Hiljuti külastas president Kaljulaid EKA Narva kunstiresidentuuri, mis asub omaaegse Kreenholmi Manufaktuuri juhi Carri villas. Ajaleht Põhjarannik otsustas presidendist ette lipata ja kohtuda Ann Mirjam Vaiklaga, kel kohe-kohe saab aasta aega residentuuri juhi kohale asumisest. Tundliku ja hea maitsega kunstiinimesena ei meeldi talle lärmakas PR, küll aga süvitsiminemine ja seda püüab ta ka residentuuri juhtides teha.

Intervjuu on algselt ilmunud ajalehes Põhjarannik.

Peaaegu aasta tagasi, mil töötasid Lærke Grøntvediga mullu 28. septembril Kanuti Gildi saalis esietendunud lavastuse “Uncanny You” kallal, said teada, et asud EKA Narva kunstiresidentuuri juhtima. Mis sind motiveeris ja millised olid esimesed muljed? 

Narvas olek on hoopis midagi muud, kui oleks arvanud − nii positiivses kui ka negatiivses mõttes. Läksin Narva, sest mind huvitab loomeresidentuur kui nähtus, see on praegu kogu maailmas oluline teema. Mõtlesin, et seal on suurepärane võimalus üles ehitada Eesti ägedamaid residentuure – − erisugustele kunstnikele ja nende praktikatele; kus nad leiaksid momendid, et keskenduda, uusi ideid saada. Mõtlesin, et sellele saab täielikult pühenduda, aga pean ausalt ütlema, et töö muutus kiiresti teatava maamärgi esindamiseks. Peaaegu iga nädal tuleb residentuuri tutvustada erisugustele saatkondadele, ministeeriumitele, kõikvõimalikele tähtsatele külalistele, kes jäävad kultuurivallast hoopis väljapoole.

Esmalt läksin sellega hurraaga kaasa, sest lootsin, et see tuleb kasuks paiga nähtavamaks muutmisele ja ta saab tänu sellele liha luudele. See tegevus on muutunud tohutult väsitavaks − pole mõtet kulutada energiat asjadele, mis ei aita reaalselt kohal ei sisuliselt ega finantsiliselt areneda. Residentuur on muutunud ses mõttes lõbustusasutuseks. Ilmselt pole Narvas väga palju kohti, kus käia, ja residentuur on üks selline paik. Mõeldes järgmisele nädalale, saan aru, kui vähe on mul aega suhelda ja keskenduda residentuuri tulevatele kunstnikele ning tegelda muude oluliste asjadega − tuleb n-ö ülikond selga panna ja kohta esitleda.

Aga mis on siis positiivne? Mida oled Narvas leidnud? 

Positiivne on, et ma ikkagi usun väga EKA Narva kunstiresidentuuri. Tegu on maailmatasemel huvitava kombinatsiooniga kolmest olulisest institutsioonist. Koha omanik on Narva Gate − on üpris haruldane, et üks kinnisvaraomanik on kultuuritegevusteks soostuv; kultuuriministeerium toetab residentuuri tegevust − tegu on ainsa residentuuriga Eestis, millel on riiklik püsitoetus; kunstiakadeemia (EKA) on residentuuri eestvedaja. Ja linn ise, Kreenholmi piirkond − mulle väga-väga meeldib Narvas elada. Olen siin kokku sattunud väga huvitavate inimestega. Olen elanud eelmised seitse aastat välismaal − unistasin sellest, et kolin tagasi Eestisse, aga saan jätkata välismaalastega suhtlemist. Ses mõttes kõik toimib, aga peab jälgima, et residentuur ei muutuks pelgalt mingiks atraktsiooniks − enne veel, kui ta on oma identiteedi omandanud.

Kuulen palju mõtteid à la “maja on geniaalne, et seda välja rentida − SA saaks sellega raha teenida”.

Tegelikult on suur vahe, kas koht ise kannab seal tegutsevate inimeste, kogukonna vaimu − et seal toimuvad rohujuure tasandil sündmused, mille eesmärk pole masse ligi meelitada −, või hakata seda pidudeks, konverentsideks ja koolitusteks välja rentima. Pooldan seda esimest varianti. Eriti kui on tegemist residentuuriga, kuhu loomeinimestel on võimalus kahe produktsiooniperioodi vahel tulla kuuks-kaheks uusi mõtteid koguma − seal on paratamatult vaja vaikust, teatavat aeglust.

Keda tahaksid kunstnikest, kes seni on residentuuri võimalusi kasutanud, eraldi mainida?

