Ilmar Raag: riike hoiab püsti inimeste tahe. 3 briifi & 2 õppetundi ID-kaardi saagast

Ilmar Raag

Loodan, et nüüd võib sellest rääkida. Sellest, mis ID-kaardi saagas oli meil kõigil kogu aeg silme ees, aga millest osati mustkunstniku osavusega mööda vaadata. Ja, et kõik oleks selge, lisan, et ma ei olnud ID-kaardi riigi tegemistel otsustaja ega vastutaja, aga mõnel hetkel osaleja ikkagi.

Esimene briif: maine

Kõigepealt tuli telefonikõne inimeselt, kes tühja-tähja pärast ei helista. Tema hääletoon andis mõista, et juhtunud oli midagi tõsist. Tõepoolest, tol septembri reedel olid kohal inimesed, kes varem kohtusid peamiselt kriisiõppustel. Naeratati närviliselt. Briif algas sellega, mida täna kõik teavad – et olid tšehhi teadlased ja et olemas on teoreetiline risk ID-kaartidele. Ning et see kõik puudutab ligi 700 000 kaarti. Mobiili ID on terve ja vanemad kaardid ka, aga vigaseid kaarte on ikkagi 700 000. Esimene paus.

„See on päris kõva mats mainele“, pomises mu kõrval keegi. Ometi oli see tühiasi selle kõrval, mis edasi tuli. Briif ju jätkus. Esimese asjana tuli arvesse võtta teadmatust. „Me veel ei tea, kui tõene see veaväide on. Asja uuritakse. Oluline on aga see, et ühe kaardi murdmine ei ole tegelik probleem. Probleem on selles, et vastavalt reeglitele tuleb ühe kaardi murdmisel ka kõikide teiste kaartide sertifikaadid tühistada.“ Briifija vaatas kinnituseks otsa ühele inimesele ümmarguse laua taga. „Jah,“ kinnitas too kahvatu näoga, „Vastavalt lepingutele tuleb seda paari päeva jooksul teha. Meil ei jää muud üle, sest rahvusvahelises ringluses ei aktsepteeritaks taolise turvariskiga sertifikaate. Eelkõige käib see rahaülekannete kohta.“

Musta stsenaariumi korral oleks vaid päevade küsimus, kui üle poole elanikkonnast ei saa internetipangas ülekannet teha, et maksta elektri või telefoniarve eest. Mida sa siis teed? Otsustad, et lähed pangakontorisse, et makset teha nagu muistsetel aegadel. Aga koos elektroonilise identiteedi tulekuga on pangad pangakontoreid vähendanud ja ka tellereid on oluliselt vähem. Mida sa neid ikka tööl hoiad, kui inimesed enam füüsiliselt pangas ei käi. Nii leiad sa pankades pika saba, sest paljud inimesed on tulnud sinna sama sooviga. Levima hakkavate kuulujuttude toel otsustad sa igaks juhuks pangaautomaadist sularaha varuks võtta. Aga kuna inimesed näevad, et arveldamiste võimalused on ülekoormatud, siis usuvad paljud, et sularaha väljavõtmine on hea plaan. Mõne aja pärast ilmneb, et pangaautomaatides ei ole sellise hirmu tarbeks piisavalt raha … Lumepall hakkab veerema. Ka avaliku halduse klienditeenindus on koheselt üle koormatud kõige erinevamates asutustes. Ootamatult ilmneb, et sünni ja surmatunnistustega väljakirjutamistega tekivad probleemid. Arstid ei saa üksteisele edasi saata haiguslugusid, operatsioonide planeerimine hakkab hilinema jne.

Me ei anna endale igapäevaselt arugi, kui tihedalt on Eesti elu seotud elektroonilise identiteedi toimimisega. Ja ka see ei olnud kõik. Kuna uudis tuli sisuliselt eelmisel päeval, siis me ei tea riski kogu ulatust. Kas minevikus antud allkirjad lepingutel kehtivad? Kas eelmiste valimiste tulemused kehtivad või peab välja kuulutama erakorralised valimised?

Briifi lõpus tundus mainest rääkimine täiesti kohatu.

Selle asemel oli meil ees olukord, kus inimesed võivad reaalselt sattuda hätta. Ainus hea sõnum seisnes teates, et sama probleemi ees on üle maailma potentsiaalselt miljoneid inimesi. See tähendab, et me ei pea Eestis kriisi alustama süüdlaste näidispoomisega. Mis te arvate, kas sellega olid kõik halvad uudised läbi. Eksite.

