Fotolugu: Kalmõkkia – vanade mälestuste, tühjuse ja lõputusse steppi kadunud tuleviku vahel

Maailmakaardile on peidetud hulk rahvusriike ja “vabariike”, mille piire ja lippu teavad vähesed – need olemas peamiselt vaid nende elanike enda jaoks.

Peaaegu kõik on käinud mõnes sellises “riigis”, ilmselt märkamatagi, et reisides on veel üks piir ületatud. Pärast Kataloonia valimisi ilmusid ajakirjanduses kaardid, millelt oli näha, millised regioonid salamisi vabadusvõitlust peavad ja omariiklusest unistavad, see oli hämmastavalt kirju kaart: Kataloonia, Taiwan, Tiibet, Põhja-Küpros, Gröönimaa, Somaalimaa on tuttavad nimed, samal ajal kui Murrawarri (viie aasta eest end isesisvaks kuulutanud regioon Austraalias) või Barotseland (3,5 miljoni inimesega regioon Aafrikas, mis end samuti riigiks nimetab) ei kõla üldse tuttavalt. Ida-Euroopast leiab Transnistria, Abhaasia, Mägi-Karabahhi – kas me oleks võinud olla ühed neist?

Ka Kalmõkkia Vabariik on vabariik vaid nime poolest. Venemaa Föderatsiooni kuuluvalt Euroopa ainsalt budistlikult regioonilt pole mitte võetud ainult unistust vabadusest, vaid üldse igasugune usk iseseisvalt hakkama saada.

Lõputud stepid, sürreaalsed soolajärved ja piiritu Kaspia meri loovad vabaduse illusiooni uuesti ja uuesti.

Elu ja surm stepis.

Stepirahvas kohaneb linnaeluga – pärast massilist küüditamist Siberisse kalmõkid traditsioonilistesse jurtadesse enam tagasi ei pöördunud, midagi polenud enam alles. Kombed on aga alles küll.

Kelle me täna ära sööme?
 Argipäev ei jäta liiga palju aega toidu- ja olmeküsimuste kõrval vabaduse ja õigluse teemal filosofeerida.

Vähemalt loodus on rikas.
 Kalmõkid oskavad meie jaoks tühjalt, lõputult väljalt leida nii ravimuda kui viljakaid maalappe.

Perekonnapilt. 
Pealinna Elista tänavad täituvad õhtuti ja nädalavahetustel lihtsalt koos olemist, puude varju ja tänavatoitu nautivate peredega.

Kõnelused kassiga.
 Argipäev on kõike muud kui nukker ja hall.

Rahvussport male.
 Budistidena ei pea nad hoogsat vabadusvõitlust ja andestavad neile osaks saanud ebaõigluse lihtsusega, mida kõrvaltvaatajal raske mõista on. Ehitavad üles oma templid, mängivad malet, andestavad.

Karussell keset tühjust.
 Kui tihti võib öelda, et vaid nime poolest riikides pole puudu ei unistustest, inimestest ega visioonidest, siis Kalmõkkias napib neid kõiki – on vaid otsatult ruumi ja aega. Ainus, mis kiirelt pöörleb on lõbustuspargi karussell.

Õhtu Laganis.
 Teine budismi kõrval domineeriv religioon on Venemaa – usk, et see alati aitab, on toeks ja et selleta elada ei saa, on hämmastavalt tugev – isegi kui inimesed näevad, kuidas nende ümber kõik juba teist korda üsna lühikese ajal jooksul koost laguneb.

Kustuv päike. 
Päikeseloojangud on kaunid igas riigis. Kalmõkkias on need kuidagi eriti mitmetähenduslikud.

Siin oli elu. 
Nõukogudeaegse tööstusarhitektuuri skeletid hoiavad meeles, et kunagi oli teistsugune elu – ent tuhmub mälestus, kuidas selline elu steppi üldse tekkida sai.

Fotod: Silvia Pärmann

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (22)