise tunnet – tahaks vaimustuda, olla imetletud, lubada endale vaheldust… Aga kui need olemised on ka kogetud, läbi nähtud, võiksime jõuda püsiväärtusteni, sest kui meil on lapsed… on asi sootuks teine. Me vastutus ootab meie tegusid, selle ignoreerimine aga toob kaasa nii palju valet ja valu.

Miks meil siis on nii palju üksikvanemaid?

Minu küsimus on ka – miks me võtame iseenesestmõistetavalt, et lapsi jääb kasvatama just ema? Statistika on kuiv ja kurb. Iga neljas laps Eestis kasvab üksikvanemaga, 93 protsendil on selleks ema, 7 protsendil isa, Eesti on Euroopas esirindel nii südamehaiguste kui ka üksikvanemate poolest.

Ehk ei olegi südamehaigused seotud vaid väliste faktoritega, ehk ei olegi väljend “ta murdis mu südame” vaid ülekantud tähenduses mõeldud? Selge see, et stress mõjutab meie tervist: nii füüsilist, hingelist kui vaimset. Üksikvanemaks olemine on suure pinge ja stressiga seotud, usun, et seda kinnitavad kõik üksikemad ja need üksikud üksikisad – olgu neil vastupidavust!

Kuigi nähtavasti igas mõtlevas naises on killuke naisõiguslast, nii minuski, tunnistan siiski, et ma ei arva, et kõik mehed on sead ja naised eksimatud. Meil kõigil on vaja õppida.

Laias laastus võiks öelda, et meestel vastutust ja naistel kannatlikkust seda meest järele oodata, kui ta veel ei vastuta.

Kohene nördinud reageerimine mehe apaatsusele ses suhtes viib nõiaringi, mille närivateks teguriteks  saavad näägutamine ühelt poolt ning vimma kogunemine teiselt ja lõpuks üldine pettumus mõlemalt poolt. Mürk, mis laastab iga suhte.

Väga oluline oleks oma tundeid, soove õigel ajal ja soovitavalt empaatiliselt väljendada. Muidu võib juhtuda nii, et mees on aastaid vait ja püüab vastata naise soovidele, ent ühel päeval, kui on ühised lapsed ja pereelu nõuab veel rohkem pühendumist, teatab ta, et nüüd on kõik ja et ta teadis alati, et ta läheb. See on üsna klassikaline stsenaarium, kas pole? Tegelikkuses ei soovi ükski naine endale meheks tuhvlialust, vaid võrdväärset partnerit, kes võtab vastutuse.

Põhjuseid, miks kaks inimest lahku kasvavad, on muidugi sadu, nagu terapeut Lillestik kirjutas, ja selge on see, et igas paarisuhtes on aspekte, mis niikuinii ei klapi, ei sobitu ja need jäävadki lahendamatuteks. Küsimus on siis pigem, et milliste krooniliste “jamadega” me saame paremini hakkama ja millistega polegi võimalik leppida… Kui üks on veendunud taimetoitlane ja teine kirglik lihasööja, siis ehk saaks hakkama, kuid kui üks on korra- ja puhtusearmastaja, teine süüdimatu boheem – sealt läheb juba punnitamiseks! Lõks seisneb selles, et alul, kui oleme armunud, me neid erinevusi ei näe, need “pisikesed veakesed” võivad tunduda suisa armastusväärsetena ning lootus on ju ikka, et “küll need armastusega paranevad”. Tõsi on aga see, et meie “erilisused” ajaga hoopis süvenevad, nii nagu meie näojooned, mis muutuvad eluga aina karakteersemaks.