Kõige suurem side tekib inimestega, kes residentuuris pikemalt viibivad. Kõige esimene resident oli minu tööloleku ajal Poola nüüdisaegne maalikunstnik  Szymon Kula, kes viibis kohapeal kaks kuud − see on piisav aeg, et jõuaksid inimesega tutvuda ning tema loomingut hoomata. Selle aja jooksul jõuavad ka tal endal mõtted muutuda. Jõudsime Szymoniga tekitada ka jätkuprojekti – osaleme järgmisel suvel Praha kvadriennaalil ruumiinstallatsiooniga, mis moodustub Narvas tuntud Igor Kurovi telliskivide kollektsioonist. Tegu on ilmselt Eesti suurima ajalooliste telliste koguga ning need tellised pärinevad eri paigust. Igor oli lahkelt nõus ja Prahas teeme performatiivse installatsiooni/lavastuse. Sellised koostöövormid võivad sündida vaid siis, kui sa kellegagi koos elad ja töötad.

Teine väga tähelepanuväärne isik on Kanada tekstiili- ja moekunstnik Gary Markle, kes just äsja Narvast lahkus. Ta reisib ümber maailma ja viibib erisugustes kohtades, esitades küsimuse, kuhu me kuulume ning kuidas see väljendub meie riietusesemetes. Tema projekt saigi alguse Narvast. Paar päeva tagasi lendas ta Venemaale, sealt suundub ta Jaapanisse ning siis edasi koju, Kanada lääneossa.

Minult küsitakse sageli, millal toimuvad residentuuris sündmused, mis tooksid kokku tuhandeid inimesi − umbes nagu “Kremli ööbikud”.

Minu selge veendumus on, et EKA Narva kunstiresidentuuri kvaliteet ei võrdu kvantiteediga.

Pigem on oluline läbi viia põhjalikult läbikaalutud projekte, näitusi ja kunstisündmusi, kuhu tuleb kohale võib-olla paarkümmend inimest, võib-olla kakssada − see oleks väga tore. Eik Hermann rääkis äsja EKA uue maja avamisel aeglasest haridusest. Arvan, et see on kindlasti üks residentuuri kvaliteet − et seal ei peitu kvaliteet inimeste hulgas, vaid inimestes ja nende aeglases kulgemises. Minule pole Narvas seni aeglast kulgemist olnud − raban nii, et vähe pole, ja võib-olla põlen varsti läbi −, aga paiga idee on, et seal oleks kohta alternatiivsetele mõtetele ja protsessidele.

Oled seitsme aasta jooksul elanud Oslos, New Yorgis, vahepeal aasta jooksul Vilniuses ja Riias. Kas nüüd, kui asud Narvas, võib kunstilise liialdusena öelda, et mingit pidi elad ikkagi nagu välismaal?

Mulle siiski meeldib mõelda, et Narva on Eesti, ja muidugi ta ongi. Aga tema asukoha võlu on ka selles, et kui tahan minna koju või saada kokku oma Tallinnas või Hiiumaal elavate sõprade või perega, on see võimalus olemas. Aga Narva on kui välismaa ses mõttes, et tunnen siin samasugust vabadust. Ma pole siin defineeritud ruumis, kus kehtivad kindlad reeglid ja iga nurga peal on inimene, keda tunnen, ning kõik on lihtsasti arusaadav. Ei − siin on nii palju asju, millest ma ei saa aru. Osaliselt on see seotud ka minu hädise vene keele oskusega. Ja mõnes mõttes on Narva n-ö veidi ajas tagasi − siin saab veel teha asju, mida mujal võib-olla ei saaks. Siin pole eriti konkurentsi ja seetõttu on lihtsam inimestega suhelda − ses mõttes ongi kohapeal äge ja vabastav “välismaa vibe“.

Esmaspäeval külastab (intervjuu on salvestatud kolmapäeval, 29. augustil − T.K.) praegu Narvas resideeriv president Kersti Kaljulaid ka kunstiresidentuuri. Mida arvad tema käesolevast missioonist Narvas? Milline reaalne tulu sellest sinu meelest võiks tulla? 

Arvan, et see on väga tulus ja kasulik. Ma ise olen samuti mõelnud, kuidas Narvat ülejäänud Eestiga siduda. Aga siis adusin, et probleem pole mitte selles, vaid selles, kuidas ülejäänud Eestile selgeks teha, et Narva pole mingi paik kuskil väga kaugel. Sinna saab vabalt kahe ja poole tunnise rongisõiduga pärale jõuda ning see on olematu ajaühik − mõeldes näiteks distantsidele New Yorgis. Arvan, et presidendi akt muudab ka ülejäänud eestlaste mõtlemist. Muidu projitseeritakse väljastpoolt kohalikele narratiivi, nagu nad ei saaks aru, kes on näiteks meie president.

