Mart Kase: Soomes käik

Foto: Mart Kase erakogu

Olen Eesti sisemaa mees ning käisin nädalasel puhkusel Turu saarestikus kala püüdmas ning loodust vaatamas. See on suur vaheldus, kui satud heinamaalt vee peale. Vee peale, mis tundub piiritu ja mille sees tundub kasvavat tuhandeid väikeseid kiviseid saari. Loodusvaheldus on suur asi, loodusvaheldusega laed oma akud täis ning saad rõõmu juurde innuga tegutsemiseks.

Aga alati ju vaatad uues kohas ka ringi pilguga, et mis elu siin elatakse. Turu saarestiku Velkua saarel elab aastaringselt ca 20 inimest ning põhiline tegevus on lihaveiste kasvatus. Varem elas siin rohkem inimesi ja tegutses ka piimafarm, aga see pandi kümmekond aastat tagasi kinni. Jäid lihaveised ja siin aastaringi elavad inimesed, kes on kõik hõivatud veistega ning veidi ka turismiga. Mina muidugi vaatasin seda saart pilguga, et kitsedel kindlasti meeldiks siin elada. Aga veised on ju suured, nende pealt saab paremini toetusi ning kuna põllumajanduses maksab käive ja üksuse suurus, siis lihaveised on pragmaatiliselt võttes kõige selgem väljund inimestele siin saare peal. Kasvuhoonegaasid pole veel nii suur teema, et keset suurt loodust ja vabadust, peaks selle peale mõtlema.

Kala me eriti ei saanud, ilmad olid liiga ilusad, vesi oli liiga soe. Aga üks hetk jääb siiski kalapüügist meelde. Olin Leo ja Valerkaga kolmekesi paadis ning 2,5 päeva lanti suhteliselt tühja loopinud. Siis oli hetk, kui ütlesin, et ma praegu ei loobigi, et ma siis võtan kala välja, kui te midagi saate. Ja siis korraga Valerka hüüdis: “Otsas”. Haarasin kahva ja Leo ütles, et ta võtab õnge välja ja aitab ka, aga siis kohe lisas: “Mul ka otsas!” Ma siis paremalt ja vasakult käelt tõstsin haugid kahvaga välja ning heitsin oma spinningu vette ning jäi ainult hüüda “Otsas!” ning sain ka oma väikese haugi kätte. Müstika, et niimoodi kolm kala järjest tuli kui kogu ülejäänud aeg oli niru võtt. Kalapüügiga on seotud lood, mis jäävad meelde.

Nädal Velkua saarel oli piisav, et aru saada, et ma ei tahaks siin elada.

Mul hakkaks igav. Kui sa elad väga kalarikkas kohas, siis võib juhtuda, et käid kalal väga harva. Lihaveiste kasvatamine pole minu pärusmaa. Ilus saar, mulle täpselt sobiv nädalaseks puhkuseks. Samas see eraldatus kirevast maailmast on Turu saarestikus suhteliselt suur, teisalt on maailm ka suhteliselt ligidal. Väikese praamiga üle ning oledki Soome kirevas elus.

Tagasiteel käisime Soomes paaris suures poes ning peab tõdema, et paljude asjade, eriti tööstuskaupade hinnad on Soomes tunduvalt odavamad kui Eesti väikelinnades. Oleme jõudnud huvitavasse aega, kus inimeste sissetulekud pole (maapiirkondades) Soomega võrreldavad, aga elu on sama kallis. Eesti riik kiusab oma hajaasustuse fänne. Aga see on juba teine pikem teema.

Tallinki parlaev Helsingist Tallinnasse oli pilgeni inimesi täis, nn soome ehitajad sõitsid neljapäeva õhtul pikaks nädalavahetuseks koju. Väga palju kaubikuid oli laevas ning ehitajate silmavaade oli äärmiselt selge, need on spetsialistid, kes ei tee üldehitust, vaid kipsimees paneb kipsi ja seal oli elektrikuid ja palkmajade proffe, ehituses on ju oluline osata midagi väga hästi. Aga see on ka teine pikem teema.

Tagasiteel ostsin laeva Hesburgerist hamburgerieine, pole muidu aastaid hamburgerieinet söönud. Ka hea vaheldus. Aga kodus on väga hea tagasi olla, elu on energia, mida koged ja inimene vajab vaheldust, et energia voolaks õigesti.

Mart Kase

Mart Kase

Mart Kase elab Valgamaal Karula vallas Kaagjärve külas ning kasvatab oma talus kitsi. Mart on eelnevalt pealinnas töötanud nii teatris kui reklaamiagentuuris, nüüd lihtsalt vajas elu uut väljakutset. Mardi taluelust räägib blogi www.metsikelu.ee/blogi. Mart kirjutab Edasile elust Lõuna-Eestis. Loe artikleid (78)