Järgmine briifija lisas PPA poolt huvitava nüansi. „Me anname täna välja vigaseid ID kaarte isikutunnistustena ja me ei saa seda peatada. Kõige varem oleksime ehk valmis kolme kuu pärast alustama täiesti uue kaardi tootmisega, aga vahepeal on vaja välja anda ka lihtsalt isikutuvastuse plastikut… See tähendab, et me me toodame praegu vigaseid kaarte juurde.“ Aga mida me siis saame teha? „Mis lahendust me inimestele pakume?“ küsisid kommunikatsiooniinimesed peaaegu paluvalt. Briifijad laiutasid käsi ja vastasid ausalt, et ainuke fakt, mida nad kahtluse alla ei sea, on turvariski võimalikkus. Kõige muu suhtes töögrupid alles alustasid oma tööd. Me ei saa kindlat väita midagi, mida me paari tunni pärast võib-olla ei pea ümber lükkama. Iga tunniga tuleb uut infot, sest selle kogumisega tegeleb juba palju inimesi.

Kommunikatsioonigrupp otsustas seepeale, et üldiselt tuleb oodata avalikustamisega niikaua, kuni vähemalt midagi saab rohkem selgeks. Aga seni peab valmis olema, et mingil hetkel kasvõi kolme kuu pärast tuleb kõik kaardid ikkagi füüsiliselt välja vahetada PPA teenindusbüroodes. Igaks juhuks valmistatakse ette lakooniline uudis, kui olukord peaks ennetähtaegselt lekkima, aga kahtlemata on see halb lahendus.

Seejärel mindi segaste tunnetega laiali. Mina astusin majast välja väga segaste tunnetega. Suur soov oli kuuldut jagada, aga seda praegu teha ei tohtinud. Kummalisel kombel sobis kõige paremini väljend: „Et tuju oli läinud.“ Kui esimene šokk lahtus, tuli asemele ratsionaalsus. Mingi lahenduse me ju ometi välja mõtleme. Eestil on ju niigi uskumatult hästi seni läinud, küllap elame üle ka selle kriisi, isegi kui see tähendab vahepeal kiviajas käimist. Ainus, mis selge oli, et lähima paari nädala jooksul tuleb ilmselt kõik muud tegemised unustada. Teine briif oli samal õhtul.

Mida me tahame ehk kuidas püstitada eesmärki?

Kuna must stsenaarium nägi ette väga ränka tulevikku, oli kommunikatsioonigruppi kutsutud väga erinevate valdkondade inimesi. Mitmes mõttes täpselt nii, nagu mitmel kriisiõppusel. Seepärast ei lausutud järgmisel kolmel päeval ilmselt kordagi sõna „maine“. See sõna tuli kasutusele alles siis, kui ajakirjandus seda kasutama hakkas, aga lõpuks peegeldas seegi nende puudulikult tehtud analüüsi. Sest mõtelgem uuesti. Mis imeloom see maine on?

Maine ei saa ju kunagi olla eesmärk omaette. Tegemist on alati vaid töövahendiga, millegi muu saavutamiseks. Kui surnud inimese lähedasele öeldakse, et talle ei saa ametlikku surmatunnistust välja anda, kuna ID-kaart ei tööta, siis selliste lugude kuhjumisel ei aita ükski suhtekorralduslik spinn inimesi tegelikust probleemist ülesaamisel.

See tähendab, et igasugune maine on võimalik ainult siis, kui e-teenused töötavad ja inimesed vabatahtlikult tahavad neid kasutada.

Seejuures pange tähele, et me räägime e-teenustest ja mitte ID-kaardist, sest viimane on samuti vaid üks vahend elektroonilise identiteedi kasutamiseks. Tuleviku suunatud pilgud on aga juba ammu rääkinud võimalusest, et ID-kaart võidakse kunagi asendada mingi muu e-identiteedi vahendiga. Järelikult ei ole strateegilise kommunikatsiooni eesmärgiks mingi abstraktne maine, vaid e-teenuste toimimine. Teiste sõnadega on ülesandeks vahendada e-teenuste uusi lahendusi ühiskonnani. Et inimesed teaksid mida teha, et e-teenuseid endisel kujul kasutada.

