Aeg on kallis, suvine aeg topeltkallis, seepärast piirdun järgmisega, saades muidugi aru, et kratsin sellega ainult keerulise probleemistiku pealispinda.

Suurem osa põhjendusi, miks venekeelsed noored peavad hakkama kõiki aineid (loomulikult peale vene keele ja teiste võõrkeelte) eesti keeles õppima, põhinevad valedel eeldustel.

Kõige enam loodetakse üleminekult seda, et eesti keele oskus liidab venekeelsed noored eesti kultuuri- ja inforuumiga ning vähendab venekeelse ja venemeelse inforuumi mõju. See lootus on petlik.   

Kõigepealt –  keeleoskus on vaid üks kriteerium, mille järgi valitakse, keda usaldada ja mida kuulata.  Kui keeleoskus oleks selles valikus nii otsustav nagu arvatakse, peaks ETV+ vaadatavus olema mõnest üksikust protsendist hoopis kõrgem. Ikka valib valdav osa loodetud auditooriumist teisi vene kanaleid. Pealegi – meie oleme ju eestikeelses infoväljas ja kas usume siis kõike, mida räägitakse?

Vale on ka tõmmata võrdusmärki eesti keele oskuse ja eestimeelsuse vahele. On küll ja küll inimesi, kes oskavad suurepäraselt eesti keelt, aga ei ole riigiga solidaarsed. Nende hulgas on neidki, kellele eesti keel on emakeeleks.

Lühidalt – lootus, et eesti keele oskus aitab venekeelseid inimesi riiki paremini mõista, on suuresti põhjendamata ja tekkinud vaid seepärast, et poliitikud saavad tihti vähe aru, mis ühiskonnas toimub või saavad aru, aga ajavad eelkõige oma ja erakonna valimiseelset agendat, mitte ei sea esikohale riigi ja rahva huve nagu lubatud. Poliitikategemine kipub meil olema selline õhinapõhine ja kuigi koolis võib see mõnikord häid tulemusi anda, siis õhinapõhine poliitika ajab hirmujudinad peale.

Õhinapõhisuse üheks värskemaks näiteks on Sven Sesteri usk, et vene koolide reaalainete õpetajad saavad hakkama õpetamisega eesti keeles küll. See peaks leevendama olukorda, kus õpetajaid ei jätku eestikeelsetelegi õpilastele. B2 tasemel keeleoskus olevat selleks piisav, tõsi, väikese lisatööga. Inimene, kes seda väidab, ei kujuta endale ette, mis vaeva peab näiteks matemaatikaõpetaja nägema, mõnikord kõige lihtsamaidki asju seletama viis korda, iga kord erinevalt, et laps ometi aru saaks. Ühest korrast ei saanud, tuleb seletada teist moodi ja siis kolmandat moodi ja siis veel ja veel, kuni lõpuks taipab. Mis me siin B2 tasemest räägime, mõnikord saavad eesti keelt emakeelenagi rääkival õpetajal sõnad otsa.

Praegu õpitakse suures osas vene gümnaasiumides 60% aineid eesti keeles. See oleks üsna hea süsteem ja minu arvates peaaegu piisav selleks, et lapsed saaksid nii eesti keele selgeks kui ka aines targaks. Oleks selle pärast, et päris hästi see süsteem praegu ei tööta. Kasvõi see, et tihti, ma ei tea täpselt kui tihti, lähevad õpetajad vene keele peale üle ja ma mõistan neid õpetajaid. Mida teeksite ise, kui õpilane ei saa aru ja te teate, et saaks, kui seletaksite talle arusaadavas keeles? Pealegi ei valda ka paljud õpetajad ise oma ainet eesti keeles piisavalt hästi ja nii juhatabki pime pimedat. Argiselt öeldes jääb selline laps lolliks nii aines kui ka eesti keeles ja mis õnne meil kõigil sellest on?

Luksemburgi kool

Ometi, kui saaksime need 60% ainetest õpetada heas eesti keeles ja alustada sellega mitte gümnaasiumis, vaid juba varem, oleks see süsteem suurepärane ja piisav. Meie vene koolide õpe meenutaks siis Luksemburgi kooli, kus just nii õpitaksegi: mõnd ainet ühes, mõnd teises keeles. Kooli lõpetajad on juba peaaegu polüglotid, oskavad letzeburgi, saksa, prantsuse ja inglise, paljud veel oma emakeelt lisaks. Meie oludes tähendaks see, et vene koolide lõpetajad oskavad hästi vähemalt kolme keelt. Muuseas, Luksemburgi võiksidki minna sealseid koole vaatama need, kes hakkavad vastu ka sellele 60% süsteemile, sest nii ei saa lapsed targaks.

Ma tahan uskuda meie poliitikute siirusesse, kui nad ütlevad, et idee taga vene õpilased eestikeelsele õppele üle viia on ka südamevalu nende võimetuse pärast konkureerida eesti noortega kõrgkooli astumisel ja tööjõuturul. Kui eestikeelne õpe vene koolides hästi käima läheb, võib olukord kümmekonna aasta pärast olla vastupidine: hoopis eesti noored on kehvemas seisus. Kuigi nad on koolis õppinud vene keelt, siis on selle tase pehmelt öeldes kehvapoolne, kaugel sellest oskusest, mida vajatakse tööl. Küll ükskord laabuvad ka meie ja teiste maade suhted Venemaaga, majanduslik koostöö areneb ja siis on see suund eesti noortele kinni.

Ideaalis peaksid nii eesti- kui ka venekeelse kooli lõpetajatel olema võrdsed võimalused, niipalju kui need sõltuvad keeleoskusest. Vene õpilaste arengut me ju spetsiaalselt pärssima ei hakka, aga kuidas eesti koolide õpilasi aidata, see on jälle keeruline küsimus.

Viimane asi veel, kuigi ka sellega ei ammendu keeleküsimuse kaelamurdvalt keeruline problemaatika. Venelastele on vene keel armas nagu eesti keel on armas eestlastele. Kui me seda armastust ähvardame, võivad tagajärjed olla ettenägematult ohtlikud. Ma mõistan meie poliitikuid, kes ei suuda valimiste eel loobuda lihtsatest lahendustest, millega valijaid meelitada, aga praegusel kuival ajal ei maksa tikkudega mängida.