Iga kord, kui Eestit raputab väiksemgi skandaal, räägivad paljud kohe sellest, kuidas see meie rahvusvahelisele mainele mõjub ning kui halvasti nüüd Eestil kõik jälle on. Kaugel sellest. Tegelikult on Eesti mainega lood väga hästi. Maailmas on vähe neid väikeriike, kellel on globaalselt selline tuntus nagu Eestil.
Danske rahapesuskandaal, mis on vaieldamatult kõnekas episood eeskätt nii suurte traditsioonidega riigile kui Taani, pani meie endise diplomaadi Jaak Jõerüüdi koguni arvama, et tal oleks praegu piinlik olla Eesti suursaadik.
Samal ajal, kui Jõerüüt oma hirme väljendas, olin koos meie Ukraina suursaadiku Gert Antsuga külastamas Ida-Ukraina sõjatandrit, et näha Eesti abiprogrammide reaalset kasu humanitaarkatastroofi leevendamisel. Inimesed, kes elavad jätkuva sõja tõttu aastaid kohutavates tingimustes ja kus lapsed on posttraumaatilise stressi ohvrid, teavad väga hästi, et Eesti on nendele toeks. Me oleme Ukrainale inimese kohta suurim abiandja. Eesti inimeste annetused esmaabivahendite soetamiseks päästsid kaitselahingutes paljusid elusid. Seda mäletatakse ja hinnatakse kõrgelt.
Mõned päevad enne Ida-Ukraina sõitu nägin Kiievis aga seda, kuidas meie president Kersti Kaljulaid e-riigi võludest rääkides surus endise Briti peaministri Tony Blairi sõna otseses mõttes nurka. Pärast seda tulid mitmed konverentsi külalised ligi ja patsutasid õlale – küll teil on ikka äge riik ja president. Eestil on võimas sõnum, mis kõnetab globaalselt.
Maailma juhtiv välispoliitikaajakiri Foreign Affairs kirjutas suve hakul, et digitaalse globaliseerumise tingimustes võivad maailma juhtriikideks esimest korda ajaloos tõusta ka väikeriigid. Seejuures oli autoritel tuua kohe üks näide ja selleks oli Eesti. Miks ei võiks Eesti saada globaalseks gigabaitide juhiks, küsisid analüütikud tõsimeeli.
Sellel mõttel on jumet, sest vähemalt viimase paarikümne aastaga on Eesti ehitanud samm-sammult endale sellise rahvusvahelise maine, mida teatakse ka kõige kaugemates maailma nurkades. Digi-riigi tuntus käib meist kauge kaarega ees, kusjuures Eesti otsa vaadatakse sageli kui tulevikutehnoloogiate ühiskondlikku katselaborit.
Alles hiljuti Tallinnat külastanud Šveitsi parlamendisaadikud uurisid suure põnevusega, millise imeasja Eesti järgmisena ette võtab. Indoneesias tundsid sealsed kaitsekomisjoni liikmed huvi, kas Eestil oleks pakkuda küberkaitse valdkonnas jagatavaid lahendusi. Omaanis olles võttis kohalik tippdiplomaat mul nööbist ja uuris, kuidas küll Eesti on väikeriigina maailmas nii nähtavaks saanud. Ettevõtlikud millennialid on leidnud Eestis maailma parima koha oma esimese äri alustamiseks.
Peale globaalse digituntuse on Eestil veel mitmeid positiivseid nägusid. Meil on hiinlaste arvates ebamaiselt puhas õhk ja loodus, meie ralliäss Ott Tänak hullutab maailma oma külmaverelise kiirusega, meil on elav muusikalegend Arvo Pärt ja palju teisi globaalseid eestlasi, kes igapäevaselt loovad Eestile rohkem tuntust kui meie diplomaadid suudaksid.
Ma võin tuua siia lisaks veel kümneid ja kümneid näiteid selle kohta, kui tugev ja teada on Eesti rahvusvaheline maine. Muidugi ei ole see miskit, mis kestaks ilma meie püsiva panuseta. Rumalate vigade eest ei ole keegi kaitstud, kuid hädaldamine on küll viimane asi, mida kilbile seada. Ikka edasi!
Marko Mihkelson
Marko Mihkelson on ajaloolase haridusega ajakirjanik ja poliitik. Ta on töötanud Postimehe Moskva korrespondendi ja peatoimetajana ning juhtinud Riigikogus väliskomisjoni, Euroopa Liidu asjade komisjoni ja riigikaitsekomisjoni. Ta on raamatute "Venemaa: valguses ja varjus" ja "Murdeajastu" autor, kirjutanud õpikutekste ning analüüsinud rahvusvahelisi sündmusi nii Eesti kui välisajakirjanduses. Edasis kirjutab Marko Mihkelson kord kuus Eestile olulistel välispoliitilistel teemadel. Loe artikleid (88)
