Täna kümme aastat tagasi alanud Gruusia ja Venemaa sõda oli ühe ajastu, ühe paradigma lõpp ja uue algus. Kõikuma lõi üks lääne julgeoleku peamistest eeldustest: korraldus, mida nimetame the post-1991-settlement, või laiemalt ka CSCE 1975. aasta Helsinki kohtumise põhimõtted: et riigipiiride muutmiseks ei kasutata sõjalist jõudu, kirjutab president Toomas Hendrik Ilves Gruusia sõja puhkemise 10. aastapäeval.

Need on põhimõtted, millele kirjutasid alla kõik Euroopa riigid ja/või nende õigusjärglased. Rahvusvaheliste kokkulepete eeldus oli, et Venemaa jagab ülejäänud demokraatliku maailmaga samu väärtusi ega ründa oma naabreid. Venemaa agressioon Gruusia vastu näitas, et see eeldus on vale.

See tõdemus muutis fundamentaalselt rahvusvahelist julgeolekuolukorda. Reeglid, mille järgi olime elanud, ei kehtinud enam, või vähemalt mitte kõigile ühtemoodi. See oli uus maailm, millega läänel tuli kohaneda.

Lääs ei saanud sellega hakkama. Lootus, et tegu on kõrvalekaldega, mille aeg ise parandab ning ajalugu naaseb taas oma voolusängi, oli soovmõtlemine.

Osa läänest võttis omaks Hans Vaihingeri Philosophie des Als Ob, “just-nagu-filosoofia”. Käitus, just nagu poleks midagi juhtunud, just nagu poleks midagi muutunud. Alles 2014. aasta Krimmi annekteerimine tõi arusaama, et 2008. aasta augustis Gruusias toimunu ei olnud juhuslik rikkumine, vaid märk uuest tegelikkusest, mille valgel tuli üle vaadata nii julgeolekupõhimõtted kui ka Venemaa ja lääne koostöö.

Nüüd oleme õppinud.

Esiteks, reeglid saavad jääda kehtima vaid siis, kui nende rikkumisele reageeritakse. Sanktsioonid võivad mitte veenda Venemaad käitumist muutma, kuid nad on kinnitus, et lääne jaoks on neil reeglitel väärtus, millest ei taganeta.

Teiseks, Gruusias – ja hiljem Ukrainas – toimunu kinnitab, et Euroopa Liit ja NATO tähendavad Eesti jaoks rahvusvahelisi lepped, mis meid kaitsevad. Kokkulepitud õigussüsteemi puudumisel kehtib vaid Thukydidese Melose dialoogis mainitud tugevama õigus: “tugevad võtavad, mida nad suudavad ja nõrgad annavad, mida nad peavad”. Rahvusvahelised organisatsioonid saavad seista selle eest, et Venemaa ei saaks kehtestada oma soovi järgi uut maailmakorda, põhimõttel “jõud on õigus”.

Kolmandaks, mitmel lääneriigil tuli “pragmaatiline välispoliitika” enda jaoks umber hinnata. Pragmatism ühe riigiga asju ajades õõnestab väärtustepõhist välispoliitikat teiste riikidega.

Neljandaks, lääs õppis tundma Venemaa sõjapidamise vahendit – hübriidsõda, kus rünnakud ei toimu vaid maal ja õhus, vaid ka küberruumis ja infokanalites. Eesti oli kogenud küberrünnakuid aasta varem, 2007. aasta aprillis; Gruusias oli küberrünnak ettevalmistus sõjaliseks konfliktiks. Järgnenud kümne aasta jooksul on lääs – Ühendriikidest Saksamaa ja Prantsusmaani, kui vaid mõned nimetada – kogenud küberagressiooni ka omal nahal.

Viiendaks, olukorras, kus oled vastamisi suure kurjaga, tuleb säilitada külma närvi ja mitte lasta endale käitumist dikteerida. Kui poliitikud teevad sõjalisi otsuseid, on tark pidada nõu ka sõjaväelastega.

Mis peamine, Gruusias toimunu meenutas, kui tähtsad on sõbrad. Me ei saa vaadata mööda lord Palmerstoni tõdemusest: “Riikidel pole alalisi sõpru, neil on vaid alalised huvid”, kuid samas ei tohi unustada ka vanasõna, et sõpra tunned hädas. 2008. aasta 12. augustil kella kümne ajal hommikul startis Tallinna lennuväljalt Poola president Lech Kaczyński saadetud lennuk, mis viis president Kaczyński, Leedu president Valdas Adamkuse, Läti peaministri Ivars Godmanise ja minu Gruusiasse, kus meiega liitus Ukraina president Viktor Juštšenko, et avaldada toetust sõtta kistud grusiinlastele.

Tbilisi parlamendihoone ees Rustaveli puiesteel ütlesin tuhandetele sinna kogunenutele: მე ვარ ქართველი. Ma olen grusiin. Gruusia ei ole selles võitluses üksi. See on meie kõigi võitlus reeglitepõhise maailmakorra eest, kus riikidel, nii suurtel kui väikestel, on õigus teha oma tulevikku puudutavaid otsuseid ise, ilma välise sekkumiseta. Nüüd, kümme aastat hiljem, on vajadus selle kinnitamiseks sama aktuaalne kui siis. Võib-olla aktuaalsemgi.