Selle eesmärgipüstituse järel sai aga selgeks, et kui me praegu tuleme pooliku infoga välja, siis me ise provotseerime sügavamat kriisi ja paanikakäitumist. Kui riik avalikustab mingi informatsiooni, siis peab ta alati lisama sinna mingi kommentaar-soovituse-juhise. See ju ongi juhtimise essents. Riik, mis ei suuda otsuseid vastu võtta, ongi läbikukkunud riik. Järelikult tuleb infoga avalikuks tulla sel hetkel, kui RIA/PPA teavad lahendusi eesolevatele probleemidele. Ma möönan, et siin on võimalik vastuolu arusaamaga, et kriisijuhtimine peab olema algusest peale täiesti läbipaistev. Aga ma kordan, et kui me teadlikult anname välja poolikut infot, siis me teame juba ette, et taoline infolünk provotseerib täiesti raudkindlalt kuulujutte ja konspiratsiooniteooriaid. Seega on meil natuke vaja aega. Aga kui palju?

Teine briif: oht reaalsetele eludele

Samal ajal jätkasid tööd IT mehed/naised ja ka juristid, et mõista võimaliku kriisi raamistikku. Kolm tundi hiljem tehti juba tehti musta huumorit. Kõik näis niigi lootusetult halvasti. Uus briif näitas, et info muutub tõepoolest tundidega. Kõigepealt kõige halvem. On võimalik, et viga on ka meie oma tarkvaras… Oh, kurat. „Samas kellegi pea mahavõtmine ei muuda üldist hoiakut kõikides töögruppides, et paberiajastusse tagasiminekut ei tule. Sisuliselt on see juba võimatu. Kõige halvemal juhul me lihtsalt ehitame süsteemi vundamendist uuesti ülesse.“ Mulle tundus, et kõik noogutasid laua taga. See oli senise musta päeva kõige konkreetsem visioon. Saame masendusest üle ja hakkame lahendusi otsima.

„Puusalt tehtud majandusmõju analüüs ütleb, et kui aastas on e-identiteedist saadav kasu umbes 2% SKT-st, siis selle kokkukukkumisel on kahju isegi suurem – räägime näiteks 4%-st. Aga need on muidugi jämedate tehingutega tehtud esialgsed arvutused.“ Selge. Me räägime sadadest miljonitest eurodest. Ja siis tuli ka üks hea uudis. „Teadaolevalt ei ole ühtegi kaarti murtud.“ Keegi IT mees pomises laua taga: „ Aga see Tartu juhtum?“ Kõikide pilgud pöördusid küsivalt briifija poole: „Nojah, aga see ei olnud pahatahtlik ja selle tingimused puudutasid ainult üksikuid kaarte.“ Pilgud läksid tagasi algsele IT mehele, see vaagis veidi ja noogutas siis. „See tähendab, et täna meil otsest sundust kohe kaarte sulgeda ei ole, ehkki see olukord võib üleöö muutuda.„ Üks karmi pilguga mees osatas: „Aga kui austerlastel oli juunis oma jama, siis panid nad kaardid kinni ainult riski tekkimise eelduse põhjal…“ Kõik laua ümber istuvad lihtsurelikud, kes ei kuulunud ID-kaardi tehnokogukonna müstilisse vennaskonda said aru, et tehnomaailma vaidlused on kaugel lõppemisest.

Järgnevatel päevadel selgus veelgi eredamalt, et legendaarsed „patsiga poisid“ on tihti väga tugeva isikliku arvamusega tehnostaaride gäng. Mitte ainult kahel arstil või juristil ei pruugi olla kolme isiklikku arvamust, vaid sama kehtib ka IT ekspertide seas. Tol korral tegi briifija pausi, et siis tõsiselt rõhutada: „Saame ühtemoodi aru, need sertifikaadid me peame peatama varem või hiljem, aga Austrias erinevalt Eestist keegi ei märganudki, kui kaardid kinni pandi. Neil on see nii marginaalne nähtus. Kogu Eestile avalduva mõju tõttu, meie ei SAA kaarte enne kinni panna, kuni meil uut lahendust ei ole. See sotsiaalne mõju on lihtsalt liiga suur.“ See oli üks neist hetkedest, mida meie elus tuleb ette võib olla vaid paar korda, mil koosviibijatel tajusid, et see ei ole mäng. Me tegeleme reaalsete inimeste eludega, aga head lahendust ei ole. Ja me ei olnud kordagi rääkinud mainest.

Tagasi vaadates tundub, et iga kriis tekitab selle lahendajates teatud psühhoosi, mis paneb päikese tiirlema ümber väikese Eesti.

Paar päeva hiljem nägime, et ka mõned ajakirjanikud nakatusid sellest õhinast, et lõpuks ometi on tulnud nii kaua oodatud kriis, millest kõik-kõik oleneb.