See žest aitab eestlastel mujalt mõista, et “jah, Narva kuulub samuti ülejäänud Eestiga kokku”. Imestan ainult, et alguses räägiti suurelt, kuidas president tuleb Narva elama ning kuidas ta on seal kolm kuud, aga sellest on saanud kaks ja pool nädalat. Samuti on osa kunstnikega, kes räägivad, et tulevad kaheks kuuks, aga lõpuks see ajaühik kahaneb. Fakt on, et pead lihtsalt ühe koha peal elama, kogema ruumi, käima nurga peal poes, jalutama mitu korda promenaadil − enne kui hoomad paika päriselt. See on ka üks põhjus, miks Narva kolisin, sest oleks kuidagi kunstlik residentuuri Tallinnast juhtida.

Mainisid oma hädist vene keele oskust. Kuidas sa seda parandad?

Ma ütlen endale pidevalt: “Ma üldse ei oska.” Nüüd, suheldes endast nooremate inimestega, saan aru, et nad ei tunne isegi kirillitsat. Kuna esmaülesanne on olnud kõigi oma tööülesannetega intensiivselt tegelda, on vene keele õppimine olnud teisel kohal, aga see jääb ka muidu kuidagi külge. Aga selleks, et saavutada kriitiline tase, et saaks näiteks lugeda kohalikku ajalehte, on vaja võtta keeletunde eraõpetajalt. Võib-olla õnnestub ühel päeval täide viia idee Narvast kui venekeelsest Euroopast, kus mujalt tulnutel on lisaks venekeelsele keskkonnale võimalik ka aktiivselt vene keele tunde võtta.

Narva kohta on rohkelt stereotüüpe. Milliseid võid kinnitada ja millised lükkad ümber?

Kõige levinum stereotüüp on, et Narva on igav linn. Võin selle kohe kergusega ümber lükata, sest mul on residentuuriga nii palju tööd ja tegemist, et ma lihtsalt unistan hetkest, et mul oleks igav. Samas olen mõelnud sellele, et kui seda tööd poleks, oleks mul küll millestki puudus. Just kultuurivallas − näiteks kinost ja millest iganes. Kui öeldakse, et Narva on ohtlik, siis see ei vasta üldsegi tõele. Üks mu lemmiktegevusi on õhtul, suhteliselt hilja, kõndida residentuurist ehk Kreenholmi kandist koju − elan kolledži lähedal. Ja ma pole kolmveerand aasta jooksul kunagi midagi ohtlikku kogenud. Sülitan kolm korda üle õla. Narva pole Tallinnast või mõnest muust Eesti paigast kuidagi ohtlikum. Eesti on üldiselt suhteliselt safe.

Võib-olla on stereotüüp, et Narva on kuidagi räpane, räämas või must. Minu maitse kohaselt on ta ülekorrastatud − mis võib samuti olla negatiivne: kõik on kogu aeg ülipuhas, midagi ei vedele, kuhugi ei tohi plakateid panna.

Tajusin seda selgelt, kui kohapeal käisid külalised Detroitist − neilegi oli üllatus, et linn on ülikorralik. Arvan, et meil siin Eestis õitsebki mingi puhtuse tahe − et kõik fassaadid oleks hästi korras jne. Mulle ei lähe see eriti peale, minu arust võiks avalik ruum olla palju mitmekesisem ja vabam. Plakateid võiks saada kleepida iga nurga peale.

Kui kaua sinu Narva periood võiks kesta? 

Olen seadnud endale eesmärgi olla siin vähemalt kolm aastat. See tundub minimaalne aeg, et reaalselt teha seda, milleks ma siia tulin − projekte, millest unistasin. Näiteks grupinäitus Venemaa kunstnikega. Kui tahad midagi teha, adud, et see saab teoks alles aastate jooksul. Ideaalis võiks pikemalt olla − kolm aastat on ka lühike aeg −, aga see sõltub sellest, kuidas mul õnnestub oma elu jätkusuutlikumaks muuta, kaasata inimesi, kes mind abistaksid. Residentuuri oleme hoonena edendanud − meil sai äsja valmis köök. Selle aasta lõpus − järgmise alguses ehitame välja veel kaks külaliskorterit. Meile tuleb rohkem kunstnikke, rohkem asju, aga kõige sellega pole võimalik üksi hakkama saada.

Mida sa kavatsed presidendile residentuurist rääkida? 

Eeskätt tutvustan talle residentuuri mõtet ja seda, miks see on oluline − ma ei tea, kas ta on käinud teistes meie residentuurides. Kuna ta pole residentuuri hoones minu teada sees käinud, näitan talle kindlasti maja ja tutvustan teda seal olevatele kunstnikele. Just saabub Leedust fotokunstnik Neringa Rekasiute, kelle töid eksponeeriti äsjase Narva “Urban Labi” ajal. Ta tuleb neid maha võtma ning tekib ideaalne moment, kus ta saab presidendiga kohtuda ning tutvustada oma näitust, mis kujutab Sillamäega sarnanevat Leedu linna Visaginast seal elavaid inimesi kujutava fotoprojekti kaudu.

