Tamur Tohver: kuidas ime ära tunda?

Polygon Teatri juht Tamur Tohver arutleb teatri 10. aasta juubeliks valminud lavastuse valguses oma isiklikust teekonnast imede märkamiseni, lahtilaskmisteni ja ühiskonnas toimuvatele protsessidele sponsorlusest tavaliste märkamisteni.

“Mis raha see on? – See on kala käest saadud raha. – Kuidas palun, 4 miljardit dollarit? – Kala täitis Osvaldi soovi. Mis kala see oli? – Ma ei tea. Ilus kala. – Millest te räägite? – Osvald küsis kala käest. Ja läks täide!!! – Põrunud olete või?! – Noh, raha sa ju nägid? – Jah, aga mis see kala siia puutub? – Kala täitis soovi!!! – Mismoodi… täitis? Selline asi ei saa ju olla. – Saab küll. On ju sellised asjad… Nagu päkapikk toob sussi sisse. – Aga ei too ju.- Mida?- Ei too ju. Päkapikk ei too sussi sisse. – Kuidas ei too! Kuidas ei too?! (Paus.) Kes siis toob? – Mina, näiteks. – Kuidas sina? – Võimatu. Uskumatu. – Uskumatu, aga tõsi. (Paus.) – Kas võtad oma miljardi? – Enam ta ei saa. – Kas võtad?” (Jaan Tätte, “Ristumine peateega”)

Just. Kas võtad?

Kui sa ei usu rahasse ja päkapikkudesse, millesse sa siis usud? Hmm, harjumatu, eks ole, neid kahte nähtust ühes lauses kohata? Justkui peaks mõlemat samaaegselt jaatama ja see on … harjumatu?

Nii palju on neid suundi, kuhupoole joosta. Saada rikkaks? Saada valgustatuks? Saada diplomeeritud PhD – “Please, Hire, I’m Desperate”. Saada õnnistatuks? Saada võitjaks? Saada õnnelikuks? Saada emaks? Saada sponsor? Saada ise sponsoriks? Saada või olla saamatu… Minaminamina. Ainus mis meid tagant tõukab. Ikka veel.

Luba korraks. Ma meenutan sulle, et raha ei ole olemas. See väide on samuti ootamatu, mis? Reaalsus on see, et raha on vaid üks ekvivalente mateeria mõõtmiseks. Tülikas oli kogu aeg nahku, muud saaki või käsitööd kaasas tassida, et neid kauplemisel muu tarviliku vastu vahetada. Sestap kutsuti ellu raha, algselt metallist, hiljem paberist ja täna notariaalsete või elektrooniliste väärtpaberiteni välja. Teisest küljest on ka raha tähenduslik olemus nihkunud aja jooksul abstraktsemate mittemateriaalsete väärtuste (kultuur, religioon, saavutussport, meditsiin, poliitika) valdkonda. Kõike saab mõõta rahas. Ja kolmandaks on raha oma füüsiliselt olemuselt varsti veel vaid fiktiivne. Sularaha on üsna pea tervikuna numismaatiku ihalusobjekt.

Selles mõttes kuuluvad raha, kuldkala ja päkapikud samasse liiki. Nad kõik on kokkulepe. Aga tõde on, et kui sa päkapikkudesse või kuldkalasse ei usu, siis jääb küllus sulle kättesaamatuks. Usu, iga hästi toimetulev inimene teab ja elab seda elu.

Ja vastupidi: kui küllus on sinuni tulnud ja sa ei leia talle õiget rakendust, ei suuna vajalikul moel või edasi ei jaga – ta sinu juurde ei jää. Ei maksa väga kinni olla mõtteviisis, et sponsorlus on vajalik mainekujunduseks. Mõtle korraks, mida mainekujundus tegelikult annab? Uut raha või uusi kohustusi? Või hoopis uusi väärtusi toetajate inimeste näol? Kui Marlboro annab miljoneid ringrajasõiduks või kui sõltuvusmaks rahastab Kultuurkapitali, on see surnud ring. Miks? Esimesel juhul toetab üks sisutu sõltuvus teist ja teisel juhul on nokk-kinni-saba-lahti situatsioon: kui kultuur saab ühel päeval nii heaks, kui selle toetamine seda eeldab, loobuvad kodanikud hasartmängust, alkoholist ja tubakast. Seega kaob võimalus kultuuri edasi arendada. Misjärel kukuvad kodanikud tagasi viinapoodi ja kasiinosse.

