Alar Tamming: mida peaks teadma psühhedeelikumidest?

Alar Tamming

Minu jaoks ei ole mingit kahtlust, et narkootikumid on halvad. Narkosõltuvus on üks hullemaid sõltuvusi, väga hästi kirjutab sellest kirjanik William Burroughs, kes ise oli aastaid sõltlane. Heroiini tarvitaja isiklikust tahtest ei piisa peaaegu kunagi, et sellest sõltuvusest vabaneda. Kui teemasse põhjalikumalt süveneda ja uurida narkootikumide klassifikatsiooni, siis selgub, et narkootikumid jagatakse kolme kategooriasse – ergutid, rahustid ja psühhedeelikumid. Esimesed kaks kategooriat on inimelule kahjulikud, kuid millegipärast on narkootikumide hulka arvatud ka psühhedeelikumid – ained, mis ei tekita sõltuvust ja mida inimkond on kasutanud juba aastatuhandeid ja mille kasulikkust näitavad aina uued ja ueed sõltumatud uuringud. Kuna selle teema kohta on hästi palju eelarvamusi ja poolikut infot, siis kirjutan iga kategooria kohta natuke pikemalt.

Rahustid

Rahusteid kasutab psühhiaatria. Esimene rahusti ajaloos oli nahkrihmadega tool ja hilisemal ajal on see asendunud barbituraatide ja bensodiasepiididega – seduxen, eleenium, diasepaam, vaalium. Koos alkoholiga võivad need olla eluohtlikud. Samuti kuuluvad rahustite hulka sissehingatavd inhalandid näiteks naerugaas, bensiin ja amüülnitrit. Viimane tekitab eufooria ja suurendab seksuaalset naudingut, seetõttu pidavat seda kasutama seksuaalvähemused. Ohtlik inhalant on tolueen, sest see muudab närviraku membraani omadusi. Rahustite hulka kuulub ka etüülalkohol, mida tuntakse juba üle 10000 aasta, ja seda toodeti algselt mee kääritamisel. Väikestes kogustes on alkohol rahustav, suurtes kogustes hakkavad inimeses tööle erutusmehhanismid. Kindlasti ei aita see kiilaspäisuse vastu ega ravi mälu, kuigi aastal 1500 nii arvati.

Kõige ohtlikumad rahustid on opiaadid (morfium, heroiin).

Heroiin tuli peale avastamist 1898. aastal turule kui väga efektiivne köharohi, mis aitas väga hästi, ainult probleemiks oli see, et selle tarvitajad ei tahtnud pärast köha sümptomite kadumist kuidagi oma ravimist loobuda.

Oopiumi tarvitamine ulatub samuti kaugesse minevikku – juba sumeri tekstides on viiteid moonide kasutamisele ja kreeka ning rooma jumalaid on tihti kujutatud moonianumate ja nende ekstraheerimisnõudega. Oopiumisõltuvuse kohta on eesti keeles võimalik lugeda maailma kirjandusklassikasse kuuluvat lugu Thomas De Quincey‘lt – “Inglise oopiumisööja pihtimused”, kus ta kirjeldab. kuidas enne sõltuvusse jäämist elas ta 7 aastat oopimit tarvitades läbi oma elu ilusaimad hetked, kuni jõudis täieliku sõltuvuseni ja mõistis et ta sureb varsti. Ja kuna ta sai aru, et ta niikuinii sureb, siis ta otsutas pigem surra ärajäämanähtude kätte ja tänu sellele otsusele sai maailma kirjandusklassika ühe suurepärase teose ja inglise surnuaiad jäid ilma ühe noore mehe surnukehast.

Ergutid

Teine narkootikumide kategooria on ergutid. Siia kuulub amfetamiin. Amfetamiini on erinevate riikide sõjaväed kasutanud sõjalistel missioonidel, et hoida oma sõdureid kokku vajumast. Samuti kuulub siia efedriin – aine mille puhul sportlased kunagi ei ole kursis, et see oli tema nohurohu koostises, aga mille jõudu andev toime on neile üldiselt teada. Kolm kõige tuntumat ergutit on kokaiin, nikotiin ja kofeiin. Kaks viimast on praegu ühiskonnas täielikult aktsepteeritud. Kuigi Sherlock Holmes kasutas kokaiini ja Freud ülistas seda, on selle keelustatud ainete nimekirjas olemine täiesti mõistetav.