Tegelikkus jäi alati teistsuguseks. Nii nagu kunagi üks julgeolekunõunik seletas, et ei ole näiteks terrorism riigile eksistentsiaalne kriis erinevalt sõjast. Sõja puhul ei pruugi riik ka parimal tahtmisel toimida, sest kogu infrastruktuur on hävinud, samal ajal kui terrorirünnakute puhul on reaalne füüsiline häving väike, samal ajal kui sihtmärgiks on ühiskonna tahe. Terrorirünnakute tagajärjel riigid ei kao, kuid langetavad teinekord neile kahjulikke otsuseid. Samamoodi ei kujutanud ID-kaardi kriis Eestile eksistentsiaalset ohtu. Selles ei olnud midagi, mis oleks teinud võimatuks Eesti toimimise pikemas perspektiivis. Seepärast võime tagasi minna teise briifi paremate sõnumite juurde: ka musta stsenaariumi korral jäävad vanad digiallkirjad kehtima. Juriidilist auku ei tule. Hea seegi.

Nüüd hakkasid küsimusi esitama kommunikatsiooniinimesed: „Aga mis on see, mida me saame praegu soovitada inimestele, kui sertifikaadid homme siiski kinni pannakse?“ – „Täpsustame terminoloogiat. Õige sõna on – Peatatakse!“ – „No hea küll. Peatatakse.“

„Esiteks, et Mobiil-ID on töökindel.“ Koosolekul viibijate näoilmed peegeldasid, kas neil oli juba Mobiil-ID või mitte. Ma ei olnud kuigi üllatunud, kui hiljem selgus, et üle poole ei tundnud isiklikku ärevust, sest neil oli elektrooniline identiteet seotud just töökindla mobiilirakendusega. „Teiseks, kui teil on vanem kaart, siis kogu teema teid üldse ei puuduta.“

„Aga kui mul on just see rikkis kaart? Mis mida see mulle siis nüüd tähendab?“ – „Seda me veel ei tea.“ Mõned inimesed laua ümber pööritasid endiselt silmi. Kuidas on võimalik, et me veel ei tea. „ Võimalik, et kõik kaardid tuleb füüsiliselt välja vahetada, aga … „Kuulge, sellest me juba rääkisime. Meil ei ole lähima kolme kuu jooksul kusagilt võtta terveid kaarte vajalikul hulgal. Homme annab PPA ikka veel välja vigaseid kaarte. See on paratamatus.“

Kõik mõistsid, et me kõnnime ringiratast. Uusi mõtteid esialgu ei ole. Kõige pikem mees laua taga ringutas: „Sellisel juhul oleme juba praegu vähemalt ühe asja õppinud. Meil peab tuleviku kriiside jaoks olema mitu alternatiivi. Praegu on kõik munad pandud ühte korvi. Võib-olla ongi meie sõnum, et inimestel peaks olema mitu e-identiteeti.“ Taas reageeris tähenärijast tarkpea, „Täpsustagem. Igal inimesel on ikka ainult üks e-identiteet, aga inimesel võiks olla mitu e-identiteedi rakendust: Smart ID, Mobiil-ID jne..“ – „Olgu nii. Teate meil on siin nii palju uusi sõnu, et inimesed ei õpi neid iial ära.“ Kõik noogutasid.

Briifija võttis nüüd uuesti koosoleku juhtimise oma kätte: „Tegelikult tuleb aru saada selle turvariski mõjust ühiskonnale ja see annab kohati täiesti teise pildi. E-teenuste kasutamisel kehtib vana tuntud Pareto printsiip – 20 % kasutajatest teeb 80 % e-toimingutest. Ja nende 20 % hulgas on rõhuv enamus Mobiil-ID kasutajad. Igal juhul on heavy usereid ainult 50-60 0000 ja seejärel tuleb järgmine ring, kes kasutavad ID-kaardiga autentimist 4-5 x kuus. Neid on umbes 250 0000. Need moodustava ka nn. riskigrupi, kellega tuleb kõigepealt tegeleda. Iga päev teostatakse umbes 60 000 Mobiil-ID autentimist ja samas sõltuvalt päevast ka kuni 180 000 autentimisi ID-kaardiga. See ID kaardi suurem kasutatavus tuleb mitmetest avalikus sektoris tehtavates protseduuridest, mida üks inimene teeb rutiinselt mitu korda päevas. See tähendab, et reaalselt saavad eelkõige pihta erinevad avaliku sektori rakendused, kus ei ole ette nähtud alternatiive ID-kaardile. Tädi Maalid, kellel ei ole Mobiili-ID’d ja kes üldse harva oma e-identiteeti kasutavad, tunnevad esialgu ainult hirmu. Ehk veelkord teiste sõnadega – kogu jama puudutab vähemalt kuni maksudeklaratsiooni esitamiseni vaid väikest osa ühiskonnast.“

