Venemaa hetkel ühe tuntuima lavastaja ja režissööri Kirill Serebrennikovi uut filmi „Suvi“ (“Leto”) kannab eelkõige vene 80ndate rokkmuusika ja ajastutruuduse vaim. Film ei keskendu niivõrd Viktor Tsoi isikule, kuivõrd muusika rollile tollase vene nooruse ja avangardi elus – muusika oli vabaduse kants ja põlvkonna hääl, paik, kus võis end muude eluvaldkondadega võrreldes tõelisemalt väljendada ja vabamalt tunda.
Film torkab silma oma režii ja kinematograafia poolest: on näha Serebrennikovi kui teatrilavastaja kätt ja nägemust kaootiliste ja teatraalsete peostseenide lavastamisel. Läbi kaadrite liikuvad tegelased, muusikalisarnased vahelepõiked, mis on rõhutatult kunstlikud ja stiliseeritud, loovad mulje teatrivõtete sisenemisest filmi. Suurepärane leid on jutustajakuju ning filmi raamistav, aeg-ajalt ilmuv graafika, mis keskendub laulusõnadele ning näitab tegevust otsekui 80ndate slaididelt, luues dokfilmiliku tunnetuse.
Kuid „Suvi“ on siiski pigem loojutustuse kui ajaloolise tõe teenistuses: autentsete faktide üle domineerib meeleolu loomise taotlus, loost tuleb välja nii armastus kui ka nooruse lõppematu suvi. Vabadus režiimi ja kontrolli sees on miski, mida näivad taga ajavat kõik tegelased ning põhilisteks vahenditeks oma isikliku vabaduse kehtestamiseks on elustiil, välimus ning muusika.
Viimastest tulenevalt näidatakse põgusalt ka nõukogude režiimi tsensuuri ja kontrollmehhanisme, mis üritavad rokkmuusikast leida süsteemile sobivat sisu ning maha suruda liiga silmatorkavaid individuaalsusilminguid (siinkohal võib võrrelda näiteks punkarite tagakiusamist Eestiski). Samas on need võimu pealesurumise katsed pehmed ja põgusad, humoorikadki, ent 80ndate alguses oli tegelik seis alternatiivse (rokk)muusika puhul veel nutune ning loome- ja esitamisvabadust piirati institutsionaalsel tasemel väga laialdaselt. Artemi Troitski on näiteks viidanud, kuidas võrreldes Eestiga, kus juba 80ndate aalgul toimusid Tartus Levimuusikapäevad, oli NSVL-s rokkmuusika põlu all. Samas sai kümnendi lõpul just sellest žanrist uue ärkamise ja vastupanu sümbol [1]. Muideks, selle valguses on eriti huvitav Baltimaid puudutav repliik filmist, kus Baltimaid nähakse Lääne ja NSV vahepealse paigana – see olevat mingi kolmas, vahepealsus.
Filmi trumbiks on kahtlemata võluvad näitlejatööd.
Olgu need veenvad peategelaste portreteerimised või värvikad muusikalised etteasted kõrvaltegelaste poolt filmi „muusikalistseenides“. Hästi on välja mängitud kõigi peategelaste suhe muusikasse, mis tirib välja nõukogude ühiskorteri lagunevat tapeeti, odavat veini ja paberosse täis argipäevast. Muusika on võrreldes igas plaanis kitsikust tekitava režiimiga avar, elujanu ja vabadust täis, kuid peegeldab adekvaatselt ka tollast tegelikkust. Film, selle pildikeel on aga pigem romantiseeriv kui argist surutist demonstreeriv. Nii jääb üldmuljegi romantiline ja isegi nostalgiline – muusika ja elustiil kui ilus mäss. Tegelikkus oli kahtlemata karmim ja hallim.
Muusika, täpsemalt 80ndate kultusmuusikute ja –bändide lood ongi filmi olulisimaks teljeks. Ning filmi lõpul segunevad lääne plaadikaaned kohalike alternatiivnoorte püüdlustega, justkui peegeldades silda, mille avangardsete ansamblite ja nende sõnumi kuulamine raudse eesriide taha suletud noorte mõttemaailmais tekitas. Nõnda võib filmi soovitada kõigile rokkmuusika ja selle ajaloo huvilistele, rääkimata muidugi nendest, kes on huvitatud ühest kunstipärasest ja huvitavast vaatest Viktor Tsoi loojaisikule ja legendaarse bändi Kino sünnile.
Filmi vaadates ei tasu unustada, et lavastaja Kirill Serebrennikovi tegevust on viimastel aastatel piiratud ja lavastajat tagakiusatud, eelkõige tema Putini- ja võimuvastaste väljaütlemiste pärast. Nii sai lavastaja eelmisel aastal eeldatavasti fabritseeritud süüdistuse finantsskeemitamises ning karistuseks pika koduaresti. Serebrennikov on seetõttu ka üks neist režissööridest, kes ei saanud olla kohal maikuus toimunud Cannes’i filmifestivalil, oma filmi näitamise juures [2]. Siit saab juba igaüks edasi mõelda, millised on kunsti ja võimu vahekorrad 25 aastat hiljem praegusel Venemaal.
[1] A. Troitski „Viktor Tsoi oli suur ja romantiline kangelane“, EPL, 20.06.07
[2] Loe lähemalt siit
Iiris Viirpalu
Iiris Viirpalu on lõpetanud semiootika ja kultuuriteooria magistri ning tegutsenud aastaid nii kultuurikorraldaja kui ka vabakutselise kriitikuna. Ta on kirjutanud arvustusi, arvamusartikleid ja teinud intervjuusid kultuuriväljaannetele. Iiris on Edasi kultuurirubriigi kaasautor. Loe artikleid (51)