On eesti rahvajutt, kus ühes majas oli alati kõike külluses: toitu, kariloomi, tugevad hooned, palju lapsi ja töökäsi ja muud jõukust tähistavat. Muidugi armastasid seal ümberkaudsed tihti külas käia. Mis aga tähendas, et ka laud pidi ikka kaetud olema ja leivakõrvane võtta. Kuni perenaine kord võõrustamisest väsinult sajatas: oh võtku vanatühi need külalised, et ka kord rahu saaks…! Ja ennäe, külaliste voor kuivas ühtäkki kokku! Milline rahu ja õndsus! Küll aga kuivas kokku ka viljasaak ja loomaõnn ja muu selline. Kuni pidi taas targalt paluma, et ta olukorra taastaks sõnadega “Tulgu külalised ja külaliste rabi!” (rabi=leib- vanaeesti keeles, autori märkus).

Seega, millesse sa usud?

Öeldakse, et imet ei juhtu, niisama raha ei saa. Looda Jumala peale, aga tee ise ka midagi, ütleb eesti vanasõna. Kuid öeldakse ka, et mul pole kahju raha ära anda, sest siis tuleb ta minu juurde tagasi.

Ikkagi, kuidas see ime ära tunda? See, mis ikkagi lõpuks toob “raha” ehk külluse?

“Becoming rich isn’t as much about getting rich financially as about whom you have to become, in character and mind, to get rich. I want to share a secret with you that few people know: the fastest way to get rich and stay rich is to work on developing you! The idea is to grow yourself into a “successful”! person. Again, your outer world is merely a reflection of your inner world. You are the root; your results are the fruits.! ( T. Harv Eker, “Secrets of the Millionaire Mind”)

Ma ei ole kunagi käinud tööl. Jah, ma olen saanud regulaarseid tasusid ja neilt makse tasunud(!), kuid ma olen alati läinud proovi tegema, salvestusele, etendusele, nõupidamisele, koolitust läbi viima, treeningut juhtima, tundi läbi viima, esinema, lava-, heli- või valguskujundust tegema, aeda hoolitsema jne. See tähendab – alati on olnud konkreetne loov tegevus, mitte abstraktne “tööl käimine”. Tegemised nagu ikka, kuid suhtumine neisse samadesse tegevustesse erinev. Teatris me nimetame seda häälestuseks. Joogas me nimetame seda teadlikkuse suunamiseks. See tähendabki: tingimused peavad olema loodud ennekõike sinus seesmiselt, et väärtused üles leida, seda esiteks. Kindlasti aitab siinkohal kaasa enesekindlus, just positiivses kindluse mõttes. Mitte kangekaelsus ja hulljulgus, vaid seesmine vajadus protsesse käivitada, kuid ka tulemusliku lõpuni viia. Kindlasti on omakorda selleks vajalik eelnevalt laiema sisemise baasi olemasolu, millele ka Harv Eker viitab.

Tagasi vaadates märkan olulisi nüansse enda minevikust, aga ka olevikust. Kasvasin ainsa pojana ja isa lahkus perest, kui olin kolmeteistaastane. See on murranguline vanus. Ühtäkki lõpeb laps-olemine, plahvatab eksistentsiaalne alateadlik olemuse otsimine samaaegselt seksuaalsusega. Tõsi, siinkohal pean ütlema, et kogesin seksuaalsust juba lasteaias, kuid arvan, et see on väljendunud pigem meheliku tahtejõuna läbi kogu elu. Mulle langes ühtäkki selles perioodis ka tänu teatud telelavastusele laiem avalikkuse tähelepanu, mida oli oma loomupärase häbelikkuse all elaval poisil suht raske kanda. Samal ajal hakkasid kujunema juba ühiskondlikud protsessid (1983), mis hiljem viisid samm-sammult vabanemiseni: punkliikumine, Eesti muinsuskaitse selts, fosforiidisõda jne. Minu ülim loovus, maailmaanalüüs ja väline ühiskonna algne suletus. Ema ja isa keerulised suhted, kuid ka tingimusteta armastus poja vastu. Uskuge, seda närvi pidi neil jaguma, KGBni välja…