Peamise olulise tegurina, mis aitab või ei aita koos elada, koos vastutada, näen ma siiski kasvatust, eeskuju, mis kodust saadud, ning loomulikult ei saa mööda minna ka seksuaalkasvatusest, mis meie ühiskonnas on täiesti olematu. See on eraldi suur teema, millest olen kirjutanud artiklis “Kaotatud intiimsuse otsinguil”. Kui meie ainsaks õpetajaks ses vallas on porno ning avastamata jääb hoopiski vajalikum, jätkusuutlikum tasand – vaimne ning hingeline, siis ei ole ime, kui stiihiline tung vaibub ning tundubki, et “armastus on otsas!” – kohas, kus see saaks üldse kasvama hakata! Mõistmine kuivõrd erinevalt toimivad mehed ja naised juba hormonaalselt, mis juhtub, kui naine saab lapsed, see võiks olla perekonnaõpetuse A ja O.

Niisamuti on kooselamiseks vaja kõiki üliinimlikke, lausa kristlikke andeid – leppimist, andestust, mõistmist, kannatlikkust, teadlikkust, sisemist tarkust! Kellel seda kõike jaguks? Kui meid valdab väsimus, tüdimus, me oleme kurnatud, pettunud, mis juhtub kergemal või raskemal moel igas suhtes, ning meie tajudki muutuvad, arusaamised nihkuvad, tõlgendused väärastuvad ning meie looduslik pärand ei aita sugugi kaasa. Siin võikski aidata vanemad, vanavanemad, sugulased, tuttavad. Aga elu on näidanud, et enamik pigem vaikivad, sest neil endil luukered kapis. Tunnistamine on vapratele, kes julgeksid öelda – ma valisin valesti, ma ei osanud. Ole sina targem. On ju toetav näha, kuidas teine, isegi kui see on su oma poeg, astub samasse ämbrisse. Tekib õlg õla tunne – kui seda isegi varem pole elus tekkinud! Uude suhtesse tormamisega visatakse selle vana pesuveega, millest tahetakse vabaneda, tihti ka lapsed välja. Sõna otseses mõttes. Pereelu ei toeta ka moodne individuaalsuseajastu, üha enam inimesi otsustab elada üksi.

Täiuslikku partnerit ei ole olemas

Teine suund on partnerite vahetamine ning uus perevorm ehk kärgperendus. Olles lapsevanemana jälginud seda asja sisusse mittesüvenevatele pealtnäha mõistlikuna tunduvat kärgperendust, võin täheldada järgmist: väga vähestel õnnestub see tegelikult harmooniliselt toimima saada. Lapsed on segaduses, nende kolimine mitme kodu ja olemise, energiate vahel on neile kurnav, tekitab tihti käitumishäireid ning terviseprobleeme nii vaimses kui füüsilises plaanis.

Tean kärgpere teismelist tütart, kes ei salli sugugi oma kasuema ja sama pere, st uue pere perepoega veel eelmisest suhtest, kes kiusab halastamatult oma väikest poolvenda ega saa omakorda läbi ema uue kaaslasega. Tean poissi, kes tihti keeldub minemast isa “uue elu” koju, kuigi vanemad on jaotanud, et laps elab kord siin, kord seal. Tean tüdrukut, kes vanemate keerulise lahutuse tulemusena on põiepidamatu ja sellega seoses kannatab veel omaealiste kiusamise all, nagu kiusamist veel vanematelt vähe oleks! Minu äratundmine on, et lastel peaks olema üks kindel kodu ja stabiilsus. Olen kuulnud, et Rootsis harrastatakse isegi kolme kodu süsteemi – lastel on üks kodu ja ema-isa käivad vaheldumisi seal kodus… Küll on inimesed ikka nutikad!?

Mu tuttavad õpetajad ja psühholoogid on öelnud, et nad näevad kärgperede lapsi palju ja et nad on tihti katki. Kuigi on välja antud ka “terve kärgperenduse” käsiraamatuid, ei usu, et keegi saaks tegelikkuses raamatu või mis tahes teoreetiliste soovituste põhjal seda täiuslikult rakendada – pere, see on niigi liiga mitme muutujaga keeruline võrrand, liiati siis veel kärgpere!

“Laste pärast ei pea koos elama!” on levinud mõte. 

Just laste pärast võiks vanemad end kokku võtta.