„Kui sul on nuttev vanainimene Õhtulehe esikaanel, siis ei suuda sa kellelegi selgitada, et ta on tegelikult vaid vähemus.“ –„… Tõsi.“ – Kommunikatsioonijuht läks oma jutuga edasi: “Ok. See tähendab, et meie tegevuse mõõdikuks on inimeste e-teenuste kasutamise määr.” Hetk vaikust ja siis noogutasid mitu inimest korraga. Järgmine kommunikatsiooniinimene täiendas mõtet: “Kui kahe aasta pärast esitatakse maksudeklaratsioone samamoodi e-identiteedi abil, siis oleme probleemist selleks korraks üle saanud.“ – „Miks mitte juba järgmisel aastal?“ – „Kui uute kaartide tegemine võtab aega mitu kuud, siis võib arvata, et tekkinud segadus võib mingi mõju järgmisele aastale ikkagi avaldada.“ – „Jah, me ei tea veel paljugi.“

Keegi jonnakas komminimene ei jätnud oma jonni: „Aga kui keegi lihtne inimene jääb vahepeal ikkagi hammasrataste vahele, siis ei tasu meil avalikkuse ees vehkida numbritega, et meil üldiselt läheb hästi.“ Keegi ei hakanud vaidlema, sest tegelikult oli koosolek veninud juba neljandale tunnile. Üldiselt olime suutnud edukalt vältida kuuma kartuli pihku võtmist. Nüüd aga oli vaja minna konkreetsemaks.

Millal uudisega avalikkuse ette tulla? „Kui juba praegu teab sellest üle 200 inimese, siis ei ole lihtsalt võimalik, et seda uudist suudetakse kinni hoida.“ Kõik noogutasid. „Aga kui me läheme praegu välja uudisega, et me ei tea lahendusi, siis just see võibki põhjustada paanikakäitumist ja selle kriisi süvenemist, mida me kardame.“ Kõik noogutasid. „Millal te mingi lahenduse saate?“ Kogu seltskond vaatas pingsalt briifijale otsa. Too naeratas ebamääraselt. „Praegu kõik töötavad selle nimel. Mingi nädal läheb kindlasti.“ -„Lepime siis kokku, et ideaalis läheme uudisega välja nädala pärast.“ – „Jah, kui vahepeal uudis niisama ei leki või ei ilmne vajadus sertifikaadid kohe peatada.“ – „….. Jah.„

Kolmas briif: Eestis on iga asi peaministri tase

Pühapäevane briif oli mulle kolmas, aga mitmetele juba neljas või viies. Mõne inimese silmaalused reetsid magamatust ja ärajäänud nädalavahetust. Valminud olid esimesed musta stsenaariumi ametlike dokumentide mustandid. Kommunikatsiooniinimesed olid kokku ajanud seltskonna erinevatest ministeeriumitest, sest eeldati, et päringuid tuleb nii palju, et üks-kaks inimest ei saa sellega hakkama.

Briif algas tavakohaste ameerika mägedega. Kõigepealt „Eesti ikka ise ei ole süüdi, sest meil on info nüüd ka Gemaltolt, et Infineon on tunnistanud probleeme kiibiga. Aga et kõike keerulisemaks teha, siis on täpne hoopis see, et süüdi on kombinatsioon Eesti tarkvarast ja sellest kiibist. Mis tähendab, et meie tarkvara inimesed on seisukohal, et teoreetiliselt on võimalik samale kiibile teha ka täiesti töötav rakendus ja see tarkvara uuendusena kaardile alla laadida. Ja see omakorda tähendab, et me ei pea kõiki kaarte kohe füüsiliselt välja vahetama.“ …. Oot-oot. Mida meile nüüd äsja üteldi? Hetkeks oli tunne, et kogu kriis on juba läbi. Millest me üldse enam räägime? ID-kaardi nn. kauguuendamist on kasutajad nagunii juba teinud. Sel hetkel tõstis näpu välisministeeriumi esindaja: „Kuulge, kas see on nüüd kindel informatsioon? Viimasel neljal päeval on siin mulle alati räägitud erinevat juttu.“ Briifija laiutas käsi: „Ma annan Sulle ainult viimast infot ja ma tõesti ei tea, kuidas see veel võib muutuda, sest me saame iga tund mingit uut.“

