Suvi on minu jaoks üks väga imelik aastaaeg. Võiks öelda isegi, et keeruline ja raske aastaaeg. Vabakutselisena mul mingit kindlat tööaega ei ole, mis tähendab automaatselt seda, et pole ka mingit kindlat puhkuse aega. On pidev tegutsemine, mis puhanguti võtab intensiivsemaid vorme ja puhanguti on veidi rahulikum.
Intensiivsem on siis kui on mingid tähtajad ja projektid või siis kui uksest ja aknast tulvab sisse uusi ideid, mis lihtsalt tuleb ära teha. Rahulikum on siis, kui asjadega väga hullu kiiret pole ja saab teha niimoodi mõnuga. Aga sellist asja, et jätad oma tööd ja tegemised seisma ja lihtsalt puhkad, seda pole minul viimastel aastakümnetel ette tulnud. Tegelikult ega ma seda vist väga ei igatse ka, sest tegevusetus ajab mind närvi ja tekitab halva enesetunde.