Loomulikult ei ole lapsel hea näha kodus kaklevaid vanemaid, aga kuidas saaks kaklemata? Mõistlikkust oleks vaja. Ja vaimsemat eluvaadet. Usku. Ja seda meil kahjuks napib. Tõsi, olen isegi kooselus kogenud hetki, kus tundub, et kergem oleks tõesti eraldi – liiga palju kasvatamist, kui pead lisaks lastele veel oma elukaaslast kasvatama! Ja romantilisest intiimsusest ei saa selles nördimuses juttugi olla!

Ent kui üksikvanema tõelisus, laste probleemide, kasvuraskuste ja igapäevase hakkamasaamisega nii emotsionaalses kui materiaalses plaanis su unerahu viib, mõtled, et mis me oleks saanud targemini teha. Et lapsed ei peaks omakorda mõtlema, milles nemad süüdi on, et ema ja isa ei saa normaalselt suhelda. Olen kuulnud katkiste perede täiskasvanuid ütlemas, et nemad tundsid süüd vanemate lahkumineku tõttu ja selge see on, lapsed panevadki suhte väga karmilt proovile. Jah, needsamad “elu õied” võtavad vanematelt tihti mahla ära ja me kängume.

Siinkohal võiks olla abilisi. Sest tihti me ise ei suuda kurnatuses enam adekvaatselt asju näha ega endid aidata. Ka riiklikul tasandil peaks toetust peredele rohkem olema, pereväärtustamist, vastutuse tähtsutamist. Ning meedia, mille meelevallas tänapäeva inimene on, saab olla kas toetav või lõhkuv, seega lasub ajakirjanikelgi ses osas vastutus. Aga mis me räägime perehoidmisest, kui müüb seks ja vägivald?

Pereteraapia võiks olla iseenesestmõistetav nagu hambaarsti külastamine. Kui miskit on katki, ei maksa seda laguneda lasta, tasub püüda parandada. Ilus oleks mõelda, et meie mõrad võiksid olla meid ja ka suhteid tugevdavad, neid vältida ei saa, aga saab olla tänulik kogemuste eest. Me kõik oleme inimesed. Oma tugevuste ja nõrkustega. Me kõik oleme ekslikud ja haavatavad. Kui julgeksime seda näidata, kartmata saada häbistatud, süüdistatud ning kui me oskaksime teist kuulata… kui oskaksime iseennastki kuulata!

Eks elu on õppimine ja paljudesse asjadesse toob selgust aeg ning tihti jõuavadki inimesed arusaamisele, et oleks võinud hoida, aga ei osanud ja mingil hetkel ka trotsist enam ei tahtnud! Et kusagil ei ole “täiuslikku partnerit”, on looduslikud protsessid, arengud, faasid, muutumised. Aga me pole siiski loomad, kes vaid loodusseadustele alluvad, me saame võtta teadlikumalt vastutuse. Ka looduse ees!

Keegi ei õpeta meile seda. Võime käia koolides kuni doktorikraadini, aga inimsuhete psühholoogias oleme ikkagi üsna rumalad. Isegi kui otsustatakse lahku minna, siis peaks seda tegema austavalt, ausalt, ning tajuma, et ühendus laste emaga, isaga jääb tegelikult elu lõpuni ja kajab veel edasi meie lastes, lastelastes. Viha ja võimuvõitluse energias äraminek tähendab üht suurt hävingut kõigile osapooltele.

“Uut elu”, millesse ummisjalu tormatakse, pole ju tegelikult olemas, kõik on üks elu.

Kui tõesti suudetakse jääda sõpradeks, oleks see lahkuminek siis vast ka lastele toetav, kui teisiti ei saa. Samas, kui me oleme sõbrad, austame teineteist, väärtustame tehtut ja nendime, et me väsisime, me ei osanud, aga me ometi armastasime, milleks siis lahku minna? Vähemalt peaks seda püüdma teha mitte vihavaenlastena.