„See ongi kuulus Clausewitzi „sõjaudu““, sosistas mees, kelle sõnakasutus peegeldas militaarset tausta. „Tõelise kriisi puhul me peamegi arvestama, et info kogu aeg muutub.“ – „Aga mida me siis inimestele ütleme? Kui me iga tund toome uue teate, mis eelmisele vastu vaidleb, siis ei saa inimesed millestki aru,“ kommunikatsioonijuhi hääl oli väga rahulik, aga silmad peegeldasid väsimust.

Ka briifija näis kordavat juba varem öeldut: „Endiselt ei ole kadunud võimalus, et me peame päeva pealt sertifikaadid peatama ja täna meil ei ole veel uut tarkvara uuendust, mida alla laadida.“ – „Ja tarkvara valmib nädala pärast?“ – „Ei. Nädala pärast me saame ütelda, millise lahendusega tarkvara me kirjutama hakkame. Tarkvara valmib hiljemalt umbes oktoobri lõpuks, kui tšehhid oma teksti avalikustavad. Siis ei saa sertifikaatide peatamisega enam oodata. “ Kuna laua taga istus inimesi ka väljaspoolt IT „püha Graali“ kogukonda, siis need pidasid vajalikuks arusaamatuses pead raputada.

„Teate, meil on probleem,“ üks pressiesindaja silmitses oma mobiiltelefonilt saabunud sõnumit. „Üks ajakirjanik juba teab ja ta annab meile sisuliselt 24 tundi loo avalikustamiseks või ta kirjutab ise midagi.“ Seda oli oodata. Nädalat aega korraliku info ettevalmistamiseks meile ei anta. Me peame välja minema pooliku lahendusega, mis on valmis ka kõige mustemaks uue informatsiooni ilmnemiseks. Kui me seda ise ei tee võib ajakirjanik lendu lasta mingid paanikasõnumid, mida pärast enam purki tagasi ei topi.

„Kurat, me mõtlesime ju, et saame peatoimetajaid rahulikult off -the-record briifida, et neile laiem kontekst anda. Nüüd ei ole sellel enam mõtet.“ – „On ikka mõtet. Nelja silma all saame me peatoimetajatele palju rohkem ütelda, kui ametnikul pressikonverentsil.“ – „Oot-oot, millal me siis pressikonverentsi teeme?“ See paus ei olnud väga pikk. Järelikult tuleb homme hommikul teha. „Aga mida me siis inimestele ütleme?“ –„Praegu on kindlalt selged ainult kolm punkti. Et on turvarisk ja et praegu ei ole kaarte häkitud ja Mobiil-ID on ohutu.“ – „Ja see on kõik?“ – „Jah, vaadake ise kui palju on meil info muutunud iga päevaga. Me võime öelda, et me töötame lahenduse kallal, aga seni kuni asjad nii palju muutuvad, peame me ütlema ainult neid väheseid asju, mis tõesti ei muutu.“

Seejärel tuli kõige raskem küsimus: „Aga kes pressikonverentsil räägib?“ – „Kui meil on endiselt päevakorral, et ülehomme tuleb sertifikaadid mingi uue info alusel peatada ja inimesed ei saa enam pangaülekandeid teha, siis on ainult peaministri tase.” – „Aga meile just räägiti, et praegu me midagi peatama ei hakka ja ilmselt saab kaardid kauguuendamisega korda teha? Kui inimese jaoks reaalselt midagi ei muutu, siis ei ole see peaministri tase. Me ise tekitame paanikat.“ – „Aga ma kordan, kas keegi võib anda garantii, et meil ei tule veel sel nädalal uut infot ja siis peab peaminister ikka vabandama minema, et me ei näinud olukorra tõsidust ette?“ – „Teate mis, hääletame sisetunde põhjal: „Kas see on peaministri tase või mitte?“ Kes on usuvad, et peaminister peaks pressikonverentsil kõnelema, tõstke käed.“ Käed tõusid, aga kaugeltki mitte kõik. Kaugelt mitte üksmeelselt. Võib olla üks inimene rohkem kui pooled kohalolnud olid peaministri poolt.

