Kuum suvi pani lisaks metsadele leekima inimeste südamed ja meeled. Avalikku debatti kostub üha enam lugusid vägivallast meie ümber. Vägivald räägib oma keelt: toorest, primitiivset, hirmunud ja hirmutavat, lõhkuvat ja isegi surmavat. Miks on siis inimeste sees lisaks headusele ja soojusele nii ehmatavalt palju purustavat?

Esiteks – kõige algelisemal tasemel tõlgendame me maailma kui hea ja halva vastaspooluseid. Vastsündinud inimese jaoks jagunevad kõik tajud kas seotuks heale või siis halvale tundele, see on meie esmane indikatsioon oma olemise välisest ja kaasasündinud tunderegulatsioonimehhanism. Eks ikka tahaks head rohkem kui halba, head enda sisse ja halba endast välja. Sellel põhineb palju n-ö kognitiivseid tajulõkse, kus endale omistatakse head omadused ja oskused, teistele ikka närusemad. Või kui midagi ei õnnestu, siis on süüdi asjaolud või struktuuride kallutatus, mitte ise. Naabrimehe ehk teise indiviidi äpardumise põhjuseks on aga loomulikult temale igiomane käpardlikkus, mitte enam juhus või vastutuul. Lühidalt, hea ja halva eristamine üksteisest võimalikult kaugele on iidne-igiomane maailma tõlgendamise viis.

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (67)