Üsna varakult hakkasin aga kohtama vastasseise väljaspoolt. Ja seda tänu oma ülitundlikkusele ka sügavalt läbi elama. Mõistmine, et olen igatepidi oma ajast ees, sundis leidma lahendusi keerukatele situatsioonidele, kuid mitte loobuma. Selle läbi sünnib eristamine, kes sind tegelikult toetavad, mis on nende olemuslik soov. Jäin üsna varakult, kolmekümnendates, päris üksinda, nii ema kui isa lahkusid siit. Ja tasapisi, nii ettepoole kui tagasi vaadates ja kuulates, mida inimesed sinust räägivad, suunavad välised peegeldused üha rohkem vaatama sissepoole. Leidmaks üles kiindumused ja hirmud, mis intuitsioonil rääkida ja sinul tegutseda ei lase.Mulle näiteks on teada, et kõige rohkem raskusi tekitavad minu teele need inimesed, keda mina olen aidanud “ellu jääda”. Pisitasa see pöördub, olen omamoodi vabaks andnud kõik, kes on soovinud minna. Ja nad on ka läinud. Et saaksid tulla, kes tõeliselt soovivad tulla. Umbes 2 aastat tagasi ma nii veel ei talitanud. Hoidsin “headest ja suutlikest” kaasteelistest kinni. Püüdsin veenda jätkama. Imestasin, miks nad ei näe tegelikkust. Pelgasin, et mul ei ole võimalik minna lasta kellelgi, kel on minu ja minu ettevõtmistega elus sama eesmärk. Pelgasin, et kust ma küll uued leian, üksi on raske.

Tegelikult on selline talitusviis puhas ego. Ja seega ei ole jätkusuutlik. Miks? Sest küsimus pole enam strateegias või personalipoliitikas. Selliselt mõtled vaid enda eesmärkide täitumisele, ellujäämisele. Isegi, kui sulle tundub, et annad ka teisele hea võimaluse tal enda maailma muuta.

Täna lasen neil minna ja tulla kõigil, kes minuga päriselt soovib asju koos teha.

Sest see hoiab kõike parimal moel tasakaalus, hoides ära hilisemad ebakõlad ning avab võimaluse neile, kes seda tõesti ise soovivad. Jätkusuutlikele igas mõttes. Küll aga pean nii lähedal seisjatega kui uute tulijatega endiselt pikemaid vestlusi nende sihi mõistmiseks. Ja avan kindlasti ka perspektiivi, mida neil konkreetselt nö. uut leida on. See ei ole peibutamine või kasumi lubamine, see on tähelepanu juhtimine inimese tegelikule võimalusele.

Sestap ole kannatlik oma võlglastega. Kui nad ei ole ausad või kohusetundlikud, tasub järgmine kord paremini partnereid valida, mitte olla pimestatud toonasest müügi- vms. -tuhinast ja nüüd pettuda.

Aita hättasattunut. Pea meeles, et sinu raha on sinu käes vaid ajutiselt. Varem või hiljem jaotatakse see taas ümber. Sest raha ei teki ega kao, ta käib ringi. Sa tead seda füüsikast energia kohta. Kaudselt on ka raha käivitavaks jõuks. Kuid ta on ekvivalent väärustele, mitte väärtus ise. Seega, mida rohkem sa heade ettevõtmiste tarbeks välja annad, seda rohkem ta sinu juurde tagasi tuleb. Lisaks eesti rahvajutule teab nt. Indias seda igaüks, kes vähegi rahaga puutes on. Ning teeb seda meelsasti.

Seepärast unusta ära mainekujundus. See on lihtne sisemine tarkus, looduse seadus, dharma osa: toesta teisi ja nad toestavad sind. Pane tähele, ennekõike sind isiklikult, sinu head soovi või tahet. Alles siis tuleb kõik muu. Või teise nurga alt – väärtusta iseennast teiste väärtustamise kaudu.