Psühhedeelsed ained

Kolmas narkootikumide grupp on psühhedeelsed ained. Need on ained, mis ei tekita sõltuvust ja mida on inimkond kasutatud rituaalselt tuhandeid aastaid. Erilist tähelepanu tasub pöörata sellele, et nad ei tekita sõltuvust ja nende tarvitajad ei ole ühiskonnale ohtlikud, kuid nad tekitavad klassikalisi muutunud teadvuseseisunditega kaasnevaid nähte ja seetõttu on koos pesuveega ka laps praeguseks vannist välja visatud. Tegelikult tuleks psühhedeelsed ained narkootikumide nimekirjast välja arvata, sest nad on nendest niivõrd erinevad ja kahjulike mõjude asemel on neil mitmeid kasulikke omadusi.

Siia rühma kuuluvad maagilised psilotsübiini sisaldavad seened, Peyote ja San pedro kaktused, Ayahuasca, Ibooga taim aafrikast ja DMT ning LSD.

Antud grupp sai 60-ndate aastate hipiliikumise ja kontrollimatu tarvitamise tõttu külge narkootikumide tiitli ja ei ole sellest kahjuks vabanenud tänase päevani. Eriti kurioosne on see, et järjest rohkem tehakse uuringuid, kus antud gruppi kuuluvaid aineid kasutatakse tõsiste psühholoogiliste probleemide lahendamiseks ja teraapia eesmärgil, aga kuna tegu on ühiskondliku hoiaku muutumisega, siis on selle muutuse toimumine väga aeglane.

Kõige tuntum psühhedeelne aine lääne massiteadvuses on LSD.

Tavaliselt seostub see 60ndate aastate ning hipiliikumisega ja arvatakse et see ajab inimesed hulluks. Kahjuks on see väärarvamus, mis paar aastat tagasi lahkunud professor Shulgini sõnul on selle taga eelkõige inimeste teadvustama hirmu teadvustamatuse ees. LSD mõju loovuse arendamisel on asendamatu. Biitlite laul “Lucy in the Sky with Diamond” on ostseselt LSD-st inspireeritud. Ilma LSD-ta ei oleks meil Ken Kesey romaani “Lendas üle käopesa” ja sellest inspireeritud filmi Jack Nicholsoniga peaosas. Nobeli preemia laureaat Kary Mullis, kes sai keemia preemia PCR tehnika arendamise eest (protsess, ilma milleta me ei suudaks DNA-d uurida) on selgelt öelnud, et LSD sessioonide ajal õppis ta tunduvalt rohkem, kui ükskõik mis koolis või kursusel ning lisas, et ilma LSD-ta vaevalt Nobeli preemiani oleks jõudnud. Samuti mainis ta, et praegusaja teadus ei ole väga palju erinev 1634. aasta teadusest. Väga provokatsiooniline väide, mille eest teadlaskond tahab teda kogu aeg üle parda heita selle asemel, et peeglisse vaadata.

Ka Francis Crick, Nobeli meditsiini preemia laureaat, kes suutis DNA struktuuri lahti harutada, on lähedastele inimestele tunnistanud, et lahendus saabus talle LSD sessioonil olles. Kahjuks on ta ise lahkunud ja ei saa kinnitada ega ümber lükata neid väiteid ning ühed teadlased üritavad teisi veenda, et see on ainult legend. Kindel on aga see, et Crick oli Aldous Huxley austaja ning inspireerituna Huxley romaanis “Hea uus ilm” kirjeldatud psühhedeelse aine “soma” nimest, samanimelise ühingu üks asutajatest. Ühingu eesmärgiks oli kanepi legaliseerimine. Samuti pani Francis Crick oma nime alla kuulsale Timesi kirjale 1967. aastast , mis kutsus üles muutma narkootikumide keelustamise seadust.

Alles viimastel aastatel on uuesti antud luba üksikuteks LSD teemalisteks uuringuteks. 2014 aasta juunis avaldas mainekas eelretsenseeringuga teadusajakiri “Journal of Nervous and Mental Disease” Šveitsis toimunud uuringu tulemused, mille ühiskonnale poliitiliselt vastuvõetav kokkuvõte kõlas nii – “LSD on meditsiiniliselt paljulubav aine”. Uuringu tulemusi kajastas isegi “New York Times”. Uuriti surmavalt haigete ärevuse vähenemise võimalust LSD- seansside käigus ja leiti 200 mg koguste korral ärevus tunduvalt vähenes ja ärevuse vaba seisund muutus püsivaks.

Loomulikult ei tähenda eelnev, et ma kutsun inimesi üles LSD-d tarvitama, pigem väljendan heameelt, et selleteemalised uuringud jätkuvad.

