Tänavu 27. novembril kuuendat korda toimuv #GivingTuesday on kui annetamise “Teeme ära!” – päev heategevuseks. Rubriigi “Tark annetaja” seitsmendaks intervjueeritavaks on aktsiooni üks eestvedajatest, New Yorgis tegutsevas vabaühenduses 92nd Street Y töötav Asha Curran.

Annetamis-teisipäev #GivingTuesday sündis vastukaaluks USA-s tänupühadele järgnevale mustale reedele ja küber-esmaspäevale, jõuluhooaja ostuhulluse avapaukudele. Kui viimaste müügiskoore kauplustes ja veebipoodides loetakse kümnetes miljardites dollarites, siis selliste numbriteni #GivingTuesday mõistagi ei küüni. Siiski jõuti esimese aastaga kogutud umbes 15 miljonilt heategevus-dollarilt mullu juba 300 miljoni kanti ning – jälle nagu “Teeme ära!” – rohkem kui 40 oma “annetamistalguid” korraldava riigini.

Asha, #GivingTuesday kasvunumbrid on tõeliselt muljetavaldavad. Mis nipiga nii populaarseks saadakse?

[Naerab] Alustuseks on muidugi aus öelda, et selline edu on ka meile olnud tore üllatus. Ilmselt üks asi, mida omalt poolt õigesti tegime, oli missiooni seadmine brändist olulisemaks. Et #GivingTuesday on 92nd Street Y algatus, teavad ainult need, kes on selle kohta kodulehel uurimas käinud, sest enda nime me selle juures kuidagi ei rõhuta. Vähemalt USA vabakonnas oli see päris radikaalne otsus, sest paljud vabaühendused mõtlevad siin nagu firmade marketingitiimid, et kui suurelt nende logo on välja toodud, kui palju tuntust nad saavad. Meie soov on levitada annetamist kui väärtust, väga erinevates ühiskonnagruppides. Et meie brändi asja küljes pole, võimaldab inimestel see enda jaoks “lapsendada”. Selmet kellegi teise idee elluviimises osaleda, saab sellest nende enda oma.

Enamikust riikidest vaadates on USA oma heategevuskultuuriga kaunis ja kauge eeskuju. Kus teie siin probleemi nägite, mille lahendamiseks #GivingTuesdayd vaja oli?

Ressurside puudus on ka siin vabaühendustes täiesti selgelt tunda ja sellega seondub otseselt kommunikatsiooniprobleem. Eestvedajad ei ole sageli kuigi tehnoloogia-teadlikud, ei saa aru sotsiaalmeediast, ei oska jõuda nooremate põlvkondadeni ega nendega rääkida – ja nii jäetakse see tihti tegemata. Peljatakse võtta riske, mistõttu napib loovust ja innovatsiooni.

Aga veel kõige olulisemana napib koostööoskust. Vabaühendused on asjade koos tegemises üsna kehvad. Täiesti tavaline on mõtteviis, et me kõik võistleme samade dollarite pärast ja kui kellegagi koos töötame, võivad nad meie rahastajad üle lüüa, sest äkki nad teevad meist midagi osavamalt. Ja see on väga ohtlik mõtteviis, sest kui sa koostööd ei tee, ei liigu sa edasi.

#GivingTuesday on hästi tugevalt just neile teemadele suunatud. See toob organisatsioone kokku ja paneb neid uusi lähenemisi proovima, ühiseid kampaaniaid korraldama, selmet üksteisega võistelda. Ja neil läheb väga hästi! Nii annetuste kogumise mõttes kui ka inimeste teadlikkuse tõstmises oma teemade osas.