Enamus ettevõtmisi, mida olen algatanud, püsivad pikka aega ja on põhjalikud. Nii on kujunenud. Ja seetõttu olen märganud, et varem või hiljem pöörduvad need kasumlikuks. Tihtilugu ei paista seda algul mingil moel. Kuid on teadmine, millisel loodusseadusel see põhineb, millisel pärisvajadusel.

Olles algataja, ellu kutsuja-looja, ei piisa turu tundmisest ja majandusteadmisest. Kihte on palju rohkem ja teadvus-alateadvus-tingitud reaktsioonid on meie lahutamatud kaaslased. Märka siis, mida salvestad. Märka, milliseid signaale saadad. Oska lugeda.

Et käesolev lugu liialt isklikuks ei kapselduks, läheme üldistusteks multimiljonär T. Harv Eker’i juurde tagasi. “Ainus kord, kui sa reaalselt seesmiselt arened, on siis, kui sul on ebamugav, harjumatu. Siitpeale, iga kord, kui tunned end midagi teisiti või uut tehes ebamugavalt, selleasemel, et tagasi tõmbuda oma vanasse mugavustsooni, patsuta end õlale ja ütle: ma ilmselt arenen. Kolm ohtlikuimat sõna on “Ma tean seda!”

Ma ei arva, et ma väga midagi uut ütlen. Küll aga arvan ma, et kordus ei tee paha. Täpselt nagu laulus on refrään, et paremini meelde taas jääks.
Enamasti ei tee me paari asja. Me ei märka kui ime sündis. Me ei täna selle eest. Me ei lähe lõpuni. Me oleme ebaõiglaselt karmid ja ei anna õiglast uut võimalust endale.

Miks me enamasti ei märka imet?

Sest meie jaoks on kõik alati nii iseenesest mõistetav. Me mitte ainult ei oota medalit, vaid arvestame, et kindlasti saame! Me arvame 90% ajast, et oleme õigustatud midagi saama. Ootame seda medalit. Ja oleme frustreerunud, kui seda ei tule. Niipea, kui me selle enesekeskse nõude sealt tagandame, hakkame märkama, et küll on tore, kui maailma kaasa mõtleb ja meie tagasihoidliku sooviga arvestab.

Isetu soov aga on ime üks tingimusi.

Me ei märka imet ka oma lühinägelikkuse tõttu. Perspetiivituse tõttu. Me oleme enda pildis nii sees, et näeme sellest vaid täpikesi. Kaugemalt vaadates saaksime aru, mida pilt tegelikult kujutab ja kellele tasub tänulik olla. Kolmas põhjus on lihtne ja omal moel meist sõltumatu. Joogas öeldakse, et need, kes on kogenud, need ei räägi. Tavaelus teame, et kogenud on sageli kahjuks juba lahkunud. Nii tasuks ise silmad lahti hoida mitmekihilisuse ja peenenergia suhtes.

Raha. Nimetame siis korra lihtsamini ka. Jah, raha hakkab sinu juurde tulema. Kuid ma soovitan mitte mõelda kliśeelikult “raha tegemisest” ja hoiatan nuputamast kiireid viise, kuis see juhtuda võiks. Minu kogemus lihtsalt näitab, et kui asi on elusolemist väärt – mitte, et turg on soodne, vaid püsiväärtusi on vaja – seisab su ettevõtmine püsti. Ja tekib korduvalt võimalusi selle püstiseismise tingimused veel paremaks vaadata.

Mis on sellel kõigel imega pistmist? Ikka see sama, et ime (nagu rahagi) on tegelikult realistlik. Teda saab esile kutsuda. Me kutsumegi ta alati ise esile, me lihtsalt ei märka seda hetke. Imeks nimetamegi seda selle pärast, et ta on ootamatu. Ootamatul ajal, ootamatus paigas, ootamatute inimeste läbi. Takistused, mis esinevad on tihti selleks, et “Kellele on palju antud, pillab kõik maha. Kellele on vähe antud, see hoiab selle südame juures…” (Karl Ristikivi).

