Läinud nädal pakkus meile huvitava näite nähtusest, mida lingvistikas kutsutakse intertekstuaalsuseks. See tähendab arusaama, et iga tekstis peituvad vihjed mingile teisele varasemale tekstile. See lugeja, kes varasemaid tekste ei tunne, ei pruugi seega aru saada millest üldse jutt käib. Näiteks kui keskmisele eestlasele ütelda: „Siberil on eestlaste jaoks eriline tähendus,“ võib eestlane lühidalt nõustuda: „Jah, on küll.“ Kõik, kes eestlaste ajalugu teavad, tajuvad koheselt selles vastuses kõiki neid lugusid, mida on küüditamisest räägitud. Kes eestlasi aga ei tunne, ei oska ka sellest lühikesest vastusest midagi välja lugeda.
Sarnase omajagu lõbusa intertekstuaalsuse näite pakkusid eesti eriväelaste juhi, kolonel Riho Ühtegi sõnad ajakirjas „Politico“, millele reaktsioonid sisaldasid vähemalt nelja eri tüüpi tõlgendust. Täiesti kindlalt võib arvata, et Ühtegi ise taolise segadusega ei arvestanud, sest kolm tõlgendajat neljast lasid märgist kõvasti mööda. Kas selles tõlgenduste kakofoonias oleks Kaitseväe pressiteenistus pidanud tõlgendust täpsustama? Ma ei tea. Võib-olla isegi mitte. Kaitseväe kommunikatsioonimeeste reaktsiooni kohaselt tundus, et nad ei pidanud üleseletamist oluliseks. Vajalik sihtgrupp sai sõnumist aru ja teiste sihtgruppide hälve ei olnud ohtlik.
Sõnum ja kontekst
Kuid, mis see sõnum siis tegelikult oli? Heade lugejate meeleheaks, avame kõigepealt konteksti laeka. Viimase nelja aasta jooksul on rahvusvahelises ajakirjanduses õige mitmeid kordi spekuleeritud vene vallutuse kiiruse teemadega. Independent refereeris 2016. aastal Rand Corporation-i uuringut ja pealkirjastas oma artikli: Russia could overrun Baltic states in 36 hours if it wanted to. Lisame siia väikese tormi, mida tekitas president Ilvese hooletu hüüatus 2015. aasta intervjuus ajalehel The Telegraph, et „4 tunniga oleks kõik läbi.“ Väljend „kahe päevaga“ oli terav teemaga neli aastat tagasi, kui Süddeutsche Zeitung kirjutas 2014. aastal, nagu oleks Putin telefonivestluses Euroopa Komisjoni eelmisele presidendile Barrosole öelnud, et „soovi korral võtaks ta Kiievi kahe päevaga ja suudaks ka Riia, Vilniuse, Tallinna jne kahe päevaga vallutada.“
Taolist tüüpi arutlused on strateegilise kommunikatsiooni inimestele Kaitseväes alati peavaluks, sest sõjalistele ekspertidele tundub taoline küsimuse asetus alati piinavalt lihtsustav, aga poliitilises retoorikas võib iga vastus tormi tekitada. Kaitseväes arvestatakse planeerimisel vähemalt seitsme-kaheksa erineva sõjastsenaariumiga, millest mõnedel ei ole territooriumi okupeerimine isegi vajalik, et saavutada oma poliitilisi eesmärke. Ometi, vaevalt pool tundi pärast seda, kui esimene väljaanne on avaldanud kusagil kellegi tsitaadi Eesti vallutamisest, heliseb telefon ja ajakirjanik küsib Kaitseväe kommentaare selle „36 tunni, 4 tunni või kahe päeva kohta.“ Samamoodi võiks küsida, kui kiiresti saab Lamborghiniga sõita Tallinnast Tartusse? Kui te hakata täpsustavalt küsima, kas tuleb arvestada ainult teoreetilist või praktilist olukorda. Kas auto sõidab seadusega kehtestatud piirkiiruse raames või hakkab keskpäeval autode vahel süstima, siis meedia jaoks läheb jutt liiga pikaks. Pealkirjaks tuleb ikka „Poole tunniga Tallinnast Tartusse“. Teiste sõnadega, pea iga vastus on omamoodi vale ja õige samaaegselt.
Mis siis toimus Ühtegi vestluse ajal ajakirjanikuga. Jõudes võimaliku sõja stsenaariumini, kangastusid koloneli peas kõik eespool mainitud tsitaadid… ja ta astus dialoogi. Vaadake ilmselt diktofonilt mahakirjutatud Ühtegi lauseehitust: „Alati on need arutlused. Nagu jah. Venelased jõuavad Tallinna kahe päevaga. … Võib-olla./…/“
Nüüd teie juba teate, millele Ühtegi vihjab. Seejärel edastab ta aga oma sõnumi. See sõnum on hooplev, aga sisaldab siiski kahte sisulist mõtet.