Ning siin on jälle oluline, et keskendutakse eesmärgile, mitte oma logo suurusele. Meil on ainult rõõm näha, kuidas on võetud #GivingTuesday ja tehtud sellest näiteks #GivingShoesDay, #GivingToolsDay, #GivingViewsDay … Oh, neid näiteid on nii palju! Michigani ülikooli tunnusvärvi järgi nimetatud ülikooliasutuste ühine #GivingBlueDay kogus 24 tunniga 5,6 miljonit dollarit. Mu isiklik lemmik on #GivingZooDay, kus üks väike Florida loomaaed käivitas üleriigilise kampaania ning kutsus kõiki loomaaedu kaasa lööma, et tutvustada oma tööd loomade uurimisel ja kaitsmisel – niimoodi räägiti palju suurem lugu kui paljalt ühe asutuse oma.

Nii et tuli lihtsalt anda tõuge ja toredad asjad hakkasid sündima?

Kaks nähtust tegid meile eriti rõõmu. Esiteks kogukonna-kampaaniate sünd. Kohe päris alguses teatasid mõned piirkonnad, et soovivad võtta #GivingTuesday ja teha sellest midagi just oma paigale iseloomulikku. Viise, kuidas kogukond saab kaasa lüüa, on ju lõputult – kohalikud ühingud, koolid, kirikud, valitsusasutused, ettevõtted … Näiteks pitsarestoran annetab sel päeval iga müüdud pitsalõigu pealt summa loomade varjupaigale. Tõesti igaüks saab osaleda ja niimoodi kujuneb sellest tõeline kodaniku-uhkuse festival.

Teine tore areng oli #GivingTuesday rahvusvaheline levik. Tänupühad, must reede ja küber-esmaspäev on ju kõik väga USA-spetsiifilised, ning kui näiteks Kanada, Suurbritannia ja Austraalia olid ootuspärased liitujad, siis uusi riike tuli aina juurde, kõikjalt maailmast – Singapur, Brasiilia, Argentiina, Hispaania, Tansaania … Venemaa tegi suurepärase tulemuse. Nende korraldustiim on suurem kui meil siin ja juba esimese aastaga said nad kaasa lööma üle 900 organisatsiooni, mis on täiesti imeline, sest meie mõistes annetuskultuuri seal ju õieti polegi.

Tõesti üllatav, sest Venemaa pole just teab mis paradiis kodanikualgatusteks …

Ma ütleks, et võrreldes USA-ga tuleb kõigis riikides märksa keerulisema olukorraga rinda pista. USA annetuskultuuril on ikkagi pikk traditsioon, millele #GivingTuesday toetub, aga eks see tähendab, et mujal on ka palju rohkem kasvuruumi, mis pole ju sugugi halb positsioon, kus olla.

Olen paljusid kohalikke tiime külastanud ja need riigid ei saa olla erinevamad, kuid eestvedajad on hämmastavalt sarnased. Kõik nad on hästi ettevõtliku vaimuga, valmis riskima; muidugi väga pühendunud, aga pühendunud inimesi on ju lõppeks palju. See on ikkagi kindel inimtüüp, kes astub ette ja ütleb, et on valmis tõsiselt tööd tegema, et see asi õnnestuks.

Loomulikult ei olnud meil illusiooni, et me võiksime sellist üleilmset liikumist New Yorgist juhtida. Oleme ette valmistanud hulga abimaterjale, mida kohalikud korraldajad võivad tõlkida või siis täitsa oma materjalid luua. Kui mõnest riigist võetakse meiega ühendust, siis püüame välja selgitada, et tegu on usaldusväärse partneriga, kes saab aru, millega tegu. #GivingTuesday pole just paljude reeglitega liikumine, ent mõned põhimõtted on olulised – esiteks see, et kaasalöömine on tasuta, igaüks võib selle idee võtta ja kujundada omale sobivaks. Sul ei pea olema suur ja jõukas organisatsioon, see ei pea olema sulle täiskohaga põhitöö, aga pühendumist see muidugi nõuab.

Kas nimi ja kuupäev on ka nende asjade hulgas, mille muutmisele te lahkesti vaatate?