Ma mäletan oma teatri ja teatrikooli algust. Korraga oli tühi tuba ja K. Smedsi kümme aastat vana näidend, mille lavastamiseks ei olnud iial aega leidunud. Nüüd oli aeg seisma jäänud. Oli “Külmapildid” tekst ja inimkõle-tühi varemeis Kultuurikatel. Ja ma uskusin, et lihtsalt leian inimesed, kes soovivad seda kaasa teha. Me soovisime jagada oma maailma, nii nagu ta meid kasvatas ja toestas. Teatri kaudu. Ja juhtus ime. Väga, väga palju on jõutud selle kümne aastaga. Enamus ettevõtmisi jäetakse pooleli, niipea kui ilmnevad raskused, kui on käidud ära see ellujäämise 80%. Ei nähta tulevikku. Meie teame, et see puuduolev 20% õnnestumisi on siinsamas ja meie ootame selle ära.

Sest me teame oma “toote” edukuse põhjust: osta ja müüa saab ainult inimese tõelist seesmist vajadust. Kogu turg on sellele orienteeritud, tegelikult küll kunstlikule vajaduse loomisele. Mis aga ei seisa püsti, niipea kui päris eksistentsiaalsed vajadused tekivad.

“Kõik on teie. Võtke kõik. Palun. Ma väga palun. Viige kõik minema. Elage. Proovige. Ehk õnnestub. Ma ei taha midagi. Tahan ainult imet. Ime ma sain. Ma ei taha tagajärgi. Ma ei taha tulemust. Mu imel ei tohi olla ainsatki plekki. Ma palun teid. Ma tahan akent vabaks saada. Puud on raagus. Jõgi paistab ühe koha pealt. Valget aega on vähe. Ma ei tohi kaotada ainsatki hetke. Ma anun teid. Võtke kõik. Jätke mulle mu ime, enne kui see ununeb. Seda ei saa uut osta. Ma ei tohtinud rohkem tahta, andke andeks.” (Osvald, Jaan Tätte, “Ristumine peateega”)

Kui vana mees Osvald ei hoiaks korraks oma käte vahel tagatoas nelja miljardit dollarit, ei püüaks teadmatusest osta imet – millesse tema uskuma jääks? Neli miljardit kaob kui õhk ja kestma jääb jõgi puude vahel. Tasub õppida.

Otsida sponsorit ja täita omaosaluse nõudeid on uus mantra ja rituaal. Asja teiselt poolt vaadates: võib olla oleks aeg keskenduda metseenlusele? Omaosalus on tegelikult ametniku leiutatud seesmise innustuse aseaine. Võib olla isegi alateadlikult leiutatud. Ega see polekski paha initsiaator kellegi käivitamiseks ja kohusetunde kindlustamiseks, kui ta vaid ei tooks kaasa ühiskondliku vastutuse vähenemist. Üks heasuunaline isikut edasiviiv stiimul ei saa asendada teist, nii asenduvad mõlemad fiktiivsusega.

Tundub pisut kaootline mõtteheietus?

Aga vaata uuesti, panid tähele, rääkisin märkamisest? Siin artiklis on need olulised hetked antud kursiivis, märkamise hõlbustamiseks. Ära oota. Aita vanainimene üle tee. Sest see vanainimene oled sa ise:

“Mis juhtus? Kus ma olen? Päike paistab? Mind peteti. Kaastundest sureksin, kui teistega nii juhtuks. Mida öelda? Kas see on minu käsi? Katsume – jah, tunnen nõelatorget. Olema pean kindel, et ma olen. /…/ Ma olen vana, väga rumal mees kel aastaid turjal ligi sadakond ja tundigi ei vähem ega rohkem, ning ausalt öelda ma kardan, et mu mõistus pole korras. Nii teid kui seda meest vist peaksin tundma, kuid siiski kahtlen, sest ei tea, mis koht see on ja rõivad seljas tunduvad nii võõrad; samuti ei oska öelda, kus veetsin öö. Mu üle ärge naerge.” (Lear, William Shakespeare, “Kuningas Lear”)

Igavikuline, kas pole?
Ükskõik, kuidas ka ei püüaks, tõde tundub olevat kusagil mujal…

Loe lisaks: Polygon Teatri 10. aasta juubelilavastus: Peatumine ristteel

Tamur Tohver

Tamur Tohver

Tamur Tohver on ettevõtja, lavastaja, näitleja ja teatriõpetaja ning isikuarengu treener. Loe artikleid (1)