„/…/ Aga nad ei saa kogu Eestit kahe päevaga. Nad jõuavad Tallinna ja nende taga me lõikame läbi nende kommunikatsiooniliinid ja varustusliinid ja kõik muu. Nad jõuavad Tallinna kahe päevaga. Aga nad surevad Tallinnas. Ja nad teavad seda. … Neile antakse tuld igast nurgast, igal sammul,” ütles Ühtegi.
Püüame siingi konteksti luua. Kõigepealt aktsepteerime, et me järgime klassikalise konventsionaalse sõja stsenaariumit. Ühest küljest ütleb Vene Föderatsiooni relvajõudude lahingmäärustik, et väikese vastupanu korral liiguvad manööverüksused edasi umbes 30 km päevas. Öösel toimub varustamine, tankimine jne. Sellise tempoga garanteeritakse üksuste jätkusuutlikkus ja kontroll tagala üle. üle. Näiteks Georgias 2008. aastal liiguti edasi just sellise tempoga. Sellise doktriinipõhise arvestuse kohaselt jõutakse kahe päevaga ainult Kohtla-Järve alla. Samal ajal sisaldab doktriin ka nägemust, et pealetungi kiiruse saavutamiseks viiakse lahing kohe ka vastase sügavusse. See tähendab sõjategevuse alguses sisuliselt kogu Eesti territooriumil rakettide ja lennuväe pommirünnakute kasutamist vajalike infrastruktuuri sihtmärkide vastu. Ühtegi kui erivägede juhi jaoks on oluline, et üheks lahingutegevuse sügavusse viimise viisiks on ka spetznazi kasutamine diversiooniks vastase tagalas. Seega vene relvajõudude doktriini kohaselt algaks tegelikult juba enne tavavägede pealetungi spetznasi operatsioonid näiteks Tallinnas. Nii et tehnilises mõttes võiksid vene väed olla Tallinnas ka kiiremini kui kaks päeva, mis aga ei tähenda riigi kontrollimist. Rõhutan, et erivägede juhina teab Ühtegi seda suurepäraselt.
Milles seisneb siis Ühtegi sõnum?
Esimene neist on meie kaitsetahte kinnitamine. See on tehnilises mõttes väga tähtis. Liitlasväed hakkavad tegutsema AINULT siis, kui nende ühiskonnad on veendunud, et nad toetavad selle väikese riigi (Eesti) vabadustahet. Kui Eesti ennast ise ei kaitseks, siis oleks olukord vormiliselt ju selline, et NATO tuleb eesti rahvalt küsimata seda riiki okupeerima. Seega, isegi kui liitlaste abi on faktiliselt Eesti kaitsevõime garantii, käivitub see sisuliselt ainult iseseisva kaitsetahte reaalsel ilmutamisel.
Ühtegi teine sõnum on aga veidi haruldasem ja mitmes mõttes tähendab see peaaegu paradigma muutust. Kui senises Eesti kaitseretoorikas räägiti peamiselt sellest, et agressor lüüakse tagasi ja Eesti on kaitstav jne, siis Ühtegi jutus ilmub välja vanade kaitseliitlaste ammune nägemus sissisõjast. Vahepealsel ajal on ju nii Iraak, kui Afganistan õpetanud, et sinu riigi esmane okupeerimine ei tähenda veel sõja lõppu. Ja isegi mitte kaotust.
Nüüd ütleb Eesti eriväelaste juht, et sõda ei lõppe territooriumi vallutusega.
Paneme selle mõtte nüüd artikli alguses mainitud ajamääruste konteksti. Tuleb välja, et need õnnetud „neli tundi või kaks päeva“ ei puutu tegelikult asjasse. Kolonel Ühtegi bravuur väidab, et isegi kui NATO ei suuda kohe Baltikumi kaitsta, ei tähenda see sõja lõppu ja kaitsetahte murdumist. See tähendab alles tegeliku sõja algust, sest on mehed, kes elavad just selle doktriini tähe all. Ja sellisel kujul annaks see ka vormilise motivatsiooni kogu NATO liitlastele võitlust jätkata.
P.S. Et mind valesti ei mõistetaks. Mul ei ole mingit informatsiooni selle kohta, nagu kavatseks Venemaa Eestit või Balti riike lähiajal rünnata. Ma vahendasin siinkohal vaid teoreetilist spekulatsiooni teemal, milline oleks Lamborghini võimekus Rally Estonia kruusateedel.