Nimi on mitmel pool tõlgitud pigem kui “päev annetamiseks”, sest #GivingTuesdayl ei ole kohalikus keeles seda konteksti, mis USA-s. Kuupäev … Näiteks Iisraelis langes meie päev esimesel aastal kokku rahvuspühaga ja nad tegid seda siis nädal hiljem. Ning olid väga edukad. Nii et me ei takista seda, aga ka ei õhuta, sest osa ideest on just ühisest tegutsemisest sündiv energia. Et kogu maailm teeb seda koos. On ju võimas teada, et sina panustad mõnda oma kodukoha algatusse ning sama teevad inimesed kusagil Maine’i osariigi väikelinnas või Dominikaani vabariigis või Indias. Sotsiaalmeedias ei ole riigipiiridel tähtsust.

Saan aru, et sotsiaalmeedial ongi teie algatuses väga oluline roll, sellest ka teematrellid nime alguses?

Jah, sotsiaalmeedia kasutamine positiivseteks muutusteks oli algusest peale meie soov. Täiesti selge, et sotsiaalmeedial on tohutu jõud, seda võidakse kasutada viha ja negatiivsuse õhutamiseks, aga samamoodi saab levitada heldust ja muid olulisi väärtusi, mis on meis kõigis loomupärast olemas ja mida on väga tore kasutada. On hulk uurimusi, kuidas annetamine tõstab ka annetaja enda heaolu, see on tohutult meeldiv tunne. Nagu šokolaadi söömine või armumine, siin hakkavad meie ajukeemias samad hormoonid tööle.

Sotsiaalmeediaga seondub üks küsimus, millega ma Eestis kimpus olen. Meil pigem ei peeta oma annetustest kõnelemist heaks tooniks. Aga see, millest ei räägita, ei saa kunagi suureks teemaks. Väga tavaline on jagada restorani- või filmielamusi, et sõbradki võiks neist osa saada, ja mõtlen, et ka oma tööd suurepäraselt tegevad vabaühendused vääriksid seda.

Täpselt! Inimesed ju jagavad seda, mille üle nad uhked on – käisime lastega matkal, jooksin täna trennis poole pikema maa kui tavaliselt … Sõbralt-sõbrale soovitustena leviv heategevus kasvab praegu aastas umbes 70%, nii et mu meelest on täitsa adekvaatne argumenteerida, et on isegi vastutustundetu oma annetustest mitte rääkida.

Kui ma toetan näiteks vähiühingut, sest see teema on mulle tähtis, siis sellest rääkimisega saan ju veel mitmekordselt kasulik olla.

Äkki ongi selliste kampaaniate üheks plussiks ka see, et need annavad ettekäände teha midagi, mida sa veel tavaliselt ei tee? Näiteks hiljutine maailmakoristuspäev – muidu on ehk veider hakata metsaalust prügist puhastama, kuigi see riivab iga päev silma, aga välja kuulutatud talgupäeval on teine asi. Kõik ju teevad, keegi ei vaata imelikult!

Nõus. Ka vabaühenduste jaoks on see võimalus katsetada midagi, mida veel pole tehtud – proovida lustlikumaid sõnumeid, minna korjanduskastiga tänavale, küsida annetusi ettevõtjatelt … mida iganes! Asjade tegemine põhjendusel et “nii oleme me alati teinud” on mu meelest USA vabakonnas tõsine probleem. Kui võtame kõrvale näiteks kiiresti areneva tehnoloogiasektori, siis seal sellist suhtumist ei kohta. Nad leiutavad pidevalt uusi asju – proovivad, ebaõnnestuvad, proovivad teistmoodi, õnnestuvad. Ja seepärast see valdkond arenebki. Vabaühendustes seda aga kuigi palju pole.

Teisalt on selliseid kampaaniaid ka lihtne kritiseerida, sest ega ju mõte pole selles, et ühel päeval aastast oled hea kodanik ja siis ülejäänutel … tavaline kodanik. Kas te näete, et #GivingTuesdayl on ka mingi kauem kestev mõju?