Lastekaitsespetsialistid ja kohtuametnikud hurjutavad vanemaid, et need ei võtaks lapselt ära võimalust mõlema vanemaga suhelda ja see olekski kena ja õige, aga saan ka aru neist, võiks öelda meeleheitlikest otsustest, tingimustest, mis omakorda lõhestavad last.

Kui vanemad ei suuda üksteisega üldse suhelda, kui üks osapool leiab, et teise väärtushinnangud on lõpuni valed ning üleüldse on tegu ühe suure valetajaga ning teine jällegi leiab, et see üks on psühhopaat, kes vajaks psühhiaatrilist abi, siis on lihtsam, kui laps on stabiilsemas kodus. Ehk siis statistikale toetudes 93 protsendil ema juures. Liiatigi, kui isa juurest tulnud lapsed on saanud isalt emavastaseid signaale ja mõjutusi, mis teevad ema töö jällegi raskemaks ja vastupidi… jällegi, milline lausrumalus! Enda tõe tagaajamine, mõtlemata, et lapsed jäävad selle sõja ohvriteks.

Et last säästa, on ka mõned isad loobunud lapsega suhtlemast, väites, et “nii on kõigile kergem”. Nukrad on ka laste lahuselamise variandid, kus vennad-õed elavad eri vanemate juures ja võõranduvad üksteisest. Arvan, et see on lastele samuti trauma ning pole parim lahendus.

Tegelikkuses peaks muidugi liikuma lepituse poole, siin oleks vaja palju mõlemapoolset mõistmist ja tõesti – armastust. Sel teemal võiks arutleda lõputult ja kui allakirjutanu saaks midagi olukorra parandamiseks, kõikide haigetsaanud laste ja vanemate nimel teha, teeksin seda. Olen mõelnud, et see võiks olla mu edasise elu ülesanne, niipalju kui võimalik.

See peaks olema meie kõigi ülesanne – hoida, toetada inimsuhteid.

Oma töö ja loominguga peaksime pühenduma ikka elu hoidmisele. Sest sellest ju sõltubki meie ja mis peamine – meie laste olevik ja tulevik. Mulle on vist eluks ajaks meelde jäänud hetk ühes Hispaania restoranis, kui suure laua taga nautis õhtusööki terve perekond, imikutest tädide-onude, vanavanemateni välja. Tundub, et lõunamaades  on taoline kokkuhoidmine tavapärane, mitte nagu meie kultuuris – lapsed lasteaeda või lapsehoidjale, vanematega, õdede-vendadega läbi ei saada, vanavanemad on hooldekodudes! Ning kui on pereprobleemid, öeldakse sulle kas otse või vaikimisi: “Saage ise hakkama!”

Sooviksin siiski tänada tublisid emasid ja vanaemasid ning ärgitada isasid ja vanaisasid, onusid lastega rohkem tegelema. Teaduslik uuring ütleb, et lastega tegeledes langeb mehe testosteroon ning see omakorda muudab teda südamlikumaks, kaastundlikumaks. Positiivse kaasnähuna võib oodata siis ka tõelise läheduse ja usalduse kasvu naisega ning naised oleksid ühtlasi vähem närvilised, sest nende koormus poleks nii suur. Kas poleks ideaalne viis, kui me loodus- ja loomupärased erinevused võiksid tõesti tulla teineteisele vastu ning meie hormonaalsed plaanid ei põrkuks.

Tagasi tulles uue ajastu soovitatud endakesksuse juurde, võiks öelda – me teeme ju seda ka iseendale, mida teeme teistele, me ei ole üksi siin ilmas, oleme energeetiliselt seotud. Teistsugune mõtlemine on enesepettus.

Artikkel on vastukaja Postimehes ilmunud arvamusartiklile “Miks meil nii palju üksikvanemaid on?”.

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid tegelenud ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa ja Eesti Naine. Hedvig on kirjutanud ka kaks raamatut - dokumentaalne traagiline lugu näitlejannast vanaemast, "Jutustamata lugu. Ellen Kaarma." (2012) ning isiklik, maa- ning artistielu päevik, "Kirju mandrilt" (2016). Loe artikleid (147)