Sinu käsi on sees selliste maailmanimede teoste juures nagu Noblessneri valukojas etendatud Robert Wilsoni “Aadama passioon”, kus kasutatakse Arvo Pärdi heliteost. Kust oled veel inspiratsiooni ammutanud? 

Robert Wilsonil, kes oli “Passiooni” lavastaja, on New Yorgis väga äge, võimas residentuurikeskus, mille nimi on The Watermill Center. Olen seal kaks suve käinud ning arvan, et sealt pärineb minu põhisisend, inspiratsioon, mis mind kannab − teadmine, millised võivad olla residentuuri võimalused ja vaim. Wilson ise isiksusena ja tema teosed − ta on avangardne looja USAs ja Euroopas, väga armastatud teatrilavastaja − on inspireerivad. Mullu töötasin Soho linnaosas Storefront for Art and Architecture galeriis, mis toob kokku erisuguseid projekte, mis tegelevad kunsti ja arhitektuuriga.

See oli ülioluline kogemus, kuidas sellist institutsiooni üles ehitada, millised inimesed tiimis võiksid olla ja millised tööülesanded kellelgi on. Tollane kunstiline juht Eva Franch on samuti väga huvitav. Pean ennast stsenograafiks, kelleks olen õppinud − teen lavastusi ja installatsioone. Mullune “Uncanny You” oligi väga oluline. Arutame, kuidas seda edasi produtseerida. Praegu alustan uut lavastusprojekti, kus teen koostööd helikunstnikuga, kelle kunstnikunimi on Endamisi Salamisi.

Carri villa, kus residentuur resideerib, on osa Kreenholmist, mis on ülimalt võimas, aga saan aru, et selle päriselt ellu äratamiseks kulub tohutult raha.

Tegu on nii mastaapse ruumiga, et selle elusaks muutmiseks tuleb väga palju teha. Kui mõelda kaasaegse kunsti biennaalide peale − seal on tohutud rahasummad, erasponsorid. Samas pole miski võimatu. Olen varem mõelnud, et kuna Narva on eri kultuuride ja tsivilisatsioonide joonel, on ta juba selle tõttu oluline. Aga just külalistega Detroitist koos olles sain aru, et maailmas on nii palju ägedaid tööstuskomplekse, et Kreenholm peaks olema eelkõige oluline meile, eestlastele.

Kui tahame sellega midagi ette võtta, ei piisa katsest soomlasi ja venelasi kaasata − Soomes ja Venemaal on oma ägedad objektid.

Tahaks loota, et kui õnnestub Kreenholmi kultuuri kaudu väärtustada, on see jätkusuutlik.

Et kui nüüd hakkavad asjad liikuma, ei kao kümne aastaga ühes Narva-vaimustusega ka meie huvi selle vastu ja et koht ei jää siis tühjalt seisma. Mulle on mitmed inimesed öelnud, et kõik on äge, aga praegust Narva-vaimustust peetakse ajutiseks, peagi mööduvaks. Tahaks loota, et nõnda pole. Õnneks on seoses kultuuripealinnaga loodud pikem perspektiiv.

Rääkides aga konkreetselt Carri villast, kus asub kunstiresidentuur, siis sellega on pretsedent loodud! Nagu mainisin, valmis meil äsja fantastiline täisvarustusega köök, kus residendid ja külalised saavad koos süüa teha ning elu üle arutleda. Veel selle aasta lõpus seame tänu kultuuriministeeriumi rahastusele korda kaks külaliskorterit. Viimasel ajal oleme hakanud aina aktiivsemalt kasutama ka üleval asuvat kinosaali, kus äsja astus üles Detroiti elektromuusika fundamentaalsemaid duosid Dopplereffekt. Residentuurihoone on ellu äratatud!

Kui reaalseks sa pead, et Narvast saab Europa Liidu kultuuripealinn 2024?

Olen täiesti veendunud, et saab − selles pole kahtlustki. See ei tähenda, et seks ei peaks väga palju pingutama, et kõik välja kannaks. Juba praegu on kontseptsioon nii tugev ja selle teostumine annab meile kõigile − mitte ainult Eesti, vaid Euroopa mastaabis. Ma leian, et Narva parimad päevad on praegu − on neid, kes seda aduvad, ja on neid, kes ei adu. Aga teekond on sageli olulisem kui siht ise. Ses peitub ka residentuuri mõte − kui kõik on valmis, hakkabki igav ja inimestes tekib rahulolematus. Praegu on mõnus ärevus õhus.