Seda tulemust seediti mõnda aega. Siis hakkas rääkima inimene Riigikantseleist: „Tegelikult otsustab selle lõpuks peaminister ise. Aga mina tuletan lihtsalt meelde, et Eestis tõuseb iga väiksemgi probleem kohe peaministri tasemele. Iga pisima skandaali peale saadab mingi ajakirjanik kohe päringu, et milline on peaministri seisukoht. Kas ta vallandab kedagi või laseb pea maha raiuda. Kujutame nüüd ette, Ratas sõidab sel päeval Poola. Meil on siin pressikonverents, kus ajakirjanikud saavad mingeid ideid ja kohe soovitakse saada peaministri kommentaari. Ma võin mürki võtta, et keegi seda igal juhul teeb, aga meie vastame, et peaminister on praegu Poolas. Mille peale tuleb pealkiri, et „Peaminister on Poolas, kui e-riik kokku vajub.“ Seejärel on ajakirjanikud tal kõik lennujaamas vastas, aga uskuge, kui inimene on peale tööpäeva ja lennukisõitu väsinud, siis ta ei anna väga veenvaid vastuseid.” Kommunikatsiooniinimesed muigasid kergelt, sest nende ette maalitud pilt tundus oma karikatuursuses olevat ometi väga tõetruu. Seda rutati ka täiendama: „Nagunii annab peaminister ainult poliitilise hinnangu. Ratas ei hakka iial rääkima tehnilistest detailidest. Selle jaoks on pressikonverentsil ikkagi eksperdid: RIA ja PPA juht.“

Sellega olid emotsionaalsed teemad maas. Edasi tuli juba peaaegu masinlikult see, mida õpetavad kriisikommunikatsiooni õpikud. Kõigepealt on vaja kogu valitsuse koosseisu briifida. Edasi tuleb kohe suhelda kõige suuremate teenusepakkujatega: pangad ja telekomid. Nad peavad kogu probleemist saama enne teada, kui nad seda ajakirjandusest loevad. Neile tuleb anda võimalus kohe kõiki asjassepuutuvaid küsimusi küsida. Lahendusi me teeme ju koos ja lahendusteni viivat kommunikatsiooni tuleb samuti koos teha. Käivitame meedia kvantitatiivanalüüsi ja seire, et kiiresti reageerida valeinfo paanikale. PPA valmistub laiendama oma klienditeenindust. Ja meie tellime staapi pitsat, sest kui uudis välja läheb, siis paaril esimesel päeval ei pruugi keegi magada saada. Edasi peab meid aitama IT jumal, kes olla taevast teinud taotluse e-residentsuse peale.

Mis edasi sai, seda te juba teate. Ometi on järgnenud analüüsis paarist aspektist mööda vaadatud.

Epiloog 1: Eesti maine

Võrdselt ID kaardi turvariski avalikustamisega, leidis tugevat vastukaja peaminister Ratase osalemine pressikonverentsil. Sama nädala lehtedest võis lugeda :“Ebaproportsionaalne Ratas“, „Ratas kahjustas Eesti mainet“ jne. Kuna Postimehe peatoimetaja oskab saksa keelt, siis võttis ta isiklikult ette Ratase süüdistamise pärast „Frankfurter Allgemeine Zeitung“-i artiklit. Kummatigi avaldus selles kriitikas Eesti avaliku analüütika nõrkus. Kui Eesti ajakirjanduses on paar IT eksperti, siis samas peaaegu puudus sotsioloogiline või meedia mõju analüüs.

Ka „Postimees“ oleks väikese vaevaga avastanud, et kahes suuremas Eesti ID-kaarti käsitlenud mureartiklis ei mainitud kordagi kõneisikuna Eesti peaministrit. „Financial Times“-i või „FAZ“-i jaoks ei omanud Ratase pressikonverents mitte mingit tähendust. Nende autorid olid tehnoloogiaajakirjanikud, kes oma informatsiooni said mööda tehnokogukonna kanaleid. Üleüldse valitses välismaa üldajakirjanduses Eesti ID- kaardi teema suhtes huvipuudus.

Näiteks võrreldes Pronksiöö esimese nädala kajastustega, oli suuremate väljaannete artiklite arv umbes viis korda väiksem. Potentsiaalne kontaktide arv jäi umbes 4,5 miljoni inimese juurde, samal ajal kui Pronksiööl oli tänu BBC ja CNN kajastustele see arv sadades miljonites. Millest selline huvipuudus? Põhjus on selles, et samal nädalal avalikustati vähemalt 20 sarnast rahvusvahelist teadet, ainult et konkureerivad uudised puudutasid näiteks Androidi ja MS Powerpointi turvaauke. Ülemaailmse uudistetarbija jaoks ei olnud Eesti loos vahetu kokkupuute aspekti ja niisamuti puudus seal inimlik draama.

