Õige mitu aastat tagasi juhtis Salme Rannu ERR-ist minu tähelepanu, et 80% kommertstelekanalite saadetest ei käsitle ühiskonda tervikuna, vaid keskendub inimese isiklikule või perekesksele eneseteostusele. See on see, mida inimesed tahavad kõige rohkem vaadata. Vabariigi aastapäeva või ühislaulmiste kõrged reitingud on haruldased, aga needki koguvad vaevalt 50% vaatajatest. Meie kultuur olevat individualistlik.
See fenomen tuli mulle uuesti meelde, kui lugesin David Galula raamatut „Mässutõrje: teooria ja praktika“. Selle autorit, prantsuse koloniaalarmee kaptenit David Galula edutati 1958. aastal, pärast seda, kui ta oli Alžeerias oma vastutusala puhastanud alžeeria vabadusvõitlejatest. Ajalugu läks edasi ja nagu paljudes muudes sõdades, ei tähenda ühe lahingu võitmine veel midagi. Neli aastat hiljem tunnustas Prantsusmaa siiski Alžeeria iseseisvust. Kogu loo oleks nüüd võinud unustada, kui David Galula ei oleks kirjutanud oma tegevusest raamatut, mida veel 50 aastat hiljem on kasutatud mõnedes USA sõjakoolides õpikuna.[1]