Psühhedeelsete ainete tarvitamine ilma juhendajata võib tõepoolest ohtlik olla. Need ained ei ole õlu, mida koos sõbraga peale sauna tarvitada.

Aafrikast pärit ibooga taime puhul uuritakse, kas sellest taimest valmistatud ekstraktist võib olla abi sõltuvushäiretest vabastamisel. Uuringud näitavad et on abi ja mitte vähe. Erinevused tavaliste ravimitega on põhimõttelised, kui tavaline ravim tegeleb sümptomiga ja seab eesmärgiks need ära kaotada ehk alla suruda, siis ibooga puhul pääseb inimene ligi oma mõtete ahelale minevikust ja näeb selgelt milliste sündmuste ja otsuste tulemusena on ta oma sõltuvuse küüsi sattunud. Lisaks piisab enamasti ainult ühest seansist, et lõplikult vabaneda kas alkoholismist, heroiini või kokaiini sõltuvusest. Paljudes riikides kuulub ibooga keelatud ainete ninekirja, selle kodumaal Gaboonis on see aga kuulutatud “rahvuslikuks aardeks”.

Maagilised psilotsübiini sisaldavad seened on aga efektiivsed obsessiiv-kompulsiivsete häirete ravis nagu näitas 2010. aasta uuring. Normaalseisundis on aju hästi organiseeritud, paindlik ja kohanev. Depressiooni, sõltuvuse ja obsessiiv-kompulsiivsete häirete korral ei ole aju enam paindlik ega suuda kohaneda. Psilotsübiin aitab taastada ja organiseerida düsfunktsionaalseid mustreid. 2014. aastal uuriti aju komplekseid neuronite võrgustikke psilotsübiini manustamisel. Selgus et aju erinevad regioonid hakkasid omavahel kommunikeeruma ja moodustusid uued võrgustikud. Internetist võib leida ilusaid värvilisi pilte, kus võrreldakse aju psilotsübiini seisundis ja platseebo manustamisel. Kaalukauss on selgelt psilotsübiini kasuks.

Viimaste aastate uuringud on samuti näidanud mismoodi psilotsübiin aitab kaasa inimese muutumisele avatumaks. Muide, juba 1962 aastal tehti Harvardi Ülikoolis, Suurel Reedel eksperiment, kus topelt pime uuringus manustati 10-le inimesele psilotsübiini ja uuriti, kas seened võivad tekitada vaimseid kogemusi. Psilotsübiini saanutest raporteerisid müstilisi kogemusi 8 katseisikut 10-st. 2006. aastal jätkas 1962. aasta uuringut teadlane Griffiths ja tema töö avaldati väga mainekas ajakirjas Psychopharmacology. Tulemused näitasid et psilotsübiin võib avaldada isiksuse arengule tervendavat mõju. Antud uurimust on ka Eesti ajakirjandus refereerinud.

Psühhedeelsete ainete hulka kuulub ka ayahuasca. Brasiilia šamaanide imejook, mis avab teed teistesse reaalsustesse ja aitab kaasa inimese elu jooksul kogunenud hingehaavade ravimisele ning mille kohta klassikaline psühhiaatria tahab öelda, et see tekitab hallutsinatsioone. Ka siin ei ole ükski uuring näidanud selle aine kahjulikkust, vaid seda tarvitanud räägivad tema kasulikkusest psüühikale. Ayahuasca koosneb 2-st komponendist – harmaliinist ning DMT-st ja hoolimata sellest, et DMT-d sünteesib iga inimese organism ning ta on sadade taimede ja isegi mõne koralli koostises, on see keelatud ainete nimekirjas.

Ayahuasca kodumaa on Brasiilia, kus 1962. aastal legaliseeriti selle kasutamine religioosse sakramendina. Iga nädal toimuvad seal Santo Daime kiriku tseremooniad, kus sajad osalejad tarvitavad ayahuascat. See mida ayahuasca seansil käinud kirjeldavad, ületab tõepoolest tavalise mõtlemisvõime piirid –räägitakse hinge eraldumisest kehast, kohtumistest üleloomulike olenditega, paradiisi ja põrgu kogemustest, nähakse oma haiguste põhjusi ja saadakse selgeid visoone tulevikuks. Ayahuascaga tervenemine ei ole kerge protseduur. Kuid muutused, mis peale seda toimuvad on see-eest muljetavaldavad – üks uuring näitas, et peale ayahuasca tarvitamist suureneb intellektuaalne võimekus, paraneb kontsentratsioonivõime, sisekonfliktid töötatakse ümber ja ärevus väheneb, tõusevad nii enesehinnag kui teistele andestamise võime. Ayahuasca šamaanid väidavad, et see, mida inimene sel ajal kogeb ei ole mitte patoloogia ja hallutsinatsioon, vaid varjatud reaalsuse teiste dimensioonide nägemine ja peale julgust sellesse reaalsusesse siseneda, tekib taipamine ja selgus.