Selles valguses ongi huvitav, et suuremad välismaa artiklid keskendusid mitte niipalju konkreetsele turvariskile, vaid eestlaste eelnevale enesepromotsioonile, mis nüüd on hoobi saanud. Tõepoolest, kui Toyota kutsub oma autosid tagasi, siis on igalühel mingi suhe neisse autodesse. Kui aga rahvusvaheliselt räägitakse Eesti ID-kaardist, siis paremal juhul tekib suhe ainult rääkijasse. Mis aga omakorda rõhutab, et kui pool Eesti e-riigist on hea reklaamitöö, siis teine pool sellest on ikkagi toimivad e-teenused. Kui inimestele meeldib pangaülekandeid teha e-identiteedi abil, siis on see konkreetne tegu kõige tugevam maine argument, sest igast taolisest rahulolevast tarbijast saab tahtmatult e-riigi saadik. Niipea, kui teenused ei tööta, on ka kõige tõhusam PR probleemi ees.

Veelkord: Eesti e-riigi maine on toimivas e-teenuses. Ja hindaja on tarbija.

Epiloog 2: Eesti on ka tegelikult saanud e-riigiks

Pressikonverentsi nädalal jälgisime jooksvalt peamisi indikaatoreid ehk siis inimeste käitumist oma e-identiteediga. Kõige suurem üllatus oli, et hoolimata ülidramaatilistest pealkirjadest ajalehtedes, inimeste käitumine peaaegu ei muutunud. Kommunikatsiooniinimesed isegi arutlesid sel puhul, et kas me ei peaks tugevamini rõhuma musta stsenaariumi võimalikkusele. Me ei varjanud seda. Taimar Peterkop illustreeris nädala näona Postimehes väidet: „Kui kõik läheb väga valesti ja lahti suudetakse muukida kasvõi üks Eesti ID-kaart, tuleb seaduse järgi sulgeda kõik sellised kaardid.“

Ometi ei haaranud sellest keegi kinni. Esimesel nädalal, kui kõigil soovitati teha Mobiili-ID, suurenes nende hulk vaid umbes 400 inimeseni päevas. Nädala lõpuks aga taotlejate hulk langes tagasi umbes 300 inimese juurde. Me oleme väga kaugel otsitud sadadest tuhandetest. See tähendab, et inimesed ei kartnud tekkinud olukorda. Sama väidet kinnitas ID-kaardi kasutamise statistika, kus turvariski ilmsiks tulekuga ei vähenenud märgataval viisil autentimine või allkirjastamine. Inimeste kasutajamugavus koos usaldusega e-kaardi vastu tõestas seega selgelt, et sõltumata kommunikatsioonist, on Eestist tõepoolest saanud e-riik ehk nende kodanike riik, kes kasutavad e-identiteeti.

Kui me selles valguses võtame pealkirja: „Kriisikommunikatsioon, mis tekitas kriisi“, siis on väga keeruline panna sõrm peale sellele kriisile, millest me justnagu rääkisime. Ühele poole jääb tõdemus, et ka tõsises ajakirjanduses välja pakutud pealkirjad mõjuvad enda saba hammustava koerana ja teiselt oli reaalne kriis siiski vaid paari sammu kaugusel, kui inimlikule otsusele tuginev ohuhinnang oleks päädinud varasema sertifikaatide sulgemisega.

Võib-olla kõige suurem õppetund kommunikatsioonile seisnes aga taas paralleelreaalsuste toimimises. Kui riigi ametnikud ja ajakirjandus võitlesid justnagu ühte võitlust, nii nagu Postimees pakkus pealkirja Eesti e-riigi hävingust, siis tavalised inimesed lihtsalt jätkasid teenuste kasutamist, sest nii neile sobis. Aga ajaloost me teame, et inimeste tahtmine on see, mis riike püsti hoiab.

Kindel on vaid see, et läbi selle kriisi õppis Eesti paremini mõistma riskide jaotamise vajadust. Meil peab olema mitu e-identiteedi kasutamise võimalust. See annab lootust, et mõne järgmise taolise kriisi ajal haigutame juba varjamatult.

Ilmar Raag

Ilmar Raag

Ilmar Raag on otsija ja filmilavastaja. Aga ta on olnud ka Riigikantselei Strateegilise kommunikatsiooni nõunik, kus ta tegeles peamiselt kriisikommunikatsiooniga. Loe artikleid (3)