Me oleme seda võrrelnud pulma-aastapäevaga. Et muidugi, abielus oled sa ju ka kõik ülejäänud päevad ning oma abielule tuleb pidevalt tähelepanu pöörata, aga see üks päev on siis see, kus sa tõesti tähistad. On ju? Heategevusega on sama lugu. Me oleme täiesti kindlalt seda meelt, et heategevus vajab tähelepanu aasta ringi, #GivingTuesday on lihtsalt üks üleilmne annetamise pidupäev.

Ja muide, sellega seoses – üks meie põhimõtetest on rääkida annetamisest rõõmuga. Üsna sageli keerleb heategevus-kommunikatsioon ju negatiivse ümber – õnnetused, kannatused, valu. Aga oma kampaaniates soovime esile tuua seda positiivset, mida heategevus loob.

Üheks meie eesmärgiks on ka võimekamad vabaühendused – jällegi mitte ainult sel ühel päeval, vaid püsivalt. Selleks on mõeldud kõik need meie abi- ja õppematerjalid ning webinarid, mida iga aastaga üha rohkem juurde tekib. Neid saavad muidugi kasutada ka organisatsioonid, kes #GivingTuesdays üldse kaasa ei löö.

Nii et oma edukust ei mõõda te paljalt kogutud dollarites?

Kindlasti mitte. Kogutud annetused on üks väike osa eesmärgist, ehkki muidugi kõige kergem kokku lugeda. Kui me seaksime sihiks koguda lihtsalt mingi hulga raha, ütleme 300 miljonit dollarit, siis see oleks iseenesest võimalik ka nii, et kolm multimiljardäri annetaks igaüks 100 miljonit. Aga see pole üldse asja mõte. Peamine on õhutada paremat annetamist, rõõmsamat annetamist ja annetamist suurema hulga inimeste seas. Ja seda muidugi väga erinevatel viisidel, mitte ainult rahas. Vabatahtlik töö, igasugused head teod, oluliste asjade eest sõna võtmine – kõike seda püüame me innustada inimesi tegema.

Parem annetamine – mida te selle all silmas peate?

Siin on üksjagu vastakaid arvamusi. Palju räägitakse, et see on tõenduspõhine annetamine – et sa valmistud, töötad enne otsustamist andmetega, võrdled valdkondi ja organisatsioone jne. Mulle tundub, et paljude jaoks on see ikkagi juba kolmas või neljas samm ning alguses on neil vaja üldse omaks võtta idee, et nad saavad olla annetajad ja sellega midagi muuta. Sellise kogemuse saamiseks ehk ei pea olema kohe tohutult tõenduspõhine, vaid sa võid annetada näiteks seepärast, et sõber tegi seda. Ning sa teed ka, ja teed veel, ja liigud siis juba rohkem läbi mõeldud heategevuse juurde. Kui hakata kohe nõudma põhjalikku süvenemist ja eeltööd, siis ma ütleks, et see pigem ei ole tee, kuidas inimesed heategevuse juurde tulevad.

“Tark annetaja” on rubriik, kus soovime lugejani tuua ideid ja andmeid, mille abil oma heategevuskäitumist läbi mõelda ning aidata niimoodi kaasa sellele, et Eesti oleks ühiskonnana õnnelikum, jõukam, targem ja tervem. Kaastööd ja ettepanekud on oodatud rubriigi toimetaja Urmo Kübara e-posti aadressile urmo@heakodanik.ee.

Rubriiki “Tark annetaja” toetab Swedbanki annetuskeskkond “Ma armastan aidata”.

Urmo Kübar

Urmo Kübar hakkas vabakonna-teemasid kajastama paarikümne aasta eest ajakirjandustudengina ega ole siiani lõpetanud. Kirjutamisele lisaks on ta Eesti kodanikuühiskonna arengus kaasa löönud mitmes rollis – kõige pikemalt vabaühenduste liitu EMSL juhtides, praegu aga president Kersti Kaljulaidi vabakonnanõunikuna. Loe artikleid (8)