Kuidas siis nendesse ainetesse suhtuda?

Kuna enamus inimestel ei ole ilmselt võimalust Brasiiliase minna ja ayahuasca kirikut külastada, LSD kasutamine võib aga viia vangi, siis tasub meelde jätta ainult üks asi – psühhedeelilised ained ei ole narkootikumid, vaid hoopis midagi muud. Ja kuigi seaduse järgi on tegu illegaaalsete ainetega, siis tasub minu arvates siin ikkagi lähtuda seaduse mõttest, mitte sättest. Seadused mis puudutavad narkootikume on ühiskonnale vajalikud, sest narkootikumid hävitavad inimisiksust ja läbi selle ka ühiskonda. Kuid psühhedeelikum ei ole narkootikum. Mitte ükski heroiini tarvitaja või kokaiini sõltlane ei nimeta oma tegevust vaimseks enesetäiustamiseks või arenguks.

Loodetavasti jätkuvad ka uuringud ning me suudame edasi areneda olukorrast, kus me psühhedeelsete ainete juures oleme justkui neandertaallased, kes vaadates maabunud kosmoseraketti, vaimustuvad vilkuvast valgusest ja värvilistest tabloodest ning ainult sellest räägivad. Kosmoseraketi võime lennata nende pähe veel ei mahu. Sama on ka meiega, hetkel on see veel Pandora laegas, kust me ei tea, mis täpselt sealt välja tuleb, ja seetõttu on see igaks juhuks ära keelatud. Valgustusajastu mõte, et inimese elu kuulub temale endale, samuti otsustus- ja vastutusõigus, on kahjuks jäänud minevikku.

Kuigi uuringud jätkuvad, olen veendunud, et skeptikuid ei veena mitte ükski: ükskõik, kui mainekas eelretsenseerimisega ajakirjas tehtud uuring. Ka sel on oma loogiline seletus, mis hõlmab termineid kognitiivne dissonants, alateadlik hirm tundmatu ees, psühholoogilised kaitsemehhanismid ning tsunftivaim.

Tänan et sa mu mõtiskluse ning internetist loetud matejalide kokkuvõtte lõpuni lugesid ning kindlasti tasub ka viidatud Medical Postist alguse saanud lugu käsile võtta.

***

21. septembril toimub Tallinnas Alexela Kontserdimajas psühhedeelikumide ja teadvuse konverents Psycherence 2018, kuhu tuleb kõnelema neli teadlast üle maailma. Psycherence ellukutsuja Alar Tamming kommenteerib konverentsi korraldamise loomise põhjuseid alljärgnevalt:

“Mul on olnud au kokku puutuda kõigi nelja sellel konverentsil esinejaga ja rääkida rohkem ja sügavamatel teemadel, kui meie igapäevane tarbimis-suhtlemine. Miks olen mina mina? Kuidas ma siia sain? Mis on teadvus? Kuidas minu teadvus on seotud teiste teadvustega – nii inimeste kui kogu Eluga? Mis saab peale surma? Mis toimub teadvusega psühhedeelikumide mõju all? Kas psühhedeelikumid avavad uksi teistesse dimensioonidesse? Need on küsimused mille peale tänapäeva materiaalne maailm ja teadus vaatab heal juhul neutraalselt, kuid pigem halvustavalt, selle asemel et võtta need üheks põhiküsimuseks. Inimese tasandil on aga surm, elu ja iseendast teadlik olemine just kõige olulisemad küsimused.

Just nendel teemadel on mul olnud võimalik vestelda Psycherencel esinejatega. Antud konverents saigi korraldatud selleks, et anda ka teistele inimestele, kes nendest teemadest mõtlevad, aga seda enamasti omaette või raamatute abil, võimalus kohtuda maailma säravaimate mõistuste kvintessentsiga ja muidugi ka üksteisega. Konverentsil on sünkroontõlge eesti keelde. 

Alar Tamming

Alar Tamming

Alar Tamming on ettevõtja, psühholoogia teadusmagister, Eesti Transpersonaalse Assotsiatsiooni asepresident, konverentsi Psycherence 2018 ellukutsuja. Alar Tamming on süvitsi uurinud inimese psühholoogiat, muutunud teadvuse seisundeid ja psühhedeelikume. Loe artikleid (1)